See on oluline küsimus, eriti neile, kes on kaotanud oma kalli abikaasa. Sellised inimesed võivad igatseda, et saavad uues maailmas oma ülesäratatud kaasaga uuesti abielluda. Üks lesk ütles: „Me ei otsustanud naisega oma abielu lõpetada. Meie südamesooviks oli Jehoovat abikaasadena igavesti teenida. Mu tunded ei ole muutunud.” Kas meil on alust loota, et ülesäratatud saavad abielluda? Lühidalt öeldes, me ei tea seda täpselt.

Aastaid on meie väljaannetes kirjutatud, et Jeesuse sõnad ülesäratamise ja abiellumise kohta viitavad arvatavasti maisele ülestõusmisele ning et need, kes äratatakse üles uues maailmas, tõenäoliselt ei abiellu. * (Matt. 22:29, 30; Mark. 12:24, 25; Luuka 20:34—36.) Loomulikult ei saa me selles küsimuses olla dogmaatilised. Ent kas on võimalik, et Jeesus rääkis siin taevasest ülestõusmisest? Uurime seda lähemalt.

Esmalt mõtleme, millises olukorras Jeesus need sõnad lausus. (Loe Luuka 20:27—33.) Saduserid, kes eitasid ülestõusmist, püüdsid ajada Jeesust kimbatusse küsimusega, mis puudutas ülestõusmist ja mehevenna kohuse täitmist. * Jeesus ütles neile: „Selle ajastu lapsed võtavad naisi ja lähevad mehele, aga need, kes on arvatud väärt saama elu tulevasel ajastul ja surmast üles tõusma, ei võta naisi ega lähe mehele. Õigupoolest ei saa nad enam surragi, sest nad on inglite sarnased ja nad on Jumala lapsed, olles ülestõusmise lapsed” (Luuka 20:34—36).

Miks on meie väljaannetes öeldud, et Jeesus rääkis arvatavasti maisest ülestõusmisest? See järeldus põhineb peamiselt kahel arutluskäigul. Esiteks on arutletud, et saduseridel oli Jeesusega vesteldes ilmselt meeles maine ülestõusmine. Seega oleks loogiline, et Jeesus oleks neile sellest lähtuvalt ka vastanud. Teiseks, Jeesus lõpetas oma vastuse viitega Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile, ustavatele patriarhidele, kes äratatakse üles maa peale (Luuka 20:37, 38).

Siiski on võimalik, et Jeesus pidas silmas taevast ülestõusmist. Mille põhjal võib seda järeldada? Mõtleme kahele Jeesuse väljendile.

„Need, kes on arvatud väärt . . . surmast üles tõusma.” Ustavad võitud kristlased on arvatud „Jumala kuningriigi vääriliseks” (2. Tess. 1:5, 11). Nad on lunastuse alusel õigeks mõistetud. Niisiis ei sure nad kui hukkamõistetud patustajad. (Rooml. 5:1, 18; 8:1.) Neid on nimetatud „õnnelikeks ja pühadeks” ja arvatud väärt saama osa taevasest ülesäratamisest (Ilm. 20:5, 6). Vastupidi sellele on aga maa peale ülesäratatute hulgas ka ülekohtused (Ap. t. 24:15). Kas nende kohta saaks öelda, et nad on „väärt . . . surmast üles tõusma”?

 „[Nad] ei saa . . . enam surragi.” Jeesus ei öelnud: „Nad ei sure enam.” Ta ütles hoopis: „[Nad] ei saa . . . enam surragi.” Mõned teised piiblitõlked annavad selle mõtte edasi sõnadega „nad ei ole enam surmale allutatud” või et „surmal ei ole enam nende üle võimu”. Võitud, kes jäävad maa peal surmani ustavaks, äratatakse üles taevasele elule ja neile antakse surematus: igikestev ja hävimatu elu (1. Kor. 15:53, 54). Surmal pole enam mingit võimu nende üle, kes äratatakse üles taevasse. *

Mida me võime eeltoodu põhjal järeldada? Võimalik, et Jeesuse sõnad seoses abiellumise ja ülestõusmisega käivad taevase ülestõusmise kohta. Kui nii, saame tema sõnadest taevasse ülesäratatute kohta teada mitut asja: nad ei abiellu, nad ei saa surra ja nad on mõnes mõttes nagu inglid, vaimumaailmas elavad vaimolevused. Ent selline järeldus tõstatab mitmeid küsimusi.

Esiteks, miks oleks pidanud Jeesus viitama taevasele ülestõusmisele, kui ta vastas saduseridele, kes tõenäoliselt pidasid silmas maist ülestõusmist? Jeesus ei vastanud oma vaenlaste küsimustele alati vastavalt nende ootustele. Näiteks juutidele, kes nõudsid temalt tundemärki, ütles Jeesus: „Lammutage see tempel ja ma ehitan selle kolme päevaga üles.” Küllap Jeesus teadis, et nende mõtted lähevad sõnasõnalise templi ehitamise peale, „tema aga rääkis oma kehast kui templist”. (Joh. 2:18—21.) Jeesus ehk tundis, et tal pole vaja vastata neile silmakirjalikele saduseridele, kes ei uskunud ülestõusmist ega inglite olemasolu (Õpet. 23:9; Matt. 7:6; Ap. t. 23:8). Selle asemel võis ta tahta avaldada üksikasju seoses taevase ülestõusmisega oma tõelistele jüngritele, keda selline väljavaade ees ootas.

Teiseks, miks lõpetas Jeesus oma mõttekäigu viitega Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile, kes äratatakse üles maa peale? (Loe Matteuse 22:31, 32.) Pane tähele, et Jeesus juhatas selgituse nende patriarhide kohta sisse sõnadega „mis aga puutub surnute ülestõusmisse”. See fraas võib tähendada teemamuutust. Seejärel, juhtides tähelepanu Moosese kirjutistele, mida saduserid väitsid end tunnustavat, tsiteeris Jeesus Jehoova sõnu Moosesele põleva põõsa juures. Nii kinnitas ta, et ülesäratamine — nimelt maine ülesäratamine — on Jumala kindel eesmärk (2. Moos. 3:1—6).

Kolmandaks, kui Jeesuse sõnad ülesäratamise ja abiellumise kohta puudutavad taevast ülestõusmist, siis kas see tähendab, et maa peale ülesäratatutel on võimalus uuesti abielluda? Jumala Sõna ei anna sellele küsimusele otsest vastust. Juhul kui Jeesus tõesti rääkis taevasest ülesäratamisest, siis ei heida ta sõnad mingit valgust sellele, kas maa peale ülesäratatutel on võimalus uues maailmas abielluda või mitte.

Samas me teame, mida Jumala Sõna selgelt ütleb — surm lõpetab abielu. Seepärast ei peaks lesestunud meest või naist rõhuma süütunne, kui ta otsustab uuesti abielluda. See on isiklik otsus ja teised ei peaks arvustama neid, kes soovivad taas tunda rõõmu lähedastest abielusuhetest (Rooml. 7:2, 3; 1. Kor. 7:39).

Mõistagi võib meil olla palju küsimusi seoses eluga uues maailmas. Vastuste üle spekuleerimise asemel tuleb meil lihtsalt oodata. Võime aga olla kindlad, et Jumalale kuulekad inimesed on paradiisis õnnelikud, sest Jehoova rahuldab kõigi nende vajadused ja soovid parimal võimalikul viisil (Laul 145:16).