SEE juhtus augustis 1936 Svaasimaal kuninga kraalis ehk asulas. Robert ja George Nisbet olid valjuhääldiga varustatud autost äsja mänginud ette muusikat ja seejärel vend Joseph Rutherfordi kõnesid. Kuningas Sobhuza II oli vaimustunud! „Tundsime kimbatust,” selgitab George, „kuna ta tahtis meilt ära osta grammofoni, salvestised ja valjuhääldi, mille abil me kuningriigisõnumit levitasime.”

Robert selgitas vabandavalt, et need asjad pole müügiks, kuna see varustus kuulub kellelegi teisele. Kuningas tahtis teada, kellele.

Robert vastas: „See kõik kuulub ühele teisele kuningale.” Seepeale küsis Sobhuza, kes see kuningas on. „Jeesus Kristus, Jumala kuningriigi kuningas,” ütles Robert.

„Oo, tema on suur kuningas,” lausus Sobhuza sügava lugupidamisega. „Ma ei taha võtta midagi, mis talle kuulub.”

Robert kirjutas: „Ülempealiku, kuningas Sobhuza isiksus jättis mulle sügava mulje. Ta rääkis puhtalt inglise keelt, samas polnud ta hooplev ega uhke. Ta oli väga otsekohene ning temaga oli kerge suhelda. Istusime tema ametiruumis umbes kolmveerand tundi, samal ajal kui George õues muusikasalvestisi mängis.”

„Hiljem tol päeval läksime Svaasi riigikooli, kus meil oli eriti huvitav kogemus,” jätkab Robert. „Andsime tunnistust direktorile ja ta kuulas meid hea meelega. Kui me mainisime grammofoni ja tegime ettepaneku tervele koolile salvestisi mängida, oli ta ütlemata rõõmus ning kutsus kokku peaaegu sada õpilast, kes võtsid muruplatsil istet ja asusid kuulama. Meile selgitati, et selles gümnaasiumis õpetatakse poistele põllumajandust, aiandust, puutööd, ehitust, inglise keelt ja aritmeetikat ning tüdrukutele õendust, majapidamistöid ja teisi kasulikke oskusi.” Kooli oli asutanud ülempealiku vanaema.

Juba aastal 1933 oli kuningas Sobhuza meeleldi kuulanud pioneere, kes kuninga kraali tulid. Ühel korral oli ta isegi oma sajast sõjamehest koosneva ihukaitseväe kokku  kutsunud, et ka nemad kuuleksid kuningriigisõnumi salvestisi. Ta tellis meie ajakirju ning võttis vastu kirjandust. Varsti oli kuningal olemas peaaegu terve teokraatlik raamatukogu! Ta hoidis seda hoolega isegi siis, kui Briti koloniaalvalitsus keelustas teise maailmasõja ajal meie väljaanded.

Kuningas Sobhuza II võttis edaspidigi tunnistajaid vastu oma kraalis Lobambas ja kutsus isegi vaimulikke piibliteemalisi kõnesid kuulama. Kui kohalik tunnistaja Helvie Mashazi käsitles Matteuse 23. peatükki, kargasid mõned vaimulikud vihaselt püsti ja püüdsid sundida teda maha istuma. Kuid kuningas sekkus ja palus vend Mashazil jätkata. Veelgi tähelepanuväärsem on see, et ta käskis kuulajaskonnal kõik kõnes mainitud piiblisalmid üles kirjutada.

Kuulanud kõnet, mille üks pioneerist vend kord esitas, keerasid neli kohalolnud vaimulikku oma särgikrae peitu ja teatasid: „Me pole enam kirikuõpetajad, vaid nüüd oleme Jehoova tunnistajad.” Seejärel küsisid nad pioneerilt, kas tal on kaasas selliseid raamatuid, nagu ülempealikulgi on.

Kuni oma elu lõpuni suhtus ülempealik Jehoova tunnistajatesse lugupidamisega ning ei lubanud neid taga kiusata selle pärast, et nad Svaasi rituaale ei järginud. Niisiis olid tunnistajad talle väga tänulikud, ning kui ta 1982. aastal suri, tundsid nad siirast kurbust.

2013. aasta alguseks oli Svaasimaal rohkem kui 3000 kuulutajat. Selles veidi üle miljoni elanikuga riigis oli siis ühe kuulutaja kohta 384 inimest. 90 koguduses teenis rohkem kui 260 pioneeri ning 2012. aastal viibis mälestusõhtul 7496 inimest. Ilmselgelt on sellel territooriumil suur kasvupotentsiaal. Kahtlemata rajasid nood varajased külastused 1930-ndatel selleks hea aluse. (Lõuna-Aafrika Vabariigi harubüroo arhiivist.)