1., 2. Milline aastapäev peaks eriti huvitama kõiki kristlasi ja miks?

MIS seostub sulle sõnaga „aastapäev”? Abielus inimestele tuleb ehk kõigepealt meelde pulma-aastapäev. Teistele võib meenuda mõni laialdaselt tähistatav ajalooline sündmus, nagu näiteks oma riigi iseseisvuspäev. Kuid kas sa tead, et on olemas üks rahvuslik aastapäev, mida on peetud üle 3500 aasta?

² See on paasapüha, millega tähistati muistse Iisraeli rahva vabanemist Egiptuse orjusest. See püha peaks meile kõigile huvi pakkuma. Miks? Kuna see puudutab olulisel moel igaüht. Ent sa võid mõelda, et juudid ju tähistavad paasapüha, mina aga pole juut. Miks peaks see siis mind puudutama? Vastus peitub selles sügavamõttelises ütluses: „Meie paasatall Kristus on ohverdatud” (1. Kor. 5:7). Et seda tõde mõista, on meil vaja juudi paasapühast rohkem teada ning mõelda, kuidas on see seotud ühe käsuga, mis on antud kõigile kristlastele.

3., 4. Mis eelnes esimesele paasapühale?

³ Üle kogu maailma teavad miljonid inimesed, kes ise pole juudid, midagi esimese paasapühaga seotud sündmustest. Võib-olla on nad lugenud Piibli 2. Moosese raamatut või kuulnud lugusid ja näinud filme, mis põhinevad nendel sündmustel.

⁴ Kui iisraellased olid olnud Egiptuse orjuses palju aastaid, saatis Jehoova Moosese ja tema venna Aaroni vaarao juurde, et see vabastaks Jehoova rahva. Kõrk Egiptuse valitseja ei lasknud iisraellastel ära minna ja seepärast tõi Jehoova sellele maale terve rea laastavaid nuhtlusi. Alles pärast kümnendat nuhtlust, kui kõik esmasündinud Egiptuses surid,  vabastas vaarao iisraellased (2. Moos. 1:11; 3:9, 10; 5:1, 2; 11:1, 5).

5. Milliseid ettevalmistusi tuli iisraellastel enne vabakssaamist teha? (Vaata pilti artikli alguses.)

⁵ Kuid mida pidid iisraellased enne vabakssaamist tegema? Oli kevadise pööripäeva aeg aastal 1513 e.m.a, heebrea kalendri järgi aabibikuu, mida hiljem hakati nimetama niisaniks. * Jumal ütles, et niisanikuu 10. päeval pidid iisraellased hakkama tegema ettevalmistusi kuu 14. päevaks. See päev algas päikeseloojanguga, kuna heebrealastel kestis päev päikeseloojangust päikeseloojanguni. 14. niisanil pidi iga pere tapma jäära (või siku) ja võidma selle verega ukse piitjalgu ja pealispuud (2. Moos. 12:3—7, 22, 23). Peredel tuli süüa küpsetatud lambaliha ühes hapnemata leiva ja mõnede ürtidega. Jumala ingel pidi käima maa läbi ja surmama Egiptuse esmasündinud, kuid kuulekad iisraellased olid kaitstud ja võisid seejärel vabalt ära minna (2. Moos. 12:8—13, 29—32).

6. Miks pidid iisraellased ka edaspidi igal aastal paasapüha tähistama?

⁶ Kõik toimuski eelkirjeldatu kohaselt. Tulevikus pidid iisraellased oma vabanemist meenutama. Jumal ütles neile: „See päev aga jäägu teile mälestuseks ja pühitsege seda Jehoova pühana: oma sugupõlvede kaupa pühitsege seda igavese seadlusena!” 14. niisani tähistamisele järgnes seitsmepäevane püha. Kuigi paasapüha päev oli 14. niisan, võidi seda nimetust kasutada kogu selle kaheksapäevase püha kohta (2. Moos. 12:14—17; Luuka 22:1; Joh. 18:28; 19:14). Paasapüha oli üks seatud pühadest, mida heebrealastel tuli igal aastal pidada (2. Ajar. 8:13).

7. Mille seadis Jeesus sisse viimasel paasapühal, mida ta koos oma apostlitega pidas?

⁷ Kuna Jeesus ja tema apostlid olid juudid, siis järgisid nad Moosese seadust ning pidasid paasapüha (Matt. 26:17—19). Viimasel korral, kui nad seda koos tegid, selgitas Jeesus oma järelkäijatele, et nad peavad igal aastal hakkama tähistama uut sündmust, Issanda õhtusöömaaega. Ent mis päeval tuli seda teha?

8. Milline küsimus tekib seoses paasapüha ja Issanda õhtusöömaajaga?

⁸ Jeesus andis juhendid Issanda õhtusöömaaja kohta kohe pärast paasapüha pidamist. Niisiis pidi Issanda õhtusöömaaeg toimuma paasapühaga samal päeval. Kuid teatavasti erineb juudi paasapüha aeg mõnedes praegusaegsetes kalendrites ühe või rohkema päeva võrra sellest, millal meie mälestame Kristuse surma. Millest selline erinevus? Osaliselt annab vastuse käsk, mille Jumal iisraellastele andis. Pärast seda, kui Mooses ütles, et iisraellased peavad tapma lamba, näitas ta, mis ajal 14. niisanil nad peavad seda tegema. (Loe 2. Moosese 12:5, 6.)

9. Mis ajal tuli piibliteksti 2. Moosese 12:6 järgi paasatall tappa? (Vaata ka kasti „Millisest ajast täpsemalt on jutt?”)

⁹ Väljaanne „The Pentateuch and Haftorahs” ütleb, et piibliteksti 2. Moosese 12:6 järgi pidi paasatall tapetama „kahe õhtu vahel”. Mõned piiblitõlked kasutavadki just seda väljendit. Teised, kaasa arvatud juudi Tanah, tõlgivad selle vastega „videviku ajal”. Veel tõlgitakse seda vastetega „hämarikus”, „õhtuse videviku ajal” või „päikeseloojangu  aegu”. Niisiis pidi lammas tapetama pärast päikeseloojangut, ent enne täieliku pimeduse saabumist, 14. niisani algul.

10. Millal mõnede arvates paasatall tapeti, kuid milline küsimus siis tekib?

¹⁰ Hilisemal ajal hakkasid mõned juudid mõtlema, et kõigi templisse toodud lammaste tapmiseks kulus ilmselt palju tunde. Seega arvasid nad, et 2. Moosese 12:6 räägib 14. niisani lõpupoolest, ajavahemikust, kui päike hakkab pärastlõunal laskuma, kuni päikese loojumiseni. Ent kui see on nii, siis millal tuli paasatalle süüa? Muistse judaismi asjatundja professor Jonathan Klawans märgib: „Uus päev algas päikeseloojanguga, niisiis toodi ohver 14. kuupäeval, ent paasapüha algas ja õhtusöök toimus tegelikult 15. kuupäeval, kuigi 2. Moosese raamat seda otsesõnu ei ütle.” (Meie kursiiv.) Samuti tõdes ta: „Rabide kirjutistes . . . pole mingit selgitust selle kohta, kuidas sederit [paasapüha söömaaega] enne templi hävitamist [aastal 70 m.a.j] peeti.”

11. a) Mis juhtus Jeesusega 14. niisanil aastal 33 m.a.j? b) Miks nimetati 33. aasta 15. niisanit „suureks hingamispäevaks”? (Vaata allmärkust.)

¹¹ Mis päeval tähistati siis paasapüha aastal 33 m.a.j? 13. niisanil, kui lähenes aeg, mil tuli ohverdada paasaohver, ütles Kristus Peetrusele ja Johannesele: „Minge ja seadke paasatoit meile söömiseks valmis” (Luuka 22:7, 8). Neljapäeva õhtul pärast päikeseloojangut, 14. niisanil, „kui viimaks tund kätte jõudis” paasapüha õhtusöögiks, sõi Jeesus paasatoitu koos oma apostlitega ja andis seejärel juhendid Issanda õhtusöömaaja pidamiseks. (Luuka 22:14, 15.) Samal ööl ta arreteeriti ja anti kohtu alla. Jeesus löödi postile 14. niisanil enne keskpäeva ning pärastlõunal ta suri (Joh. 19:14). Seega, „meie paasatall Kristus” ohverdas oma elu samal päeval, kui tapeti sõnasõnaline paasatall (1. Kor. 5:7; 11:23; Matt. 26:2). Päeva lõpupoole, enne 15. niisani algust, Jeesus maeti (3. Moos. 23:5—7; Luuka 23:54). *

12., 13. Miks võib öelda, et paasapüha oli tähendusrikas ka lastele?

¹² Mingem nüüd tagasi Egiptuses toimunud sündmuste juurde. Mooses  ütles, et Jumala rahvas peab pidama paasapüha igal aastal, see pidi olema neile „igaveseks seadluseks”. Ilmselt küsisid lapsed paasapüha ajal oma vanematelt selgitust selle iga-aastase sündmuse tähenduse kohta. (Loe 2. Moosese 12:24—27; 5. Moos. 6:20—23.) Seega pidi paasapüha olema mälestuspäevaks ka lastele (2. Moos. 12:14).

¹³ Järgnevad põlvkonnad pidid samuti mõistma paasapüha tähendust, isadel tuli seda oma lastele selgitada. Üks oluline õpetus oli see, et Jehoova kaitseb oma rahvast. Lapsed said teada, et ta ei ole mingi ebamäärane jumalus, vaid elav Jumal, kes on oma teenijatest huvitatud ja kes tegutseb nende heaks. Jehoova tõendas seda, kui ta kaitses Iisraeli esmasündinuid ja hoidis nad elus, „kui ta nuhtles egiptlasi”.

14. Millist tähtsat tõde saavad vanemad oma lastele paasapühast rääkides õpetada?

¹⁴ Kristlikud lapsevanemad ei selgita ilmselt igal aastal oma lastele paasapüha tähendust. Ent kui sinul on lapsi, siis kas sa õpetad neile sedasama olulist tõde, et Jumal on oma rahva kaitsja? Kas nad näevad, et sa ise oled veendunud selles, et Jehoova kaitseb oma rahvast ka tänapäeval? (Laul 27:11; Jes. 12:2.) Ning kas sa õpetad neid sisuka ja huvitava vestluse abil, mitte kuiva loengu vormis? See tähtis õpetus aitab sinu perel saada vaimselt tugevamaks.

15., 16. Mida paasapüha ja 2. Moosese raamatu jutustused meile Jehoova kohta õpetavad?

¹⁵ Paasapühaga seotud sündmused ei õpeta meile ainult seda, et Jehoova suudab oma rahvast kaitsta. Ta ka päästis oma teenijad, tuues nad Egiptusest välja. Mõtle, kuidas see toimus. Iisraellasi juhtis pilve- ja tulesammas ning nad kõndisid mööda Punase mere põhja, vesi mõlemal pool müürina kõrgumas. Jõudnud ohutult teisele kaldale, nägid nad, kuidas vesi Egiptuse sõjaväe enda alla mattis. Seejärel võisid päästetud iisraellased hüüda: „Ma laulan Jehoovale, . . . hobused ja ratsanikud ta heitis merre! Mu jõud ja mu tugevus on Jehoova, tema oli mulle päästeks!” (2. Moos. 13:14, 21, 22; 15:1, 2; Laul 136:11—15).

¹⁶ Kui sa oled lapsevanem, siis kas sa aitad oma lastel kasvatada usaldust Jehoova kui päästja vastu? Kas sinu sõnadest ja otsustest on näha, et sa ise usaldad teda selles? Pere piibliõhtu on väga hea võimalus arutleda 2. Moosese raamatu peatükkide 12—15 üle ja tuua esile, kuidas Jehoova oma rahva päästis. Mõnel teisel korral võid seda teemat käsitleda, arutledes piiblitekste Apostlite teod 7:30—36 või Taanieli 3:16—18, 26—28. Nii noored kui ka vanad peaksid olema veendunud selles, et Jehoova päästab oma teenijad. Nõnda nagu ta päästis oma rahva Moosese päevil,  nii päästab ta tulevikus ka meid. (Loe 1. Tessalooniklastele 1:9, 10.)

17., 18. Miks on Jeesuse veri väärtuslikum kui sõnasõnalise paasatalle veri?

¹⁷ Tõelised kristlased ei tähista paasapüha. Selle püha pidamine põhines Moosese seadusel, aga meie ei ole selle seaduse all (Rooml. 10:4; Kol. 2:13—16). Selle asemel peame kalliks ja mälestame üht teist sündmust, Jumala Poja surma. Ent me võime Egiptuses alguse saanud paasapüha tähistamisest nii mõndagi õppida.

¹⁸ Talle verel, mida piserdati ukse piitadele ja pealispuule, oli elu alalhoidev tähendus. Tänapäeval ei too me Jumalale loomohvreid ei paasapühal ega ka muul ajal. Kuid on üks parem ohver, mille alusel võib saada igavese elu. Apostel Paulus kirjutas „esmasündinute kogudusest”, kes on „taevasse kirja pandud”. Need võitud kristlased saavad igavese elu „piserdamisvere” ehk Jeesuse vere kaudu (Heebr. 12:23, 24). Kristlased, kelle lootus on elada igavesti maa peal, päästetakse sellesama vere alusel. Me kõik peaksime meeles pidama seda kallihinnalist tõde: „Tema läbi oleme saanud vabastuse lunastuse kaudu, tema vere alusel, jah, väärsammude andestamise tema rikkalikku ärateenimata heldust mööda” (Efesl. 1:7).

19. Miks võib öelda, et Jeesuse surmaga seotud üksikasjad tugevdavad meie usku prohvetiennustustesse?

¹⁹ Kui iisraellased tapsid paasapühaks lamba, ei tohtinud nad murda ühtki selle luud (2. Moos. 12:46; 4. Moos. 9:11, 12). Kuidas oli lugu „Jumala Tallega”, kes andis oma elu lunastuseks? (Joh. 1:29.) Ta löödi postile koos kahe kurjategijaga. Hiljem palusid juudid Pilatust, et postil olevate meeste luud murtaks. See pidi kiirendama nende surma, nii et nad ei jääks postile 15. niisaniks, mis oli kahekordne hingamispäev. Sõdurid murdsid kahe kurjategija jalaluud, „aga kui nad jõudsid Jeesuse juurde ja nägid, et ta on juba surnud, siis tema jalgu nad ei murdnud” (Joh. 19:31—34). Nii nagu ei murtud paasatalle luid, ei murtud ka Jeesuse luid. Seega oli paasatall otsekui selle ohvri „vari”, mille Jeesus tõi 14. niisanil aastal 33 m.a.j (Heebr. 10:1). Selline sündmuste kulg viis täide ka sõnad Laulus 34:21 ja see tugevdab meie usku prohvetiennustustesse.

20. Milline tähelepanuväärne erinevus on paasapüha ja Issanda õhtusöömaaja vahel?

²⁰ Muidugi on paasapüha ja Issanda õhtusöömaaja vahel ka erinevusi. See kinnitab, et juutide paasapühal toimunu ei kujutanud ettetähenduslikult seda, mida Kristus käskis teha oma järelkäijatel tema surma mälestamiseks. Egiptuses sõid iisraellased paasatalle liha, ent mitte selle verd. See erineb juhendist, mille Jeesus andis oma jüngritele. Ta ütles, et need, kes valitsevad koos temaga Jumala kuningriigis, peavad sööma leiba ja jooma veini, mis kujutasid tema liha ja verd. Üksikasjalikumalt arutame seda järgmises artiklis (Mark. 14:22—25).

21. Miks on meil vaja teadmisi paasapüha kohta?

²¹ Kahtlemata oli paasapüha tähtis sündmus Jumala rahva ajaloos ja igaüks meist võib sellest palju õppida. Kuigi paasapüha pidi olema mälestuspäevaks juutidele, on meil kui kristlastel siiski vaja omandada teadmisi selle püha kohta ja mõtiskleda sellega seotud tähtsate tõdede üle, kuna „kogu pühakiri on Jumala inspireeritud” (2. Tim. 3:16).