ÜKS seltskond noori kristlasi otsustab kinno filmi vaatama minna. Paljudele nende koolikaaslastele on see film väga meeldinud. Kohale jõudes näevad nad aga plakatit võimsate relvade ja napilt riietatud naistega. Mida nad teevad? Kas nad lähevad seda filmi vaatama?

Sellest olukorrast ilmneb, et meil tuleb sageli teha otsuseid, mis võivad kas heas või halvas suunas mõjutada meie vaimsust ja suhteid Jehoovaga. Mõnikord kavatsed ehk midagi teha, kuid siis kaalud olukorda ja muudad oma meelt. Kas see näitab lihtsalt sinu ebakindlust või on meele muutmine mõnes olukorras igati kohane?

Armastusest Jehoova vastu pühendasime oma elu talle ja lasime end ristida. Me soovime kogu südamest jääda Jumalale ustavaks, kuid meie vaenlane Saatan on otsustanud meie laitmatuse murda (Ilm. 12:17). Me oleme teinud otsuse teenida Jehoovat ja täita tema käske. Oleks tõesti kurb, kui muudaksime meelt selle otsuse osas! See võib maksta meile elu.

Rohkem kui 2600 aastat tagasi püstitas Babüloonia kuningas Nebukadnetsar tohutu suure kuldkuju ja andis välja määruse, et kõigil tuleb heita maha ja seda kummardada. Igaüks, kes keeldus seda tegemast, pidi heidetama lõõmavasse ahju. Kolm jumalakartlikku Jehoova teenijat Sadrak, Meesak ja Abednego aga ei allunud tema käsule. Kuna nad ei kummardanud selle kuju ette, heidetigi nad lõõmavasse ahju. Jehoova päästis nad imekombel, kuid nad olid olnud pigem valmis riskima eluga kui taganema otsusest teenida Jumalat. (Taan. 3:1—27.)

 Ühel teisel juhtumil jätkas prohvet Taaniel oma tavapärast palvetamist, kuigi selle eest ähvardati heita lõvide auku. Ta jäi kindlaks oma harjumusele palvetada Jehoova poole kolm korda päevas. Taaniel ei lasknud kõigutada oma otsusekindlust kummardada tõelist Jumalat. Tulemuseks oli, et see prohvet päästeti lõvide küüsist. (Taan. 6:2—28.)

Jumala teenijad tänapäeval elavad samuti kooskõlas oma pühendumistõotusega. Ühes Aafrika koolis keeldusid õpilased, kes on Jehoova tunnistajad, osalemast tseremoonial, kus tuli kummardada riigi sümbolit. Neid ähvardati koolist väljaviskamisega, kui nad koos teiste õpilastega selles ei osale. Peagi külastas seda linna haridusminister ja ta vestles ka mõne Jehoova tunnistajast õpilasega. Need noored selgitasid viisakalt, kuid julgelt oma seisukohta. Sellest ajast peale pole seda probleemi enam tekkinud. Noored õed ja vennad saavad käia koolis, ilma et neile avaldataks survet teha oma usus järeleandmisi, mis võiksid rikkuda nende suhted Jehoovaga.

Vaadelgem ka Josephi lugu, kelle naisel oli vähk, mille tõttu ta äkitselt suri. Josephi perekond mõistis ja pidas lugu tema soovidest seoses matustega. Kuid tema naise perekonnaliikmed polnud Jehoova tunnistajad ja nad soovisid järgida matusekombeid, millest mõningad ei meeldi Jumalale. Joseph jutustab: „Kuna ma jäin endale kindlaks, püüdsid nad mõjutada mu lapsi, kuid ka nemad ei lasknud end kõigutada. Lisaks püüdsid sugulased korraldada minu kodus surnuvalvet, kuid ma ütlesin neile, et kui nad seda teevad, siis mitte minu kodus. Nad teadsid, et surnuvalve ei ole kooskõlas minu uskumustega ning et seda poleks soovinud ka mu kadunud naine. Seega, pärast pikki arutelusid korraldasid nad surnuvalve mujal.

Sel raskel leinaajal anusin ma Jehoovat, et ta aitaks meie perel jääda vankumatuks ja alluda tema seadustele. Ta kuulis mu palveid ning aitas meil teiste survele vastu seista ja kindlaks jääda.” Josephil ja tema lastel ei tulnud meele muutmine oma jumalateenimise osas kõne allagi.

Varsti pärast 32. aasta paasapüha pöördus Siidoni aladel üks sürofoiniikia päritolu naine Jeesus Kristuse poole. Ta anus Jeesust, et see ajaks tema tütrest deemoni välja. Algul ei vastanud Jeesus talle sõnagi, vaid ütles oma jüngritele: „Mind pole saadetud kellegi muu kui Iisraeli koja eksinud lammaste juurde.” Kui naine jätkas pealekäimist, vastas Jeesus: „Ei ole õige võtta laste leib ja visata see kutsikatele.” Oma suurt usku väljendades ütles naine: „Jah, Isand, aga kutsikad ju söövad raasukesi, mis pudenevad nende peremeeste laualt.” Seepeale soostus Jeesus täitma tema palve ja tervendas tema tütre. (Matt. 15:21—28.)

Seda tehes jäljendas Jeesus Jehoovat. Ta näitas valmidust muuta oma meelt, kui olukord seda lubab. Näiteks kui iisraellased valmistasid kuldvasika, kavatses Jumal nad hävitada, kuid Moosese tungiva palve peale muutis Jumal oma otsust (2. Moos. 32:7—14).

Apostel Paulus jäljendas Jehoovat ja Jeesust. Mingil ajal tundis Paulus, et ta ei soovi Johannes Markust endaga misjonireisile kaasa võtta, sest Markus oli Pauluse ja Barnabase juurest nende esimese misjonireisi ajal lahkunud. Hiljem aga Paulus ilmselt mõistis, et Markus on enda suhtumist muutnud ja temast oleks talle palju abi. Seega ütles Paulus Timoteosele: „Võta Markus ja too ta endaga kaasa, sest ta on mulle vajalik teenijana” (2. Tim. 4:11).

 Kuidas on lood meiega? Kui jäljendame oma halastavat, kannatlikku ja armastavat taevast isa, võime meiegi mõnes olukorras leida, et on kohane meelt muuta. Näiteks võime muuta oma arvamust kellegi suhtes. Erinevalt Jehoovast ja Jeesusest oleme meie ebatäiuslikud. Kui nemad olid valmis meelt muutma, siis kas ei peaks meiegi võtma teiste puhul arvesse leevendavaid asjaolusid ja ehk muutma oma meelt?

Vahel võib olla hea muuta meelt ka seoses oma teokraatlike eesmärkidega. Mõned, kes on uurinud Piiblit ja käinud koguduse koosolekutel juba tükk aega, võivad lükata edasi ristimisele minekut. Või kõhklevad mõned õed ja vennad, kas ikka alustada pioneerteenistust, kuigi neil tegelikult on võimalik teha rohkem kuulutustööd. Mõnel vennal ei paista olevat soovi pürgida selle poole, et koguduses rohkem vastutust kanda (1. Tim. 3:1). Kas tunned, et mõni eeltoodud näide sarnaneb sinu olukorraga? Jehoova kutsub sind armastavalt seadma endale selliseid eesmärke. Miks siis mitte muuta oma mõtteviisi ning tunda rõõmu Jumala ja teiste teenimisest?

Ella, kes teenib ühes Aafrika harubüroos, ütleb: „Kui ma tulin Peetelisse, polnud ma kindel, kas tahan siia pikemaks ajaks jääda. Mul oli soov kogu hingest Jehoovat teenida, kuid olin ka väga kiindunud oma perekonda. Tundsin algul nendest suurt puudust. Kuid mu toakaaslane julgustas mind ja ma otsustasin jääda. Pärast kümmet aastat Peetelis tunnen, et soovin siin oma õdesid ja vendi teenides jätkata nii kaua kui võimalik.”

Kas mäletad, mis juhtus Kainiga, kui ta hakkas kadestama oma venda ja temas süttis raev? Jumal ütles sellele vihasele mehele, et kui ta hakkab jälle head tegema, on ta taas temale meelepärane. Jumal andis Kainile nõu, et see ei laseks patul enda üle võimust võtta. Kain oleks võinud muuta oma hoiakut ja mõtteviisi, kuid ta eiras Jumala nõuannet. Kahjuks tappis Kain oma venna ja temast sai esimene mõrvar. (1. Moos. 4:2—8.)

Vaadelgem ka kuningas Ussija näidet. Alguses tegi ta seda, mis oli õige Jehoova silmis, ja ta otsis alati Jumalat. Paraku tõstis Ussijas pead uhkus ja ta rikkus oma hea maine. Ta läks templisse suitsutusrohtu põletama, kuigi ta polnud preester. Kas ta muutis oma meelt, kui preestrid teda hoiatasid, et ta ei toimiks nii jultunult? Ei, Ussija läks selle peale raevu ega võtnud nende hoiatust kuulda. Tagajärjeks oli see, et Jehoova lõi teda pidalitõvega. (2. Ajar. 26:3—5, 16—20.)

Tõesti, on olukordi, kus meil tuleks kindlasti oma meelt muuta. Siin on üks näide tänapäevast. Joachim ristiti aastal 1955, kuid 1978. aastal ta eemaldati kogudusest. Rohkem kui 20 aastat hiljem ilmutas ta kahetsust ja ta võeti tagasi Jehoova tunnistajate ridadesse. Hiljuti küsis temalt üks kogudusevanem, miks ta nii kaua ootas, enne kui avaldas soovi kogudusse tagasi tulla. Joachim vastas: „Ma olin vihane ja uhke. Praegu on mul kahju, et nii kaua sellega ootasin. Eemaldatuna teadsin ikka, et Jehoova tunnistajad õpetavad tõde.” Tal tuli muuta oma hoiakut ja kahetseda.

Me võime leida end olukorras, kus meil tuleb muuta oma meelt ja eluviisi. Olgem siis valmis seda tegema, et olla Jehoovale meelepärased (Laul 34:9).