Muistse Iisraeli kuningas Taavet laulis kord Looja kiituseks: „Sinu tahtmist, mu Jumal, teen ma hea meelega ja sinu käsuõpetus on mu sisemuses!” (Laul 40:9). Kuigi Taaveti elus oli katsumusi ja raskeid aegu, valmistas Jumala tahte täitmine talle tõelist rõõmu. Muidugi polnud ta ainus Jehoova teenija, kelle puhul see nii oli.

Apostel Paulus kohaldas Laulu 40:9 sõnu Messiale ehk Kristusele. Paulus kirjutas: „Seepärast ütleb ta [Jeesus] maailma tulles: „„Ohvrit ega ohvriandi sa ei tahtnud, aga sa valmistasid mulle keha. Sa ei kiitnud heaks täielikke põletusohvreid ega patuohvreid.” Siis ma ütlesin: „Vaata! Ma olen tulnud (rullraamatus on minust kirjutatud) täitma su tahet, oo Jumal””” (Heebr. 10:5—7).

Maa peal olles meeldis Jeesusele vaadelda loomistööd, olla koos sõpradega ja teistega ühiselt einestada (Matt. 6:26—29; Joh. 2:1, 2; 12:1, 2). Siiski oli ta eelkõige huvitatud taevase isa tahte täitmisest ja see tegi talle suurimat heameelt. Jeesus ütles isegi: „Minu toit on see, et ma täidan selle tahet, kes on mu saatnud, ja lõpetan tema töö” (Joh. 4:34; 6:38). Jeesuse jüngridki õppisid oma isandalt, milles on tõelise õnne saladus. Rõõmu ja innuga rääkisid nad teistele head sõnumit Jumala valitsusest (Luuka 10:1, 8, 9, 17).

Jeesus andis oma järelkäijatele käsu: „Minge ja tehke jüngriteks inimesi kõigi rahvaste hulgas, ristides neid Isa ja Poja ja püha vaimu nimel ning õpetades neid pidama kõike, mida mina teid olen käskinud. Ja vaata, mina olen iga päev teie juures kuni selle ajastu lõpulejõudmiseni” (Matt. 28:19, 20). Sellele käsule kuuletumine tähendab seda, et tema järelkäijatel tuleb rääkida inimestega kõikjal, kus neid võib leida,  minna uuesti nende juurde, kes ilmutasid huvi, ning uurida nendega Piiblit. See töö võib pakkuda suurt rõõmu.

Ükskõik kas inimesed näitavad hea sõnumi vastu huvi või mitte, sõltub meie rõõm ses töös suuresti sellest, milline on meie enda suhtumine. Miks me teeme jätkuvalt kuulutustööd isegi siis, kui kohtame vähest huvi? Kuna me mõistame, et kuulutamise ja inimeste jüngriteks tegemise töö näitab meie armastust Jumala ja ligimese vastu. Kaalul on nii meie enda kui ka kaasinimeste elu (Hes. 3:17—21; 1. Tim. 4:16). Arutame nüüd, mis on aidanud paljudel meie usukaaslastel, kes teenivad paikkonnas, kus inimesed pole Piibli tõest eriti huvitatud, oma indu säilitada või kasvatada.

Tihti toob häid tulemusi see, kui esitame teenistuses kohaseid küsimusi. Näiteks nägi meie õde Amalia ühel hommikul pargis üht meest ajalehte lugemas. Ta läks tema juurde ja küsis, kas too leidis lehest ka mõne hea uudise. Kui mees vastas eitavalt, ütles Amalia: „Mul on teile hea uudis, see räägib Jumala valitsusest.” See sütitas mehes huvi ja ta nõustus Piiblit uurima. Amalia alustas selles pargis kolm piibliuurimist.

Janice on teinud oma töökohast kuulutustööterritooriumi. Kui üks turvatöötaja ja tema töökaaslane tundsid huvi ühe artikli vastu Vahitornis, rääkis Janice neile võimalusest saada ajakirju korrapäraselt. Sama võimalust pakkus ta veel ühele töökaaslasele, keda paelusid erinevad teemad ajakirjades Vahitorn ja Ärgake!. Seepeale soovis veel üks töötaja ajakirju saada. Lõpuks oli ta ajakirjaringis 11 inimest tema töökohalt. „Milline õnnistus Jehoovalt!” ütleb Janice.

Üks reisiv ülevaataja soovitas kuulutajatel majast majja teenistuses mitte lõpetada vestlust lihtsalt mõttega, et nad tulevad uuesti mõnel teisel päeval. Selle asemel võiks kuulutaja öelda: „Kui sobib, siis näitaksin teile järgmisel korral, kuidas Piiblit uurida” või „Mis päeval ja kellaajal ma võiksin uuesti tulla, et saaksime vestlust jätkata?” See vend andis teada, et sellist pöördumist proovides alustasid ühe koguduse vennad ja õed nädalaga 44 piibliuurimist.

Kui minna huviliste juurde tagasi üsna ruttu, võib-olla isegi mõne päeva jooksul, võivad sel olla head tulemused. Miks? Sest nii nad näevad, et me tõesti soovime aidata ausa südamega inimestel Piiblist aru saada. Kui ühelt naiselt küsiti, miks ta soostus Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima, ütles ta: „Ma hakkasin uurima, kuna tunnistajad tundsid minu vastu siirast huvi ja armastust.”

Juba mõni aeg pärast pioneeride kooli lõpetamist oli meie õde Madaí hakanud Piiblit uurima  15 inimesega. Lisaks oli ta palunud teistel kuulutajatel hoolitseda veel 5 huvilise eest. Mitmed tema piibliõpilased hakkasid käima korrapäraselt koosolekutel. Mis aitas Madaíl alustada huvilistega nii palju uurimisi? Tänu koolile mõistis ta paremini, kui tähtis on minna ikka ja jälle tagasi oma territooriumile, kuni ta saab kätte need, kes olid huvi üles näidanud. Üks teine tunnistaja, kes on aidanud paljudel Piibli tõdesid tundma õppida, ütleb: „Ma olen kogenud, kuivõrd oluline on huvilisi uuesti külastada, et nad saaksid Jehoovat tundma õppida.”

Selleks et teha korduskülastusi ja juhatada piibliuurimisi, on meil tarvis pingutada. Siiski on tulemused kõiki meie pingutusi väärt. Kui räägime inimestele head sõnumit Jumala valitsusest, saame aidata õppida neil „tõde täpselt tundma” ja seeläbi võivad nad saada pääste (1. Tim. 2:3, 4). Ning meie ise tunneme sellest tööst võrreldamatut rõõmu ja rahulolu.