1. Milliseid ohvreid paljud toovad ja miks?

ÜLDISELT toovad inimesed meeleldi ohvreid selle nimel, mida nad tähtsaks peavad. Näiteks vanemad kasutavad oma laste heaks aega, raha ja jõudu. Noored sportlased, kes soovivad oma riiki olümpiamängudel esindada, treenivad iga päev visalt mitu tundi, samal ajal kui nende eakaaslased lõbusalt aega veedavad. Ka Jeesus tõi ohvreid selle nimel, mis talle tähtis oli. Ta ei ajanud taga luksust, samuti polnud tal lapsi. Selle asemel keskendus ta Jumala kuningriigi kuulutamisele (Matt. 4:17; Luuka 9:58). Tema järelkäijadki loobusid paljust, et kogu südamest kuningriigitöös osaleda (Matt. 4:18—22; 19:27). Niisiis tasub meil kõigil endalt küsida: mida mina elus tähtsaks pean?

2. a) Missuguseid ohvreid oodatakse kõigilt tõelistelt kristlastelt? b) Milliseid ohvreid on mõned veel saanud tuua?

² Mõningaid ohvreid oodatakse kõigilt tõelistelt kristlastelt ning need on hädavajalikud, et Jehoovaga lähedaseks saada ja ka jääda. Meil kõigil tuleb pühendada oma aega ja jõudu sellele, et palvetada, Piiblit lugeda, pere piibliõhtut korraldada ning koosolekutel ja kuulutustööl käia (Joosua 1:8; Matt. 28:19, 20; Heebr. 10:24, 25). * Tänu meie püüetele ja Jehoova õnnistusele saab kuulutustöö aina hoogu juurde ning veel paljud voolavad „Jehoova koja mäele” (Jes. 2:2). Suur hulk kuulutajaid on toonud ohvreid, et teenida Peetelis, ehitada kuningriigi- ja kokkutulekusaale, organiseerida kokkutulekuid või osaleda pärast looduskatastroofe päästetöödel. Sellised ohvrid pole elu saamiseks kohustuslikud, kuid nende toomine on väga  oluline selleks, et toetada kuningriigitööd.

3. a) Mida me kogeme, kui kuningriigi nimel ohvreid toome? b) Millistele küsimustele meil oleks hea mõelda?

³ Kunagi varem pole olnud nii oluline innukalt kuningriiki toetada kui praegu. On imetore, et paljud toovad hea meelega Jehoovale ohvreid! (Loe Laul 54:8.) Selline ohvrimeelne hoiak toob meile palju rõõmu sellal, kui ootame aega, mil Jumala kuningriik hakkab maa üle valitsema (5. Moos. 16:15; Ap. t. 20:35). Siiski peaks igaüks meist end hoolega läbi uurima. Kas meil on võimalik tuua kuningriigi heaks veel mingeid ohvreid? Kuidas me kasutame oma aega, raha, jõudu ja oskuseid? Mille suhtes me peaksime tähelepanelikud olema? Vaadakem nüüd, mida me võime õppida sellest, kuidas muistsed iisraellased vabatahtlikke ohvreid tõid. Kui võtame neid eeskujuks, aitab see meil suuremat rõõmu tunda.

4. Mis eesmärgil tõid iisraellased ohvreid?

⁴ Muistsed iisraellased said ohvreid tuues oma patud andeks. Ohverdamine oli vajalik selleks, et rahvas võiks olla Jehoovaga heades suhetes. Mõned ohvrid olid kohustuslikud, teised vabatahtlikud (3. Moos. 23:37, 38). Põletusohvri võis tuua Jehoovale vabatahtliku ohvrina ehk annina. Üks hea näide Jehoovale ohverdamisest on juhtum, kui Saalomoni päevil pühitseti tempel (2. Ajar. 7:4—6).

5. Millest ilmneb, et Jehoova arvestas vaestega?

⁵ Armastav Jumal Jehoova mõistis, et kõik ei suuda anda ühepalju, ning seepärast käskis ta igaühel ohverdada vastavalt oma võimalustele. Jehoova seadus nägi ette loomohvrite toomist ja nende vere väljavalamist. Niisugused ohvrid olid nende „tulevaste heade asjade vari”, mis saavad inimestele osaks Jeesuse kaudu (Heebr. 10:1—4). Ent Jehoova ei olnud jäik selles osas, mis puudutas tema seaduse täitmist. Näiteks kui inimene ei saanud lubada endale karilooma ohverdamist, võis ta tuua ohvriks turteltuvid. Tänu sellele võisid isegi vaesed Jehoovale ohverdamisest rõõmu tunda (3. Moos. 1:3, 10, 14; 5:7). Ehkki ohvriloomad võisid  olla erinevad, nõuti vabatahtlike ohvrite toojailt kahte asja.

6. Mida ohvri toojalt nõuti ja kui tähtis oli nendele nõuetele vastata?

⁶ Esiteks pidi ohvritooja andma Jumalale oma parima. Jehoova ütles iisraellastele, et kui nad tahavad talle meelepärased olla, peavad nad ohverdama veatu looma (3. Moos. 22:18—20). Kui loom oli vigane, polnud ohver Jehoovale vastuvõetav. Teiseks pidi ohvritooja olema puhas ja rikkumata. Ebapuhas inimene pidi tooma patu- või süüohvri, et taastada Jehoovaga head suhted enne vabatahtliku ohvri toomist (3. Moos. 5:5, 6, 15). See oli tõsine asi. Jehoova sätestas, et kui ebapuhas isik sööb vabatahtliku ohvri liha, tuleb ta Jumala rahva hulgast hävitada (3. Moos. 7:20, 21). Teisalt, kui ohvritoojal olid Jehoovaga head suhted ja ohver ei olnud vigane, võis ta olla väga rõõmus. (Loe 1. Ajaraamat 29:9.)

7., 8. a) Mida on kogenud paljud, kes on kuningriigi nimel ohvreid toonud? b) Mida kõike me saame Jehoova heaks kasutada?

⁷ Samamoodi teenivad paljud tänapäeval ennastsalgavalt Jehoovat ning tal on nende üle kahtlemata hea meel. Oma vendade heaks vaevanägemine pakub rahuldust. Üks vend, kes ehitab kuningriigisaale ja aitab looduskatastroofides kannatada saanuid, ütleb, et on raske panna sõnadesse, millist rõõmu sel viisil teenimine toob. Seoses sellega ta lausub: „Tunnen, et kogu töö ja vaev saab tasutud, kui näen kohalike vendade ja õdede õnnelikke nägusid ning tajun nende tänulikkust.”

⁸ Jumala nüüdisaegne organisatsioon on alati otsinud võimalusi Jehoova tööd toetada. Aastal 1904 kirjutas vend Charles Russell: „Igaüks peab mõistma, et Issand on määranud ta oma aja, mõjuvõimu, raha jms majapidajaks, ja me kõik peaksime püüdma kasutada neid ande Isanda auks nii hästi, kui suudame.” Ehkki Jehoovale ohvreid tuues tuleb meil millestki loobuda, võime kogeda rikkalikke õnnistusi (2. Saam. 24:21—24). Kas me saaksime veel paremini Jehoova heaks kasutada kõike, mis meil on?

9. Mida me võime õppida kirjakohast Luuka 10:2—4 selle kohta, kuidas oma aega kasutada?

 ⁹ Meie aeg. Piiblikirjanduse tõlkimine ja trükkimine, jumalakummardamispaikade ehitamine, kokkutulekute organiseerimine, katastroofijärgsetel päästetöödel osalemine ja muude vajalike tööde tegemine nõuab palju aega ja vaeva. Igas päevas on vaid teatud arv tunde. Jeesus andis juhtnööri, mis aitab meil aega targasti kasutada. Kui ta saatis oma jüngrid kuulutustööle, ütles ta neile: „Ärge teel olles kedagi tervituseks emmake” (Luuka 10:2—4). Miks Jeesus nii sõnas? Üks piibliõpetlane selgitab: „Idamaades ei piirdunud tervitamine üksnes kerge noogutuse või käeandmisega nagu meil, vaid selle juurde kuulus palju kallistusi ja kummardusi, isegi silmili maha heitmine. See kõik võttis palju aega.” Muidugi ei õhutanud Jeesus oma järelkäijaid ebaviisakalt käituma. Pigem oli tema sihiks aidata neil mõista, et neil on piiratud hulk aega ja et nad peavad seda võimalikult hästi kasutama, tegelemaks tähtsamate asjadega (Efesl. 5:16). Kas võiksime seda põhimõtet rakendada, et meile jääks rohkem aega teha kuningriigitööd?

10., 11. a) Too mõni näide, kuidas meie annetusi ülemaailmse töö heaks kasutatakse. b) Milline põhimõte kirjakohas 1. Korintlastele 16:1, 2 on meile abiks?

¹⁰ Meie raha. Kuningriigitegevuse toetuseks läheb vaja märkimisväärsel hulgal raha. Igal aastal kulutatakse miljoneid eurosid reisivate ülevaatajate, eripioneeride ja misjonäride eest hoolitsemiseks. 1999. aastast on piiratud võimalustega maades ehitatud üle 24500 kuningriigisaali. Sellegipoolest on vaja veel ligi 6400 kuningriigisaali. Igal kuul trükitakse ajakirju „Vahitorn” ja „Ärgake!” kokku umbes 100 miljonit eksemplari. Kõigele sellele aitavad kaasa sinu vabatahtlikud annetused.

¹¹ Paulus pani kirja põhimõtte, millest annetuste tegemisel juhinduda. (Loe 1. Korintlastele 16:1, 2.) Ta kirjutas püha vaimu mõjutusel Korintose vendadele, et pole hea oodata nädala lõpuni ja vaadata, mis üle jääb, vaid selle asemel oleks parem panna raha kõrvale juba nädala alguses vastavalt oma võimalustele. Esimese sajandi kristlaste eeskujul eraldavad vennad ja õed ka meie päevil osa oma sissetulekust annetusteks (Luuka 21:1—4; Ap. t. 4:32—35). Jehoova hindab sellist heldekäelisust väga.

12., 13. Miks hoiavad mõned end Jehoova teenistuses tagasi, ent kuidas Jehoova neid aitab?

¹² Meie jõud ja oskused. Jehoova toetab meid, kui kasutame oma jõudu ja oskusi kuningriigi heaks. Ta on lubanud meid aidata, kui väsime (Jes. 40:29—31). Kas sa tunned, et sul pole vajalikke oskusi kuningriigitöös kaasa löömiseks? Kas sinu arvates on teised selles töös osavamad? Pea meeles, et Jehoova suudab võimendada meie loomupäraseid oskusi, nii nagu see oli Betsaleeli ja Oholiabi puhul. (2. Moos. 31:1—6; vaata pilti artikli alguses.)

¹³ Jehoova innustab meid andma endast parimat, mitte end tagasi hoidma (Õpet. 3:27). Templi ülesehitamise ajal õhutas Jehoova Jeruusalemma juute mõtlema tõsiselt selle peale, mida nad ehitustöö heaks teevad (Haggai 1:2—5). Kuna nad olid keskendunud muudele asjadele, polnud Jehoova töö nende elus enam tähtsaim. Meil oleks hea endalt küsida: kas Jehoova tahte täitmine on mulle kõige olulisem? Kas võiksin hoolikalt enda elu üle järele mõelda  ja leida nii viise, kuidas kuningriigitööd neil viimsetel päevadel veel rohkem toetada?

14., 15. a) Miks julgustab meid vaesemate vendade ja õdede eeskuju? b) Mis peaks olema meie sooviks?

¹⁴ Mitmel pool maailmas on elu väga raske ja inimesed virelevad vaesuses. Meie organisatsioon püüab aidata sellistes riikides elavaid vendi ehk „teha tasa selle, mis neil on puudu” (2. Kor. 8:14). Ometi on ka väiksema sissetulekuga vennad ja õed tänulikud, et neil on võimalus midagi Jehoovale anda. Jehoova tunneb heameelt, kui nad annavad rõõmuga seda, mida saavad (2. Kor. 9:7).

¹⁵ Ühes äärmiselt vaeses Aafrika riigis eraldavad mõned vennad väikese osa oma aiast, et müüa sealsed aiasaadused ning annetada saadud raha kuningriigitöö heaks. Sellessamas riigis oli plaanis ehitada kuningriigisaal, mida oli hädasti vaja. Kohalikud vennad ja õed tahtsid aidata, kuid ehitus pidi algama külviperioodil. Kuna vennad-õed olid kindlalt otsustanud selles ettevõtmises kaasa lüüa, töötasid nad päeval kuningriigisaali ehitusel ning õhtul põllul. Milline ennastohverdav vaim! See tuletab meile meelde esimese sajandi Makedoonia kristlasi. Kuigi nad elasid „sügavas vaesuses”, palusid nad Paulust tungivalt, et võiksid oma vendi rahaliselt toetada (2. Kor. 8:1—4). Andku ka igaüks meist „vastavalt Jehoova . . . õnnistusele”, mida ta meile on andnud. (Loe 5. Moosese 16:17.)

16. Mis juhul on meie ohvrid Jehoovale vastuvõetavad?

¹⁶ Kuid samas tuleks meil ka tähelepanelikud olla. Vana aja iisraellaste sarnaselt peame veenduma, et meie vabatahtlikud ohvrid on Jumalale meelepärased. Mis võiks need vastuvõetamatuks muuta? Meil tuleb jääda tasakaalukaks, et meie pere ja suhted Jehoovaga oleksid alati kõige tähtsamal kohal. Me ei tohiks kasutada teiste heaks oma aega, energiat ja vara sel määral, et meie enda pere vaimsus või heaolu selle tõttu kannataks. Sellisel juhul üritaksime anda seda, mida meil tegelikult pole. (Loe 2. Korintlastele 8:12.) Peale selle tuleb meil kanda hoolt omaenda vaimsuse eest (1. Kor. 9:26, 27). Võime olla kindlad, et kui elame Piibli põhimõtete järgi, toovad meie ohvrid palju rõõmu ja rahulolu meile endile ning on eriti meeldivad ka Jehoovale.

17., 18. a) Mida me tunneme nende vastu, kes toovad kuningriigi nimel ohvreid? b) Mille üle tuleks meil kõigil mõelda?

¹⁷ Paljud vennad ja õed valavad end välja „otsekui joogiohvrina”, kasutades kuningriigitöö heaks oma aega, jõudu ja raha (Filipl. 2:17). Me peame neid seetõttu väga kalliks. Samuti väärivad vastutavate vendade abikaasad ja lapsed kiitust oma heldekäelisuse ja ennastohverdavuse eest.

¹⁸ Selleks et kuningriigitöö läheks edasi, on vaja palju tööd teha. Meil kõigil oleks hea paluda Jumalalt juhatust ja mõelda, kuidas oma oludes võimalikult palju talle anda. Jehoova annab selle eest suure tasu juba praegu ja veel suurema tasu „tulevasel ajastul” (Mark. 10:28—30).