Kaks pioneeri, kes kutsuti Keenias ühte majja, olid üllatunud, kui nägid voodis lamamas tillukest meest. Ta oli väga väikse kehaga ja lühikeste kätega. Kui nad lugesid talle Jumala tõotust „Siis hüppab jalutu otsekui hirv”, tuli ta näole lai naeratus (Jes. 35:6).

Pioneerid said teada, et Onesmus, kes praegu on ligi 40-aastane, oli sündinud osteogenesis imperfecta’ga (ebatäiuslik luuteke). Tema luud olid nii haprad, et isegi väikseim surve võis need murda. Kuna sellele haigusele pole tõhusat ravi, arvas Onesmus, et kogu ta elu möödubki ratastoolis valude käes piineldes.

Onesmus oli nõus hakkama Piiblit uurima. Kuid tema ema ei tahtnud lubada teda koosolekutele, kuna seal käimine võis tekitada talle vigastusi ja lisavalusid. Niisiis andsid vennad Onesmusele koosolekute salvestisi, mida ta kodus kuulas. Uurinud Piiblit viis kuud, otsustas ta siiski koosolekutel käima hakata.

Kas koosolekutel käimine põhjustas Onesmusele suuremaid valusid? Vastupidi! Ta meenutab: „Koosolekutel näis pidev valu hoopis taanduvat.” Ta oli kindel, et tunneb end paremini tänu lootusele, millest ta teada sai. Onesmuse ema märkas, et tema poeg on paremas meeleolus. Tal oli nii hea meel, et hakkas ka ise Piiblit uurima. „Jumala teenimine on mu pojale ravimiks,” tavatses ta öelda.

Ei läinud kaua, kui Onesmus sai kuulutajaks. Aja jooksul ta ristiti ning nüüd teenib ta teenistusabilisena. Ehkki Onesmus ei saa liigutada oma jalgu ja üht kätt, soovis ta Jehoova teenistuses rohkem teha. Ta tahtis olla abipioneer, kuid ei julgenud esitada avaldust, sest teadis, et keegi peaks kogu aeg tema ratastooli lükkama. Kui ta rääkis oma murest vendadele-õdedele, lubasid need teda aidata. Tänu sellele saigi ta olla abipioneer.

Sama olukord oli siis, kui Onesmus tahtis saada üldpioneeriks. Kuid üks päevatekst innustas teda väga. See oli Laul 34:9: „Maitske ja vaadake, et Jehoova on hea!” Pärast selle kirjakoha üle mõtisklemist otsustas Onesmus hakata üldpioneeriks. Nüüd kuulutab ta neli päeva nädalas ning uurib Piiblit mitme inimesega, kes teevad häid vaimseid edusamme. Aastal 2010 käis ta pioneeride koolis. Onesmus oli ülirõõmus, et ta õpetaja oli üks neist vendadest, kes teda alguses külastasid.

Onesmuse vanemad on nüüdseks surnud, kuid koguduse vennad ja õed hoolitsevad tema eest. Ta on väga tänulik kõige hea eest, mis tal praegu elus on, ja ootab pikisilmi päeva, mil „ükski elanik ei ütle: „Ma olen haige”” (Jes. 33:24, UM).