1., 2. a) Miks on oluline olla ärgas palvetama? b) Milliseid küsimusi palvetamise kohta tuleks meil endale esitada?

„KÕIGE raskem aeg üleval püsida on vahetult enne koitu,” ütles üks endine öötööline. Tõenäoliselt on temaga nõus kõik, kel on tulnud terve öö ärkvel olla. Aeg, mil Saatan on selle kurja maailma üle valitsenud, on nagu pikk öö ja praegu on selle pimedaim periood. Seetõttu on ka kristlastel vaja pingutada, et ärkvel püsida. (Rooml. 13:12.) Kuna öö on kohe lõppemas, oleks meil väga ohtlik unne suikuda. Kui oluline on seega võtta kuulda Pühakirja nõuannet olla „terve mõistusega ja ärksad palvetama” (1. Peetr. 4:7).

² Kuna me elame sellisel ajal, oleks tark endalt küsida: kui ärgas olen mina palvetama? Kas ma esitan erisuguseid palveid ja palvetan korrapäraselt? Kas ma palvetan ka teiste eest või keskenduvad mu palved vaid iseenda soovidele ja vajadustele? Ja kui oluline on palve seoses minu päästega?

3. Milliseid palveid me peaksime esitama?

³ Kirjas efeslastele viitas apostel Paulus „igasugustele palvetele” (Efesl. 6:18). Tihtipeale me palume Jehoovat, et ta annaks meile kõik vajaliku ja aitaks ületada takistused. Jumal kuulab tähelepanelikult meie abipalveid (Laul 65:3). Siiski peaksime esitama ka teistsuguseid palveid, näiteks kiitma, tänama ja anuma Jumalat.

4. Miks me peaksime Jehoovat oma palvetes tihti kiitma?

⁴ On palju põhjuseid, miks oma palvetes Jehoovat kiita. Näiteks ajendab meid teda kiitma see, kui mõtleme tema „vägevatele tegudele”  ja „määratule suurusele”. (Loe Laul 150:1—6.) Laulu 150 kuues salmis ergutatakse meid 13 korral Jehoovat kiitma. Sügava aukartusega laulis ühe teise laulu kirjutaja Jumala kohta: „Seitse korda päevas ma kiidan sind su õiguse seaduste eest!” (Laul 119:164). Jehoova kahtlemata väärib kiitust. Niisiis peaksime teda kiitma oma palvetes „seitse korda päevas” ehk väga tihti.

5. Mil moel tänupalved meid kaitsevad?

⁵ Palvetades on väga oluline Jehoovat ka tänada. Paulus kutsus Filippi kristlasi üles: „Ärge muretsege millegi pärast, vaid tehke kõiges oma palved Jumalale teatavaks palumise, anumise ja tänuga” (Filipl. 4:6). Kui me Jehoovat kogu südamest täname, kaitseb see meid. Nii on see eriti sellepärast, et me elame praeguse maailma viimsetel päevadel, mil inimesed on tänamatud (2. Tim. 3:1, 2). Tänamatuse vaim on tõepoolest kõikjal maad võtnud. Kui me pole ettevaatlikud, võib see hoiak kergesti meilegi külge hakata. Jumalale tänu väljendamine aitab meil olla oma eluga rahul ega lase meil muutuda „nurisejaks, oma elu üle kaeblejaks” (Juuda 16). Kui perepead koos perega palvetades Jehoovat tänavad, kasvatab see ka nende naises ja lastes tänulikkust.

6., 7. Mis on anumine ja mille pärast võiksime Jehoovat anuda?

⁶ Anumine on tungiv, südame põhjast esitatud abipalve. Millal võiksime Jehoovat anuda? Näiteks kui meid kiusatakse taga või kui võitleme eluohtliku haigusega. On arusaadav, et sellises olukorras muutuvad meie abipalved anumisteks. Kuid kas Jehoovat on sobiv anuda vaid sellistel puhkudel?

⁷ Mõtle Jeesuse näidispalvele ja pane tähele, mida ta ütles Jumala nime, kuningriigi ja tahte kohta. (Loe Matteuse 6:9, 10.) See maailm on kurjusest läbi imbunud ja valitsused ei suuda hoolitseda oma alamate põhivajadustegi eest. Me peaksime palvetama, et meie taevase isa nimi saaks pühitsetud ja et tema kuningriik vabastaks maa Saatana võimu alt. Samuti võiksime Jehoovat anuda, et nii nagu taevas, sünniks tema tahe ka maa peal. Olgem siis ärksad esitama igasuguseid palveid.

8., 9. Miks ei peaks me hukka mõistma Peetrust ja teisi apostleid, kes Ketsemani aias magama jäid?

⁸ Kuigi apostel Peetrus ergutas kristlasi olema „ärksad palvetama”, ei toiminud ta vähemalt ühel juhul ise nii. Ta oli üks neist jüngritest, kes jäid magama, kui Jeesus Ketsemani aias palvetas. Isegi kui Jeesus ütles neile: „Püsige valvel ja palvetage üha”, ei teinud nad seda. (Loe Matteuse 26:40—45.)

⁹ Kuid selle asemel et Peetrust ja teisi apostleid hukka mõista, tasuks meil meeles hoida, et möödunud päev oli nad ilmselt üsna ära väsitanud. Nad olid teinud ettevalmistusi paasapühaks ja seda samal õhtul pühitsenud. Seejärel oli Jeesus seadnud sisse Issanda õhtusöömaaja, näidates, kuidas tulevikus tema surma mälestada (1. Kor. 11:23—25). „Viimaks, kui nad olid ülistuslaule laulnud, läksid nad välja Õlimäele”, kõndides  mööda Jeruusalemma kitsaid tänavaid (Matt. 26:30, 36). Siis oli aeg tõenäoliselt juba tublisti üle kesköö. Kui oleksime sel ööl olnud Ketsemani aias, oleksime ehk meiegi magama jäänud. Jeesus ei kritiseerinud väsinud apostleid, vaid tunnistas mõistvalt, et „vaim on küll valmis, aga liha on nõrk”.

10., 11. a) Mida õppis Peetrus juhtumist Ketsemani aias? b) Mida meie Peetruse kogemusest õpime?

¹⁰ Peetrus ei unustanud kunagi, mis Ketsemani aias juhtus. Ta sai valusa õppetunni, kuna ta polnud ärgas. Varem oli Jeesus öelnud: „Täna öösel saab see, mis minuga juhtub, teile kõigile komistuseks.” Selle peale kinnitas Peetrus: „Kuigi kõik teised komistavad selle tõttu, mis sinuga juhtub, ei komista mina mitte iial!” Jeesus vastas Peetrusele, et too salgab teda kolm korda. Peetrus teatas vankumatult: „Isegi kui ma peaksin koos sinuga surema, ei salga ma sind mingil juhul!” (Matt. 26:31—35). Ometi ta vääratas, justnagu Jeesus oli ennustanud. Jeesuse salgamisest rusutuna Peetrus „nuttis kibedasti” (Luuka 22:60—62).

¹¹ Peetrus kahtlemata õppis sellest juhtumist ja sai jagu kalduvusest olla liiga enesekindel. Ilmselt aitas teda palvetamine. On tähelepanuväärne, et tegelikult tuligi nõuanne olla „ärksad palvetama” Peetruselt. Kas meie järgime seda Jumala vaimu kaudu antud nõuannet? Ja kas me palvetame korrapäraselt ning näitame sellega, et sõltume Jehoovast? Pidagem meeles ka Pauluse manitsust: „Kes enda arvates seisab, vaadaku ette, et ta ei langeks” (1. Kor. 10:12).

12. Milles on Nehemja meile heaks eeskujuks?

¹² Nehemja elas viiendal sajandil e.m.a ja teenis Pärsia kuninga Artaxerxese joogikallajana. Ta on heaks eeskujuks innukas palvetamises. Nehemja oli mitu päeva paastunud ja palvetanud Jumala ees juutide täbara olukorra pärast Jeruusalemmas (Neh. 1:4). Kui Artaxerxes küsis temalt, miks ta on kurva näoga ja kas tema heaks saaks midagi teha, esitas Nehemja otsekohe palve Jehoovale (Neh. 2:2—4). Mis oli tulemus?  Jehoova vastas tema palvetele ja juhtis asju oma rahva kasuks (Neh. 2:5, 6). Kui uskutugevdav võis see Nehemjale olla!

13., 14. Mida meil tuleb teha, et meie usk püsiks tugevana ja Saatan ei saaks meist võitu?

¹³ Nagu Nehemjal, aitab korrapärane palvetamine meilgi hoida usku tugevana. Saatan on halastamatu ja ründab meid tihti siis, kui oleme nõrgad. Näiteks kui meil on mingi haigus või kui maadleme depressiooniga, võime hakata tundma, et meie igakuine teenistuses oldud aeg on Jumala silmis tühine. Mõnda meist võib rõhuda minevikus läbielatu. Saatan tahab panna meid uskuma, et oleme väärtusetud. Tihti on tema rünnakute eesmärk meid emotsionaalselt rivist välja lüüa ja nõrgendada seeläbi meie usku. Ent olles „ärksad palvetama” saame hoida oma usu tugevana. Tõepoolest, suure usukilbi abil suudame „kustutada kõik Kurja põlevad nooled” (Efesl. 6:16).

¹⁴ Kui oleme „ärksad palvetama”, pole me vaimselt unised ega anna järele, kui meie ees seisavad usuproovid. Katsumuste korral võtkem eeskuju Nehemjast ja pöördugem kohe palves Jumala poole. Ainult Jehoova abiga võime kiusatustele vastu seista ja usuproovid läbida.

15. Mida meil tuleks endalt küsida seoses teiste eest palvetamisega?

¹⁵ Jeesus anus Jumalat, et Peetruse usk otsa ei saaks (Luuka 22:32). Esimesel sajandil elanud ustav kristlane Epafras järgis Jeesuse eeskuju ja palvetas südamest oma Kolossa vendade  eest. Paulus kirjutas neile tema kohta, et ta palvetab „alati pingsalt teie eest . . . , et te püsiksite lõpuni täielikud ja kindlalt veendunud kõiges Jumala tahtes” (Kol. 4:12). Meil tuleks endalt küsida: kas ma palvetan kogu südamest oma vendade eest üle kogu maailma? Kui tihti palvetan ma usukaaslaste pärast, kes kannatavad loodusõnnetuste tõttu? Millal ma viimati mõtlesin palves nende peale, kelle õlgadel on Jehoova organisatsioonis suur vastutus? Kas olen hiljuti palunud koguduseliikmete pärast, kel on raskusi?

16. Kas teiste eest esitatud palvetest on kasu? Selgita.

¹⁶ Palved, mida me teiste eest Jehoovale esitame, võivad neid tõesti aidata. (Loe 2. Korintlastele 1:11.) Kuigi Jehoova pole kohustatud tegutsema sellepärast, et suur hulk tema teenijaid teda korduvalt millegi pärast palub, paneb ta tähele nende ühiseid mõtteid ja siirast huvi ning arvestab nendega, kui palvetele vastab. Seega peaksime suhtuma tõsiselt võimalusse ja vastutusse teiste eest palvetada. Nagu Epafras, peaksime meiegi ilmutama südamlikku armastust oma kristlike vendade-õdede vastu ja nende eest palvetama. See toob meile rõõmu, kuna „andmine teeb õnnelikumaks kui saamine” (Ap. t. 20:35).

17., 18. Kuidas aitab meid see, kui oleme „ärksad palvetama”?

¹⁷ Enne kui Paulus osutas sellele, et „öö hakkab mööda saama, päev on lähedale jõudnud”, kirjutas ta: „Te teate, milline aeg see on, et teil on juba käes tund unest ärgata, sest nüüd on meie pääste lähemal kui siis, kui me usklikuks saime” (Rooml. 13:11, 12). Jumala tõotatud uus maailm on lähedal ja meie pääste on lähemal, kui me ehk oskame arvata. Me ei tohi vaimselt magama jääda ega lasta praeguse maailma asjadel end niivõrd kaasa haarata, et meil pole aega Jehoovaga palves rääkida. Olgem hoopis „ärksad palvetama”! See aitab meil Jehoova päeva oodates elada kooskõlas tema seadustega ja teenida teda kogu südamest (2. Peetr. 3:11, 12). Nii saame oma eluviisiga näidata, et püsime vaimselt ärkvel ja usume tõesti, et praeguse kurja maailma lõpp on väga lähedal. Seepärast tuleks meil järgida üleskutset „palvetage lakkamatult” (1. Tess. 5:17). Meil on vaja järgida ka Jeesuse eeskuju ja otsida võimalust omaette Jehoova poole palvetada. Mida rohkem me selleks aega võtame, seda lähedasemaks me Jehoovaga saame (Jaak. 4:7, 8). Ja see on meile tõeliseks õnnistuseks!

¹⁸ Piibel ütleb: „Kristus esitas oma liha päevil valju hüüdmise ja pisaratega anumisi ja ka palumisi Temale, kes oli võimeline päästma teda surmast, ja teda võeti kuulda tema jumalakartuse pärast” (Heebr. 5:7). Jeesus anus ja palus Jumalat ning jäi talle ustavaks oma maapealse elu lõpuni. Seepärast äratas Jehoova oma armsa poja surmast üles ja andis talle tasuks surematu elu taevas. Ka meil on võimalik jääda ustavaks oma taevasele isale, mis tahes kiusatusi ja katsumusi meie teele ka ei satuks. Me võime tõesti saada igavese elu auhinna, kui oleme edaspidigi „ärksad palvetama”.