1950. aasta 15. septembri Vahitornis selgitati, mis on „eelpilt” ja mis „vastupilt”. Seal öeldi, et eelpilt on isik, sündmus või asi, mis sümboliseerib midagi, mis tuleb kunagi tulevikus. Vastupilt on aga see isik, sündmus või asi, mida eelpilt kujutas. Eelpilti nimetati veel varjuks ja vastupilti tegelikkuseks.

Paljude aastate eest väitsid meie väljaanded, et sellised ustavad mehed ja naised nagu Deboora, Eliihu, Iiob, Jefta, Raahab, Rebeka ja ka paljud teised, olid kas siis võitute või „suure rahvahulga” eelpildiks. (Ilm. 7:9.) Näiteks Iiob, Jefta ja Rebeka arvati sümboliseerivat võituid, kuid Deboora ja Raahab „suurt rahvahulka”. Ent viimastel aastatel pole selliseid paralleele enam tõmmatud. Mispärast?

Pühakiri näitab, et mõned Piiblis mainitud inimesed olid tõepoolest kellegi suurema eelpildiks. Galaatlastele 4:21—31 räägib Paulus sümboolse tähendusega loo kahest naisest. Aabrahami teenijanna Haagar sümboliseerib Iisraeli rahvast, kes oli Moosese seaduse abil otsekui köidetud Jehoova külge. „Vaba naine” Saara sümboliseerib aga Jumala naist ehk tema organisatsiooni taevast osa. Oma kirjas heebrealastele seostab Paulus kuningas-preester Melkisedekit Jeesusega, tuues välja nende kahe sarnased jooned. (Heebr. 6:20; 7:1—3.) Lisaks võrdleb Paulus Jesajat ja tema poegi Jeesuse ja tema võitud järelkäijatega. (Heebr. 2:13, 14.) Kuna Paulus kirjutas Jumala vaimu mõjutusel, oleme hea meelega valmis omaks võtma seda, mida ta seoses nende eelpiltidega rääkis.

Ent isegi kui Piibel näitab, et keegi on kellegi teise eelpildiks, ei peaks me järeldama, et kõik üksikasjad ja juhtumid eelpildiks oleva isiku  elust kujutavad samuti midagi. Näiteks kuigi Paulus ütles, et Jeesus on Melkisedeki-sarnane ülempreester, ei rääkinud ta midagi sellest, et Melkisedek tõi Aabrahamile leiba ja veini, kui see oli löönud lahingus nelja kuningat. Seega pole Piibli järgi mingit põhjust otsida sellest loost mõnd varjatud tähendust. (1. Moos. 14:1, 18.)

Mõned Kristuse järgsetel sajanditel elanud kirjamehed langesid aga sellesse lõksu, et nägid sümboleid kõiges. Üks piiblientsüklopeedia räägib Origenese, Ambrosiuse ja Hieronymuse õpetuste kohta: „Nad otsisid sümboleid ja loomulikult ka leidsid neid igas Piibli sündmuses ja detailis, kui tähtsusetud need ka poleks. Arvati, et isegi kõige lihtsamad ja tavalisemad olukorrad varjavad eneses mõnd sügavat tõde. Müstiliseks peeti ... isegi kalade arvu, mille jüngrid püüdsid sel ööl, kui neile ilmus ülesäratatud Päästja. Kui väga on küll mõned üritanud arvust 153 mingit tagamõtet leida!” („The International Standard Bible Encyclopaedia”.)

Augustinus Hippost kommenteeris põhjalikult sündmust, kus Jeesus toitis umbes viit tuhandet meest viie odraleiva ja kahe kalaga. Ta ütles, et viis odraleiba sümboliseerivad viit Moosese raamatut. Ja kuna otra peeti nisust vähemväärtuslikuks, pidi see tähendama, et vana testament pole nii oluline kui uus testament. Kuidas oli lugu kahe kalaga? Mingil põhjusel võrdles ta neid kuninga ja preestriga. Üks teine õpetlane, kel meeldis selliseid paralleele tõmmata, väitis, et see, et Jaakob ostis Eesavilt kausitäie punase hautise eest esmasünniõiguse, sümboliseerib seda, kuidas Jeesus ostis oma valatud verega inimkonnale taevase pärandi.

Kuna sellised tõlgendused tunduvad üsna otsitud, siis ilmselt mõistad probleemi. Inimesed ei saa otsustada, missugused piiblijutustused on millegi tulevase eelpildiks ja millised mitte. Kindlaim tee on selline: kui Piibel näitab, et mingi isik, sündmus või asi on millegi eelpildiks, siis tunnustame seda; kui aga pühakirja järgi pole alust omistada mingile tegelasele või loole sümboolset tähendust, siis ei peaks me seda ka tegema.

Mida kasulikku me võime siis leida Piiblis olevatest lugudest ja üksikasjadest? Roomlastele 15:4 on kirjas Pauluse sõnad: „Kõik, mis on varem kirjutatud, on kirjutatud meile õpetuseks; niisiis aitab pühakiri meil vastu pidada ja julgustab meid, et meil oleks lootust.” Paulus ütles, et tema võitud vennad esimesel sajandil võivad piiblilugudest väga palju õppida. Ent alates sellest ajast on kõik kristlased, sealhulgas „teised lambad”, võinud õppida kõigest sellest „mis on varem kirjutatud”. (Joh. 10:16; 2. Tim. 3:1.)

Seega ei peaks me eeldama, et paljud sellised piiblilood käivad vaid ühe inimrühma, kas siis võitute või suure rahvahulga kohta mingil kindlal ajaperioodil. Nendest jutustustest on saanud palju kasulikku õppida mõlemasse gruppi kuuluvad Jumala rahva liikmed igal ajaperioodil. Seepärast ei arva me näiteks, et Iiobi raamatu sündmusi saaks seostada üksnes sellega, mida kogesid võitud esimese maailmasõja ajal. Paljud jumalateenijad, nii mehed kui ka naised, nii võitud kui ka suure rahvahulga liikmed, on kogenud samasuguseid katsumusi kui Iiob, ja Jehoova on neid lõpuks õnnistanud, sest „Jehoova on väga hell ja halastav”. (Jaak. 5:11.)

Eks ole meie tänapäeva kogudustes eakaid naisi, kes on ustavad nagu Deboora, tublisid noori kogudusevanemaid, kes on arukad nagu Eliihu, julgeid pioneere, kes on innukad nagu Jefta, ning ustavaid mehi ja naisi, kes on kannatlikud nagu Iiob? Kui tänulikud me küll oleme, et Jehoova on lasknud pühakirja meie jaoks kirja panna, nii et see aitab „meil vastu pidada ja julgustab meid, et meil oleks lootust”!

Nendel põhjustel on meie väljaannetes viimastel aastatel rõhutatud seda, mida me saame piiblilugudest õppida, mitte pole püütud otsida nendest lugudest sümboolset tähendust.