KUI Gwen ja mina olime viieaastased, hakkasime tantsimist õppima. Kuid siis polnud me veel kohtunud. Suuremaks kasvades valisime mõlemad baleriinikarjääri. Ent kui olime juba peaaegu tipus, loobusime kõigest sellest. Mis pani meid sellist otsust tegema?

David: Olen sündinud 1945. aastal Inglismaal Shropshire’i krahvkonnas. Mu isal oli farm kaunis maakohas. Pärast kooli meeldis mulle kanu sööta ja mune korjata ning lihaveiste ja lammaste eest hoolitseda. Koolivaheaegadel lõin kaasa saagikoristustöödel ja sõitsin vahel traktoriga.

Mul oli aga veel üks huvi. Isa pani tähele, et juba väga varajases eas hakkasin muusikat kuuldes alati tantsima. Kui sain viieseks, soovitas isa, et ema viiks mind kohalikku tantsukooli stepptantsu õppima. Õpetaja arvas, et mul on potentsiaali saada balletitantsijaks ning ta hakkaski mind treenima ka selles vallas. 15-aastaselt võitsin prestiižse Londoni kuningliku balletikooli stipendiumi. Seal kohtusin Gweniga, kellest sai minu tantsupartner.

Gwen: Olen sündinud siginat-saginat täis Londonis aastal 1944. Tütarlapseeas oli mul tugev usk Jumalasse. Püüdsin lugeda Piiblit, kuid mul oli sellest raske aru saada. Nooremana, kui olin viieaastane, olin hakanud käima tantsuklassis. Kuus aastat hiljem võitsin ühe võistluse, kus osales tantsijaid kogu Suurbritanniast, ning autasuks oli võimalus õppida kuninglikus balletikoolis. See asus Londoni äärelinnas Richmond Parki imekenas George’i stiilis häärberis nimega White Lodge. Seal käisin ma nii tavatundides kui ka väga hinnatud õpetajate balletitundides. 16-aastaselt hakkasin õppima Londoni kesklinnas paiknevas kuninglikus balletikoolis ning seal kohtusin ma Davidiga. Mõned kuud esinesime üheskoos ooperite balletistseenides Londoni kuninglikus ooperiteatris Covent Gardenis.

David: Nagu Gwen mainis, saime tantsida kuulsas kuninglikus ooperiteatris ja koos trupiga London Festival Ballet (praegune Inglise Rahvusballett). Üks kuningliku balleti koreograafe rajas rahvusvahelise trupi Saksamaal Wuppertalis ja valis meid kaheks soolotantsijaks, kelle ta endaga koos sinna kaasa võttis. Oma karjääri jooksul tantsisime teatrites kogu maailmas, esinedes koos selliste kuulsustega nagu Margot Fonteyn ja Rudolf Nurejev. Selline  konkurentsivaim muutis meid üsna enesekeskseteks ja me pühendusime täielikult oma elukutsele.

Gwen: Olin kogu ihu ja hingega pühendunud tantsimisele. Me mõlemad, nii David kui ka mina, üritasime tippu jõuda. Mulle meeldis autogramme anda, lilli saada ja vaatajaskonna aplausi kuulata. Nii nagu teisedki teatrimaailmas, lootsin ka mina oma õnnetoovatele talismanidele. Ja muidugi oli minu ümber palju ebamoraalsust, joomist ja suitsetamist.

David: Olnud aastaid tantsumaailmas, tüdisin ma elust kohvrite otsas. Kuna olin kasvanud üles farmis, hakkasin igatsema lihtsa maaelu järele. Nii tegingi 1967. aastal tantsijakarjääriga lõpu ja hakkasin tööle ühes suures farmis oma vanematekodu lähedal. Farmer rentis mulle väikse maamaja. Peagi helistasin teatrisse Gwenile ja tegin talle abieluettepaneku. Tal oli soolotantsijana edukas karjäär, nii et tal tuli teha raske otsus. Siiski võttis ta mu abieluettepaneku vastu ja asus minu juurde maale elama, mis oli talle esialgu üsna võõras.

Gwen: Mul oli farmieluga tõesti raske kohaneda. Lehmade lüpsmine ning sigade ja kanade söötmine mistahes ilmaga oli minu maailmast küll päris kaugel. David läks üheksakuulisele põllumajanduskursusele, et viia end kurssi viimaste meetoditega. Tundsin end päeviti üksildasena, kuni ta õhtul hilja koju saabus. Sel ajal oli meie esimene tütar Gilly juba sündinud. Davidi soovitusel õppisin autot juhtima ning kord naaberlinnas käies kohtasin Gaeli. Tundsin teda ajast, kui ta töötas kohalikus poes.

Gael kutsus mind lahkelt enda poole koju teed jooma. Ma vaatasime mõlemate pulmapilte ja tema fotol nägin ma rühma inimesi kuningriigisaali ees. Küsisin Gaelilt, mis kirik see on. Kui ta rääkis, et tema ja ta abikaasa on Jehoova tunnistajad, oli mul hea meel. Mulle meenus, et ka üks mu tädi on Jehoova tunnistaja. Samuti meenus mulle, kui kuri mu isa oli temaga olnud ja et ta oli tema kirjanduse prügikasti visanud. Ma veel imestasin, et miks mu isa, kes muidu on väga sõbralik, sellise toreda inimese peale nii vihane on.

Nüüd oli mul võimalus saada teada, mille poolest mu tädi uskumused erinesid kiriku õpetustest.  Gael näitas mulle, mida Piibel tegelikult õpetab. Sain oma üllatuseks teada, et paljud doktriinid, nagu kolmainsus ja hinge surematus, on vastuolus pühakirjaga. (Kog. 9:5, 10; Joh. 14:28; 17:3.) Nägin Piiblis ka esimest korda Jumala nime Jehoova. (2. Moos. 6:3.)

David: Gwen rääkis mulle, mida ta on teada saanud. Mul tuli meelde, et isa oli mulle lapsena öelnud, et ma peaksin lugema seda „head raamatut”. Nii hakkasidki Gael ja ta abikaasa Derrick meiega Piiblit uurima. Kuue kuu pärast kolisime Oswestrysse samas Shropshire’i krahvkonnas, kus saime endale rentida väikse farmi. Seal jätkas kohalik Jehoova tunnistaja Deirdre kannatlikult meiega piibliuurimist. Esialgu edenesime üsna vaevaliselt. Kariloomade talitamine võttis meilt väga palju aega. Siiski juurdus tõde tasapisi meie südames.

Gwen: Suureks takistuseks oli mulle ebausk. Kirjakoht Jesaja 65:11 aitas mul näha, mida Jehoova arvab neist, „kes katavad laua õnnejumalale”. Amulettidest ja talismanidest lahti saamine võttis aega ja selleks tuli mul palju palvetada. Piibli mõte „kes ennast ise ülendab, seda alandatakse, aga kes on alandlik, seda ülendatakse” aitas mul mõista, missuguseid inimesi Jehoova otsib. (Matt. 23:12.) Soovisin teenida Jumalat, kes hoolis meist nii palju, et andis omaenda kalli poja meie eest lunastuseks. Selleks ajaks oli meil veel üks tütar ning oli vaimustav mõelda, et meie pere saab elada igavesti paradiisis maa peal.

David: Matteuse 24. peatüki ja Taanieli raamatu prohvetiennustuste hämmastav täitumine veenis mind, et Piiblis on kirjas tõde. Sain aru, et mitte miski praeguses maailmas pole olulisem kui head suhted Jehoovaga. Seepärast muutusin aegamisi vähem enesekeskseks. Mõistsin, et mu naine ja tütred on sama tähtsad kui mina. Kirjakohast Filiplastele 2:4 õppisin, et ma ei peaks keskenduma üksnes endale ja oma soovile saada suurem farm, vaid et mul tuleks seada Jehoova teenimine oma elus esikohale. Lõpetasin suitsetamise. Polnud aga sugugi lihtne perega laupäeva õhtuti 10 kilomeetri kaugusele koosolekule sõita, sest lehmi tuli lüpsta just sel ajal. Siiski, tänu Gweni abile ei puudunud me kunagi koosolekult ning meie tütred olid alati koos meiega pühapäeva hommikuti kuulutamas — pärast seda, kui lehmad olid lüpstud.

Sugulastele meie elumuutused ei meeldinud. Gweni isa ei rääkinud temaga kuus aastat. Ka minu vanemad püüdsid meid mõjutada, et lõpetaksime läbikäimise Jehoova tunnistajatega.

Gwen: Jehoova aitas meil sel keerulisel ajal vastu pidada. Ajapikku sai Oswestry koguduse  õdedest ja vendadest meile otsekui uus perekond, kes meid armastavalt toetas. (Luuka 18:29, 30.) Pühendusime Jehoovale ja lasime end ristida aastal 1972. Soovisin aidata võimalikult paljudel inimestel tõde tundma õppida ja seepärast alustasin pioneerteenistust.

David: Farmis töötatud aastad olid füüsiliselt rasked, kuid püüdsime ikka oma tütardele usulises tegevuses head eeskuju anda. Mõne aja pärast pidime seoses valitsuse tehtud kärbetega oma farmist loobuma. Olime ilma kodu ja tööta ning meie kolmas tütar oli vaid aastane. Pöördusime abi ja juhatuse saamiseks palves Jehoova poole. Otsustasime kasutada oma oskusi ja avasime pere ülalpidamiseks tantsustuudio. Meie otsustavus seada vaimsed asjad esikohale kandis head vilja. Meie suureks rõõmuks alustasid kõik kolm tütart pärast kooli lõpetamist pioneerteenistust. Ka Gwen oli pioneer ja sai tänu sellele tütreid iga päev toetada.

Kui meie kaks vanemat tütart, Gilly ja Denise, abiellusid, sulgesime oma tantsustuudio. Kirjutasime harubüroole ja küsisime, kus saaksime abiks olla. Meil soovitati minna mõnda linna Kagu-Inglismaal. Kuna meil oli kodus veel vaid üks tütar, Debbie, alustasin minagi pioneerteenistust. Viie aasta pärast paluti meil aidata kogudusi põhja pool. Kui Debbie abiellus, oli meil tore võimalus teenida kümme aastat rahvusvaheliste ehitajatena Zimbabwes, Moldovas, Ungaris ja Elevandiluurannikul. Seejärel naasime Inglismaale, et aidata Londoni Peeteli ehitusel. Kuna mul oli kogemusi farmitöödes, paluti mul olla abiks tol ajal tegutsenud Peeteli farmis. Praegu teenime pioneeridena Loode-Inglismaal.

Gwen: Balletile pühendumine oli nauding, kuid see oli vaid põgus etapp meie elus. Ent pühendumine Jehoovale, mis on kõige olulisem, on toonud meile suurt rõõmu ja kestab igavesti. Oleme siiamaani partnerid, kuid nüüd kasutame oma jalgu ühiseks pioneeritööks. Meile on pakkunud suurt rahulolu, et oleme saanud õpetada väärtuslikke ja elupäästvaid tõdesid paljudele inimestele. Nemad, meie „soovituskiri”, on paremad kui mistahes ilmalik kuulsus. (2. Kor. 3:1, 2.) Kui me poleks leidnud tõde, oleks meil praegu vaid mälestused, vanad fotod ja teatrikavad oma endisest karjäärist.

David: See, et valisime oma eluteeks Jehoova teenimise, on toonud meie ellu tohutuid muutusi. Ma tean, et see on aidanud mul olla parem abikaasa ja isa. Piiblis on kirjas, et Mirjam, kuningas Taavet ja teised väljendasid oma rõõmu tantsuga. Ootame koos paljude teistega, et saaksime rõõmust tantsida Jehoova uues maailmas. (2. Moos. 15:20; 2. Saam. 6:14.)