Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Õppigem hästi läbimõeldud palvest

Õppigem hästi läbimõeldud palvest

„Kiidetud olgu sinu auline nimi.” (NEH. 9:5)

1. Millise iisraellaste kokkusaamise me vaatluse alla võtame ja mis küsimustele oleks hea mõelda?

„TÕUSKE üles ja kiitke Jehoovat, oma Jumalat igavesest ajast igavesti!” Selliste innustavate sõnadega kutsuti Jumala muistset rahvast ühinema palvega, mis on Piiblis üks pikimaid (Neh. 9:4, 5). See kogunemine toimus Jeruusalemmas aastal 455 e.m.a juudi kalendri seitsmenda kuu tisri 24. päeval. Kui me käsitleme sündmusi, mis eelnesid sellele erilisele päevale, oleks hea mõelda, tänu millisele heale harjumusele see ettevõtmine õnnestus? Ja mida me võime sellest hästi läbimõeldud palvest õppida? (Laul 141:2.)

ERILINE KUU

2. Milles on iisraellased meile heaks eeskujuks?

2 Sellele kokkusaamisele eelnenud kuul olid juudid lõpetanud Jeruusalemma müüride ülesehitamise (Neh. 6:15). Jumala rahvas tegi selle töö vaid 52 päevaga ning seejärel pöörasid nad erilist tähelepanu vaimsetele asjadele. Uue kuu tisri esimesel päeval kogunesid nad linnaväljakule kuulama Esrat ja teisi leviite, kes lugesid ette ja selgitasid Jumala Seadust Terved pered, kaasa arvatud kõik, „kes mõistsid kuulata”, seisid ja kuulasid „koidust keskpäevani”. Kui hea eeskuju kõigile neile meie seast, kes saavad koguneda mugavates kuningriigisaalides! Kuid kas sa oled koosolekul sellegipoolest vahel märganud, et su mõtted lähevad rändama vähemolulistele asjadele? Kui nii, siis tuleta meelde muistseid iisraellasi. Nad kuulasid hoolega, mõtlesid kuuldu üle ning isegi nutsid, kui mõistsid, et nad polnud Jumala Seadusele kuuletunud (Neh. 8:1—9).

3. Millist juhendit iisraellased järgisid?

 3 Kuid siis polnud aeg hakata oma patte tunnistama. Kuna oli püha, pidi see olema Jehoova rahvale hoopis rõõmus päev (4. Moos. 29:1). Seepärast ütles Nehemja rahvale: „Minge sööge rasvaseid roogi ja jooge magusaid jooke, ja läkitage osa neile, kellel midagi ei ole valmistatud. Sest see päev on pühitsetud meie Issandale. Ja ärge kurvastuge, sest rõõm Jehoovast on teile kindlaks linnaks!” Rahvas kuuletus ning sellest päevast sai „suur rõõmupidu” (Neh. 8:10—12).

4. a) Mida tegid perekondade peamehed? b) Mis oli lehtmajade püha tähtis osa?

4 Kohe järgmisel päeval kogunesid perekondade peamehed kokku, et välja selgitada, kuidas saaks rahvas veel täpsemini Jumala Seaduse järgi elada Pühakirja uurides nad mõistsid, et seitsmendas kuus, 15.—22. tisrini tuleb neil pidada lehtmajadepüha koos lõpetuspühaga, seega hakkasid nad tegema ettevalmistusi See oli Joosua päevist alates kõige õnnestunum lehtmajadepüha, mille tulemusel rahva „rõõm oli väga suur”. Selle püha üheks tähtsaks osaks oli see, et „Jumala käsuõpetuse raamatut loeti iga päev, esimesest päevast viimase päevani” (Neh. 8:13—18).

PATTUDE TUNNISTAMISE PÄEV

5. Mida tegid iisraellased enne seda, kui leviidid esitasid Jehoovale nende eest palve?

5 Kaks päeva hiljem oli iisraellastel õige aeg tunnistada avalikult oma patte. See polnud pidupäev. Jumala rahvas hoopis paastus ja riietus kahetsuse märgiks kotiriidesse. Jällegi loeti hommikul umbes kolm tundi rahvale ette Jumala Seadust. Pärast lõunat nad „tunnistasid patte ning kummardasid Jehoovat, oma Jumalat” Seejärel esitasid leviidid rahva eest hästi läbimõeldud palve (Neh. 9:1—4).

6. Tänu millele võisid leviidid esitada sisuka palve ja mida me sellest õpime?

6 Kahtlemata aitas sagedane Jumala Seaduse lugemine leviitidel valmistada ette sisukat palvet. Esimesed kümme salmi keskenduvad Jehoova tegudele ja omadustele. Ülejäänud osas tõstetakse korduvalt esile Jumala „suurt halastust” ja tõdetakse, et iisraellased polnud seda väärt (Neh. 9:19, 27, 28, 31). Meie palved Jehoovale on samuti värsked ja sisukad, kui me nende leviitide sarnaselt iga päev mõtiskleme Jumala Sõna üle ja laseme nii Jehooval meiega rääkida, enne kui tema poole pöördume (Laul 1:1, 2).

7. Mida leviidid Jumalalt palusid ja mida see meile õpetab?

 7 Leviidid esitasid palves ainult ühe lihtsa soovi. Selle võib leida 32. salmi teisest poolest, kus on kirjas: „Ja nüüd, meie Jumal, suur, vägev ja kardetav Jumal, kes peab lepingut ja osutab heldust: ära pea väheseks kõike seda kannatust, mis on tabanud meid, meie kuningaid, meie vürste, meie preestreid, meie prohveteid, meie vanemaid ja kogu su rahvast Assuri kuningate päevist kuni tänapäevani!” Niisiis andsid leviidid meile head eeskuju selles, et nad kiitsid ja tänasid Jehoovat, enne kui esitasid palves isiklikke soove.

NAD ÜLISTASID JUMALA AULIST NIME

8., 9. a) Millisel alandlikul viisil leviidid oma palvet alustasid? b) Millisele kahele taevasele väehulgale leviidid viitasid?

8 Kuigi leviitide palve oli hästi läbi mõeldud, olid nad alandlikud ja tundsid, et mistahes sõnu nad ka ei kasutaks, poleks need piisavad, et Jehoovat vääriliselt ülistada. Seetõttu algab palve sellise tagasihoidliku pöördumisega: „Kiidetud olgu sinu auline nimi, mis on ülem kui kõik kiitus ja ülistus!” (Neh. 9:5).

9 Palve jätkub: „Vaid sina oled Jehoova. Sa oled teinud taeva, kogu taevaavaruse, ning kõik selle väed, maa ja kõik, mis selle peal on, mered ja kõik, mis neis on. Sa hoiad kõiki elus ja taevased väehulgad kummardavad su ees” (Neh. 9:6, UM). Jumal Jehoova lõi kogu taevaavaruse ja „kõik selle väed” ehk lugematu hulga taevatähti. Sama imeliselt on ta valmistanud kõik meie ilusal planeedil, kaasa arvatud hämmastavalt mitmekesise elustiku, mis oma liikide järgi üha paljuneb. Kõige selle tunnistajateks olid Jumala pühad inglid, keda võib samuti nimetada „taevasteks väehulkadeks” (1. Kun. 22:19; Iiob 38:4, 7). Need inglid täidavad alandlikult Jumala tahet, teenides patuseid inimesi, „kes kord pärivad pääste” (Heebr. 1:14). Kui heaks eeskujuks on küll inglid meile, kes teenime Jehoovat ühtselt nagu hästi treenitud sõjavägi! (1. Kor. 14:33, 40.)

10. Mida me õpime sellest, kuidas Jumal tegeles Aabrahamiga?

10 Järgmisena keskendusid leviidid sellele, kuidas Jumal tegeles Aabramiga, kes polnud veel 99-aastasena oma viljatu naise Saaraiga ühtki last saanud. Jehoova muutis tema nime Aabrahamiks, mis tähendab „paljude rahvaste isa” (1. Moos. 17:1—6, 15, 16). Samuti tõotas Jumal Aabrahamile, et tema sugu saab pärandiks Kaananimaa.  Inimesed unustavad tihti, mida nad on lubanud, kuid nii pole Jehoova puhul. Seda tõdesid palves ka leviidid, kes ütlesid: „Sina, Jehoova, oled Jumal, kes valis Aabrami ja tõi tema kaldealaste Uurist ning pani temale nimeks Aabraham. Sina leidsid tema südame sinu ees ustava olevat ja sa tegid temaga lepingu, et sa annad tema soole kaananlaste . . . maa. Ja sa pidasid oma sõna, sest sina oled õige!” (Neh. 9:7, 8). Võtkem eeskujuks meie õiget Jumalat, püüdes alati pidada oma sõna (Matt. 5:37).

JEHOOVA TEOD OMA RAHVA HEAKS

11., 12. Selgita, mis on Jehoova nime tähendus ja kuidas see ilmnes Aabrahami järeltulijate puhul?

11 Nimi Jehoova tähendab „ta saab, kelleks tahab”, viidates sellele, et Jumal viib järk-järgult oma tõotused täide. See ilmneb hästi selles, mida ta tegi Aabrahami järeltulijate heaks, kui nad olid orjad Egiptuses. Tol ajal tundus võimatu, et kogu rahvas võiks vabaks saada ja asuda elama tõotatud maale. Kuid Jehoova täitis järk-järgult oma tõotuse, kinnitades, et ta on väärt oma unikaalset ja aulist nime.

12 Nehemja kirja pandud palves öeldakse Jehoova kohta: „Sina nägid meie vanemate viletsust Egiptuses ja kuulsid nende kisendamist Kõrkjamere ääres! Sina tegid tunnustähti ja imetegusid vaarao ja kõigi tema sulaste ja kogu tema maa rahva kallal, sest sa teadsid, et nad nende vastu ülbed olid olnud, ja sa tegid enesele nime, nagu see tänapäevalgi on! Sina lõhestasid nende ees mere ja nad läksid kuiva mööda mere keskelt läbi; aga nende tagaajajad sa viskasid sügavustesse, otsekui kivi võimsasse vette!” Seejärel lisatakse, mida Jehoova veel oma rahva heaks tegi: „Sina alandasid nende ees maa elanikud, kaananlased . . . Ja nad vallutasid kindlustatud linnad ja rammusa maa ning pärisid kojad, mis olid täis kõike head, suurel hulgal raiutud kaevusid, viinamägesid, õlipuid ja viljapuid. Nad sõid, nende kõht sai täis, nad läksid lihavaks ja elasid hästi sinu suure headuse tõttu” (Neh. 9:9—11, 24, 25).

13. Mil viisil hoolitses Jehoova iisraellaste vaimse heaolu eest, ent kuidas rahvas reageeris?

13 Jumal tegi oma eesmärgi täideviimiseks veel palju muudki. Näiteks varsti pärast iisraellaste lahkumist Egiptusest hoolitses Jehoova nende vaimse heaolu eest. „Sa tulid alla Siinai mäele ja rääkisid nendega taevast ning andsid neile õiged kohtuseadused, tõsised õpetused, head seadlused ja käsud,” tuletasid leviidid palves meelde (Neh. 9:13). Jehoova püüdis oma rahvast õpetada, et nad oleksid väärt kandma tema püha nime ja päriksid tõotatud maa, kuid nad põlgasid ära tema õpetuse. (Loe Nehemja 9:16—18.)

RAHVAS VAJAB DISTSIPLINEERIMIST

14., 15. a) Milles ilmnes Jehoova halastus iisraellaste vastu? b) Mida me õpime sellest, kuidas Jumal tegutses oma valitud rahvaga?

14 Leviidid osutavad palves kahele patule, mida iisraellased tegid peagi pärast Siinai mäel antud lubadust Jumala Seadusest kinni pidada. Seetõttu väärisid nad õigustatult seda, et nad jäetaks üksi kõrbesse surema. Ent leviidid kiitsid palves Jehoovat: „Sina [ei jätnud] siiski neid mitte  kõrbes maha oma suure halastuse pärast! . . . Nelikümmend aastat toitsid sa neid kõrbes, neil ei puudunud midagi, ei kulunud nende riided ega paistetanud jalad!” (Neh. 9:19, 21). Ka tänapäeval annab Jehoova meile kõik, mida vaja, et teda ustavalt teenida. Ärgem kunagi olgem nende tuhandete iisraellaste sarnased, kes surid kõrbes, kuna nad polnud kuulekad ega näidanud üles usku. Need sündmused „pandi kirja hoiatuseks meile, kellele ajastute lõpud on kätte jõudnud” (1. Kor. 10:1—11).

15 Kahjuks võtsid iisraellased pärast tõotatud maa pärimist omaks kaananlaste jumalate kummardamise, mis hõlmas ebamoraalsust ja isegi laste ohverdamist. Niisiis lubas Jehoova naaberrahvastel oma rahvast rõhuda. Kui nad kahetsesid, siis andis Jehoova neile halastavalt andeks ja päästis nad vaenlaste käest. Nii juhtus „palju kordi”. (Loe Nehemja 9:26—28, 31.) Leviidid möönsid: „Sa kannatasid nendega palju aastaid ja manitsesid neid oma vaimu läbi oma prohvetite kaudu, aga nad ei pannud seda tähele; seepärast sa andsid nad teiste maade rahvaste kätte” (Neh. 9:30).

16., 17. a) Kuidas erines iisraellaste olukord pärast Babülonist naasmist sellest, kui nende esiisad pärisid tõotatud maa? b) Mida iisraellased tunnistasid ja mida nad tõotasid?

16 Pärast Babüloni pagendusest naasmist hakkasid iisraellased jälle toimima sõnakuulmatult. Ent mis oli nüüd teisiti? Leviidid jätkasid palvetamist: „Vaata, me oleme nüüd sulased! Maal, mille sa andsid meie vanemaile, et nad sööksid selle vilja ja headusi, vaata, seal me oleme sulased! Selle rikkalik saak läheb neile kuningaile, keda sa meie pattude pärast oled pannud meie üle; . . . ja meie oleme suures hädas!” (Neh. 9:36, 37).

17 Kas leviidid vihjasid, et Jumal oli seda lubades ebaõiglane? Sugugi mitte! Nad tunnistasid: „Sina oled õiglane kõiges, mis meie peale on tulnud, sest sina oled osutanud ustavust, meie aga oleme olnud õelad!” (Neh. 9:33). See isetu palve lõppes pühaliku tõotusega, et edaspidi rahvas kuuletub Jumala Seadusele. (Loe Nehemja 10:1; 10:30.) Tõotus tähendati üles ja 84 juudi rahva ülemat panid dokumendile pitseri (Neh. 10:2—28).

18., 19. a) Mida meil on vaja, et võiksime elada Jumala uues maailmas? b) Mille eest me ei tohiks lakata palvetamast ja miks?

18 Selleks et Jehoova arvaks meid olevat väärt elama tema uues õiglases maailmas, on meil vaja lasta tal end distsiplineerida. „Sest mis poeg see on, keda isa ei distsiplineeri?” küsis Paulus (Heebr. 12:7). Me näitame, et järgime Jumala antud juhtnööre, kui teenime teda ustavalt ja laseme tema vaimul end parandada. Ja kui teeme tõsise patu, siis võime olla kindlad, et Jehoova andestab meile, kui me tõesti kahetseme ja võtame alandlikult vastu distsiplineerimise.

19 Peagi teeb Jehoova oma nime veel kuulsamaks, kui see oli iisraellaste Egiptusest vabastamise ajal (Hes. 38:23). Ja sama kindlalt kui tema muistne rahvas päris tõotatud maa, nii pärivad ka kõik ustavad Jehoova teenijad elu uuel õiglasel maal (2. Peetr. 3:13). Ärgem siis lakakem sellise imelise tuleviku ootuses palvetamast Jumala aulise nime pühitsemise eest. Järgmises artiklis võetakse vaatluse alla veel üks palve, millega meil tuleb kooskõlas tegutseda, et Jumal võiks meid õnnistada nüüd ja edaspidi.