Süüria kuningas ajas taga Jumala prohvetit Eliisat ja järgnes talle kindlustatud mägilinna Dotani lähistele. Kuninga käsul läksid sõdurid koos hobuste ja sõjavankritega öösel Dotani alla ning päikesetõusu ajaks olid tema väed linna sisse piiranud (2. Kun. 6:13, 14).

Kui Eliisa teener tõusis ja välja läks, nägi ta väehulka, kes oli tulnud prohvetit kinni võtma. „Oh häda, mu isand, mis me nüüd teeme?” kurtis ta. „Ära karda,” lausus Eliisa, „sest neid, kes on meiega, on rohkem kui neid, kes on nendega!” Seejärel prohvet palvetas: „Jehoova, tee ometi ta silmad lahti, et ta näeks!” Piiblijutustuses öeldakse edasi: „Jehoova tegi lahti poisi silmad ja too nägi, ja vaata, mägi oli täis tuliseid hobuseid ja vankreid ümber Eliisa” (2. Kun. 6:15—17). Mida me võime õppida sellest sündmusest Eliisa elus?

Süüria sõjaväega silmitsi seistes jäi Eliisa rahulikuks, sest ta lootis Jehoovale ja nägi, et Jumal suudab teda kahtlemata kaitsta. Me ei oota, et tänapäeval juhtuks imesid, kuid me teame, et Jehoova kaitseb oma rahvast tervikuna. Mõnes mõttes ümbritsevad ka meid lõõmavad hobused ja vankrid. Kui me märkame neid oma ususilmadega ja toetume alati Jumalale, võime tunda end turvaliselt ja kogeda Jehoova õnnistusi (Laul 4:9). Arutagem nüüd, mida õpetavad meile teised sündmused Eliisa elus.

Kord, kui Eliisa põldu kündis, tuli prohvet Eelija tema juurde ja heitis tema peale oma ametirüü. Eliisa teadis, mida see tähendab. Ta tegi peo, jättis hüvasti oma isa-emaga ning lahkus kodust, et Eelijale abiks olla (1. Kun. 19:16, 19—21). Kuna Eliisa oli valmis täielikult Jumala teenimisele pühenduma, sai temast tööriist Jehoova käes ning lõpuks ka prohvet Eelija ametijärglane.

 Eliisa teenis Eelijat arvatavasti kuus aastat. Selle aja jooksul Eliisa „valas vett Eelija käte peale” (2. Kun. 3:11). Noil päevil sõid inimesed üldjuhul kätega, ilma kahvli, noa ja teiste söögiriistadeta. Pärast söömist valas teener isanda käte peale pesemiseks vett. Niisiis olid vähemasti mõned Eliisa ülesanded üsna lihtsad. Sellegipoolest pidas ta suureks auks olla Eelija teener.

Tänapäeval osalevad paljud õed-vennad täisajalise teenistuse eri vormides. Nende ajendiks on usk ja soov kasutada võimalikult palju oma jõudu Jehoova teenimiseks. Mõned ülesanded tähendavad seda, et nad peavad lahkuma kodust ja tegema Peetelis, ehitusprojektidel või mujal tööd, mida paljud peavad üsna lihtsaks. Ükski kristlane ei peaks pidama niisugust teenistust tähtsusetuks või alandavaks, kuna Jehoova hindab seda väga kõrgelt (Heebr. 6:10).

Enne kui Jumal viis Eelija „tuulepöörises taevasse”, saatis ta prohveti Gilgalist Peetelisse. Eelija soovitas Eliisal mitte kaasa tulla, kuid too vastas: „Ma ei jäta sind maha!” Rännaku jätkudes ütles Eelija Eliisale veel kaks korda, et ta maha jääks, kuid tulutult (2. Kun. 2:1—6). Nagu Rutt jäi Noomi juurde, nii püsis Eliisa Eelija ligi (Rutt 1:8, 16, 17). Miks? Ilmselt seepärast, et ta pidas kalliks Jumalalt saadud eesõigust teenida Eelijat.

Eliisa on meile heaks eeskujuks. Me hindame igat ülesannet, mis me Jumala organisatsioonis saame, kui hoiame meeles, et teenime Jehoovat, mis on suurim au (Laul 65:5; 84:11).

Teel olles ütles Eelija Eliisale: „Palu, mis ma peaksin tegema sinu heaks, enne kui mind ära võetakse sinu juurest.” Nagu aastaid varem esitatud Saalomoni palve keskendus vaimsetele asjadele, nii oli ka Eliisa puhul. Ta soovis, et ta saaks kaks osa Eelija vaimust (1. Kun. 3:5, 9; 2. Kun. 2:9). Iisraelis kuulus esimesele pojale kaks osa pärandusest (5. Moos. 21:15—17). Sisuliselt palus Eliisa, et temast saaks Eelija ametipärija. Tõenäoliselt soovis Eliisa ka samasugust julgust, nagu oli Eelijal, kes teenis Jehoovat „ülima innuga” (1. Kun. 19:13, 14, UM).

Mida Eelija oma teenri soovi peale kostis? „Sa oled palunud rasket asja!” ütles prohvet. „Ometi, kui sa näed mind su juurest ära võetavat, siis sünnib sulle nõnda; aga kui mitte, siis ei sünni!” (2. Kun. 2:10.) Eelija vastus tähendas ilmselt kahte asja. Esiteks, ainult Jumal võis otsustada, kas Eliisa saab, mida ta palus. Teiseks, selleks et Eliisa soov täituks, pidi ta jääma Eelija juurde, ükskõik mis ka ei juhtuks.

Kas Jumal vastas Eliisa palvele saada kaks osa Eelija vaimust? Piiblijutustuses märgitakse: „Kui nad nõnda ühtejärge läksid ja rääkisid, vaata, siis sündis, et tulised vankrid ja tulised hobused lahutasid neid üksteisest ja Eelija läks tuulepöörises taevasse! . . . Eliisa [nägi] seda.” * See oli Jehoova vastus Eliisale. Eliisa nägi, kuidas Eelija tema juurest ära võeti, sai kaks osa Eelija vaimust ning päris tema ameti (2. Kun. 2:11—14).

Eliisa võttis üles ametirüü, mis oli Eelija seljast maha langenud, ja pani selle endale selga. Selle järgi võisid teised aru saada, et Eliisa on nüüd Jumala prohvet. Tema ametissemääramist tõendas ka see, kui ta hiljem lõhestas ime läbi Jordani jõe.

See, mida Eliisa nägi siis, kui Eelija tuulepöörises taevasse läks, jättis talle kahtlemata sügava mulje. Ega siis lõõmavaid vankreid ja hobuseid iga päev nähta! Need tõendasid, et Jehoova oli vastanud Eliisa palvele. Kui Jumal vastab meie palvetele, ei näe me nägemust leegitsevast sõjavankrist ja lõõmavatest hobustest. Küll aga saame aru, et Jumal  kasutab oma võimsat jõudu enda tahte täitmiseks. Ja kui me märkame, et Jehoova õnnistab oma organisatsiooni maist osa, siis me otsekui näeme tema taevast vankrit liikumas (Hes. 10:9—13).

Eliisal oli mitmeid kogemusi, mis kinnitasid talle, et Jehooval on tohutu jõud. Õigupoolest tegi ta tänu Jumala püha vaimu abile 16 imet — kaks korda rohkem kui prohvet Eelija. * Teist korda nägi Eliisa lõõmavaid hobuseid ja sõjavankreid Dotanis pinevas olukorras, mida kirjeldati artikli alguses.

Olles Dotanis vaenuvägede piiramisrõngas, jäi Eliisa rahulikuks. Kuidas ta seda suutis? Tal oli tugev usk Jehoovasse. Ka meil on tarvis samasugust usku. Palugem Jumalalt püha vaimu, et võiksime ilmutada usku ja teisi vaimu vilja tahke (Luuka 11:13; Gal. 5:22, 23).

Dotanis toimunu andis Eliisale kindla põhjuse loota Jehoovale ja tema nähtamatule kaitseväele. Prohvet mõistis, et Jumal oli saatnud linna ja selle piirajate ümber hulgaliselt ingleid. Vaenlast pimedusega lüües päästis Jumal ime läbi Eliisa ja tema teenri (2. Kun. 6:17—23). Sel kriitilisel hetkel, ja ka muul ajal, oli näha Eliisa usku ja täielikku usaldust Jehoova vastu.

Lootkem Eliisa sarnaselt Jumal Jehoovale (Õpet. 3:5, 6). Sel juhul on Jumal meiega ja õnnistab meid (Laul 67:2). Tõsi, meie ümber pole sõna otseses mõttes lõõmavaid vankreid ega hobuseid, kuid tulevase „suure viletsuse” ajal kaitseb Jehoova meie ülemaailmset vennaskonda (Matt. 24:21; Ilm. 7:9, 14). Senikaua hoidkem aga meeles, et „Jumal on meile pelgupaigaks” (Laul 62:9).