OLEN sündinud aastal 1955 Austraalias Queenslandi osariigis. Üsna varsti pärast minu sündi hakkas mu ema Estelle Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Järgmisel aastal lasi ta end ristida ja 13 aastat hiljem võttis tõe omaks mu isa Ron. Mind ristiti Queenslandi sisemaal 1968. aastal.

Juba väikse poisina meeldis mulle lugeda ja ma tundsin huvi keelte vastu. Koos perega reisides valmistas mu vanematele meelehärmi, et kauni maastiku jälgimise asemel lugesin ma hoopis auto tagaistmel raamatut. Ent mu lugemishuvi oli mulle koolis suureks abiks. Glenorchy linna gümnaasiumis Tasmaanias võitsin tänu oma headele õpitulemustele mitmeid auhindu.

Sel ajal tuli mul aga teha tähtis otsus, kas võtta vastu stipendium ja minna õppima ülikooli. Armastasin küll väga lugeda ja õppida, kuid olen emale tänulik, et ta õpetas mind armastama Jehoovat rohkem kui midagi muud. (1. Kor. 3:18, 19.) Seega alustasin 1971. aasta jaanuaris pärast kohustusliku hariduse omandamist oma vanemate nõusolekul 15-aastaselt pioneerteenistust.

 Järgmised kaheksa aastat tegin Tasmaanias pioneeritööd. Sel ajal abiellusin ma kena Tasmaania neiu Jenny Alcockiga. Neli aastat teenisime koos eripioneeridena kõrvalistes paikades Smithtonis ja Queenstownis.

Aastal 1978 läksime esimest korda rahvusvahelisele kokkutulekule, mis toimus Paapua Uus-Guineas Port Moresbys. Mäletan siiani, kuidas ma kuulasin üht misjonäri, kes pidas kõnet hirimotu keeles. Kuigi ma ei saanud aru ühestki tema sõnast, äratas tema kõne minus soovi saada misjonäriks, õppida uusi keeli ja pidada ise selliseid kõnesid. Viimaks ometi nägin võimalust, kuidas ühitada oma armastust Jehoova ja keelte vastu.

Meie üllatuseks määrati meid Austraaliasse tagasi jõudes teenima misjonäridena Tuvalusse (varasema nimega Ellice’i saared) Funafuti saarele. Jõudsime oma uuele territooriumile 1979. aasta jaanuaris. Tuvalus oli sel ajal vaid kolm ristitud kuulutajat.

Tuvalu keele õppimine polnud sugugi kerge. Ainus kättesaadav tuvalukeelne raamat oli uus testament. Kuna polnud mingeid sõnaraamatuid ega keeleõppekursusi, siis otsustasime, et püüame iga päev õppida selgeks 10 kuni 20 uut sõna. Ent peatselt nägime, et me ei mõista enamiku õpitavate sõnade õiget tähendust. Tahtsime öelda inimestele, et ennustamine on väär, kuid ütlesime neile hoopis, et nad ei tohiks kasutada kaalusid ja jalutuskeppe. Püüdsime siiski visalt seda keelt õppida, et saaksime juhatada neid paljusid piibliuurimisi, millega olime algust teinud. Aastaid hiljem ütles üks meie endine piibliõpilane: „Meil on nii hea meel, et te oskate nüüd meie keelt. Alguses ei saanud me üldse aru, mida te tahate meile öelda!”

Teisest küljest oli meil tegelikult ideaalne olukord uue keele õppimiseks. Kuna seal polnud võimalik üürida endale eraldi elamist, siis elasime saare suurimas külas ühe Jehoova tunnistajate pere juures. See tähendas täielikku keelekümblust ja ehtsat külaelu. Pärast seda, kui me polnud juba mitu aastat inglise keelt rääkinud, avastasime, et tuvalu keel oli saanud meie põhikeeleks.

Üsna pea pärast meie saabumist hakkasid paljud tõe vastu huvi ilmutama. Mille abil aga nendega Piiblit uurida? Meil polnud ühtegi tuvalukeelset väljaannet. Kuidas nad saaksid iseseisvalt  uurida? Mis laule nad koosolekutel laulaksid, mis väljaandeid seal kasutaksid ja kuidas nad koosolekuteks valmistuksid? Kuidas nad üldse saaksid areneda niikaugele, et oleksid valmis ristimiseks? Need alandlikud inimesed vajasid vaimset toitu oma emakeeles. (1. Kor. 14:9.) Mõtlesime, et kas kunagi ilmub mõni väljaanne tuvalu keeles, mida kõneleb vähem kui 15 000 inimest. Sellega, kuidas Jehoova asjadekäiku juhtis, saime kinnitust, et 1) ta soovib, et tema sõna kuulutataks „kaugetel saartel”, ja 2) ta soovib, et need, keda maailm peab „alandlikuks ja tasaseks”, otsiksid varju tema nimest. (Jer. 31:10; Sef. 3:12.)

Aastal 1980 määras harubüroo meid tegema tõlketööd, milles tundsime end täiesti ebapädevana. (1. Kor. 1:28, 29.) Kõigepealt saime osta valitsuselt ühe vana mimeograafi, mida kasutasime koosolekumaterjalide paljundamiseks. Me tõlkisime tuvalu keelde isegi raamatu „Tõde, mis viib igavesse ellu” ja paljundasime siis seda mimeograafil. Mäletan siiani tugevat tindihaisu ja seda, millist vaeva nõudis tohutus troopilises kuumuses meie kirjanduse paljundamine. Sel ajal polnud meil isegi elektrit!

Tuvalu keelde tõlkimine oli tõeline väljakutse, kuna meil oli abiks vaid mõni üksik teatmeteos. Mõnikord tuli aga abi täiesti ootamatust allikast. Ühel hommikul läksin eksikombel ühe eaka mehe ukse taha, kes oli varem öelnud, et me tema juurde enam ei tuleks. See mees, endine õpetaja, tuletas meile kohe meelde, et ta ei soovi meiega vestelda. Seejärel ta ütles: „Tahan mainida vaid üht asja. Te kasutate oma tõlgetes liiga palju tegusõna passiivivormi. Tuvalu keeles ei kasutata seda nii sageli.” Uurisin siis seda ka teiste käest ja tuli välja, et tal on õigus. Niisiis püüdsime oma töös sellega arvestada. Mind aga hämmastas, et Jehoova oli aidanud meid ühe meie vastase kaudu, kes ilmselgelt luges meie kirjandust.

 Esimene tuvalukeelne trükitud väljaanne, mida me levitasime, oli mälestusõhtukutse. Sellele järgnes traktaat „Kuningriigisõnum” nr 30, mis ilmus samaaegselt ingliskeelsega. Kui õnnelikud me olime, et saime anda inimestele midagi nende omas keeles! Tasapisi anti tuvalu keeles välja veel mõningaid brošüüre ja ka raamatuid. Aastal 1983 hakkas Austraalia harubüroo kord kvartalis trükkima 24-leheküljelist Vahitorni, nii et meil oli igaks nädalaks keskmiselt seitse lõiku uurimismaterjali. Kuidas tuvalulased sellele reageerisid? Kuna sealsele rahvale meeldib lugeda, sai meie kirjandus väga populaarseks. Iga väljaande ilmumisest anti teada valitsuse raadiojaama uudistesaates ja mõnikord oli see isegi päeva tähtsaimaks uudiseks. *

Kuidas tõlketöö käis? Kõigepealt tegime käsitsi kirjutades tõlke. Seejärel kirjutati käsikiri kirjutusmasinaga korduvalt ümber, enne kui lõplik tõlge Austraalia harubüroosse trükki saadeti. Harubüroos sisestasid kaks õde eraldi terve käsikirja arvutisse, kuigi nad ei osanud tuvalu keelt. Ent tänu teksti kahekordsele sissekirjutamisele ja erinevuste võrdlemisele avastati enamik vigu. Küljendatud leheküljed saadeti lennupostiga meile kontrollimiseks ja seejärel saatsime meie need tagasi harubüroosse trükkimiseks.

Kuidas küll tõlkeprotsess on muutunud! Nüüd sisestavad tõlketiimid ise teksti otse arvutisse. Enamasti küljendatakse lõplik tekst kohapeal ning luuakse failid, mis saadetakse trükiharubüroodesse interneti teel. Enam pole vaja viimasel minutil postimajja tormata, et käsikirjad posti teel edasi saata.

Aastate jooksul töötasime Jennyga Vaikse ookeani eri piirkondades. Tuvalust määrati meid 1985. aastal Samoa harubüroosse. Seal me aitasime teha tõlketööd samoa, tonga ja tokelau keelde, seda lisaks tõlkimisele tuvalu keelde, mida me ikka jätkasime. * Seejärel, aastal 1996, määrati meid Fidži harubüroosse, kus me toetasime tõlkimist fidži, kiribati, nauru, rotuma ja tuvalu keelde.

Ma olen alati imetlenud, millise innuga teevad meie väljaannete tõlkijad oma tööd, kuigi see pole sugugi kerge ja võib olla üsna väsitav. Ent need ustavad vennad ja õed soovivad nagu Jehoovagi, et head sõnumit kuulutataks „igale rahvale, suguvõsale, keelele ja hõimule”. (Ilm. 14:6.) Näiteks kui oli plaanis hakata tõlkima esimest korda Vahitorni tonga keelde, kohtusin kõigi Tonga kogudusevanematega ja küsisin neilt, kellele võiks anda väljaõpet tõlketööks. Üks kogudusevanem, kel oli hea töö mehaanikuna, oli valmis kohe järgmisel päeval oma töö maha panema ja alustama tõlkijana. See oli äärmiselt südantsoojendav, kuna ta oli ka perekonnainimene ning tal polnud aimugi, kuidas ta  edaspidi oma pere eest saab hoolitseda. Ent Jehoova kandis tema ja ta pere eest hoolt ning ta tegi tõlketööd palju aastaid.

Selliste pühendunud tõlkijate suhtumises peegeldub juhtiva kogu liikmete hoiak — nad soovivad väga, et ka kõige väiksemad keelerühmad saaksid vaimset toitu omas keeles. Näiteks kerkis kord küsimus, kas tuvalu keelde kirjanduse tõlkimine tasub ikka vaeva. Mul oli äärmiselt julgustav lugeda juhtiva kogu vastust: „Me ei näe ühtegi põhjust, miks peaksite tuvalu keelde tõlkimise lõpetama. Kuigi tuvalukeelne kuulutustööpõld on teiste keeltega võrreldes väike, tuleb ka sealsetele inimestele kuulutada head sõnumit nende omas keeles.”

Aastal 2003 suunati meid Jennyga Fidži harubüroo tõlkeosakonnast peakorteri tõlketalitusse Pattersonis. Sellisest ülesandest polnud me osanud unistadagi! Me hakkasime tööle tiimis, mis aitab korraldada meie kirjanduse tõlkimist paljudesse keeltesse. Järgmised kaks aastat oli meil tore ülesanne külastada eri riike ja anda väljaõpet tõlkemeeskondadele.

Nüüd tahaksin rääkida sellest ettekandest, mida mainisin alguses. Aastaks 2000 oli juhtival kogul kujunenud kindel seisukoht, et tõlketiimid kogu maailmas vajavad oma töö tegemiseks lisakoolitust. Kuni selle ajani oli enamik tõlkijaid saanud väga vähe väljaõpet. Pärast meie ettekannet kirjutuskomiteele kiitis juhtiv kogu heaks ülemaailmse õppeprogrammi kõigile tõlkijatele. Selle eesmärk oli õpetada ingliskeelset teksti paremini mõistma, kasutama erisuguseid tõlketehnikaid ja tegema tiimitööd.

Mis tulemus on olnud sellisel väljaõppel? Kindlasti on paranenud tõlkekvaliteet. Hüppeliselt on kasvanud keelte arv, millesse meie kirjandust nüüd tõlgitakse. Kui me 1979. aastal oma misjoniteenistust alustasime, anti Vahitorni välja vaid 82 keeles. Enamikus keeltes ilmusid ajakirjad ingliskeelsest numbrist mitu kuud hiljem. Praegu levitatakse Vahitorni rohkem kui 240 keeles, kusjuures suurem osa ajakirjadest ilmub ingliskeelsega samal ajal. Vaimne toit on nüüd erisugusel kujul kättesaadav rohkem kui 700 keeles. See on midagi sellist, mis aastate eest näis täiesti võimatu.

2004. aastal tegi juhtiv kogu veel ühe tähtsa otsuse — kiirendada Piibli tõlkimist. Mõne aja pärast alustasidki paljud tõlketiimid Piibli tõlkimisega, tänu millele sai „Uue maailma tõlge” kättesaadavaks veel rohkemates keeltes. 2014. aasta seisuga oli see piiblitõlge kas täielikult või osaliselt olemas 128 keeles, sealhulgas mitmes keeles, mida räägitakse Vaikse ookeani saartel.

 Üks minu elu kõrgpunkte oli osalemine 2011. aasta kokkutulekul Tuvalus. Kogu riik oli mitu kuud kannatanud äärmise põua käes ja tundus, et kokkutulek tuleb tühistada. Ent meie saabumise õhtul lõpetas põua troopiline vihmavaling ning kokkutulek ikkagi toimus. Mul oli erakordne au teatada, et välja on antud „Piibli kreekakeelne osa. Uue maailma tõlge” tuvalu keeles, mis on väikseim keel, milles see eriline kingitus on tehtud. Kokkutuleku lõpus hakkas jälle vihma kallama. Nii said kõik külluslikult värskendavat vett nii vaimses kui ka otseses mõttes.

Kahjuks polnud sel mälestusväärsel sündmusel koos minuga Jenny, kes oli 35 aastat olnud mu ustav kaaslane. Ta suri aastal 2009, pärast kümmet aastat võitlust rinnavähiga. Kui ta üles äratatakse, rõõmustab ta kindlasti väga, kui kuuleb tuvalukeelse Piibli väljaandmisest.

Jehoova on mind aga õnnistanud veel ühe kauni naise, Loraini Sikivouga. Loraini ja Jenny töötasid koos Fidži Peetelis, kus Loraini töötas samuti tõlkeosannas, tõlkides fidži keelde. Nüüd on mul jälle ustav kaasa, kellega meid ühendab Jehoova teenimine ja armastus keelte vastu.

Aastatega olen näinud, kuidas meie armastav taevane isa Jehoova hoolitseb mistahes keelt kõnelevate inimeste eest, rääkigu seda keelt kas palju või vähe inimesi. (Laul 49:1—3.) Olen näinud, kui õnnelikud on inimesed, kui näevad esimest korda omakeelset väljaannet või kui nad saavad kogu südamest laulda Jehoovale kiitust oma emakeeles. (Ap. t. 2:8, 11.) Mäletan hästi eaka tuvalu venna Saulo Teasi sõnu. Pärast seda, kui ta oli esimest korda laulnud kuningriigilaulu oma emakeeles, ütles ta: „Ma arvan, et sa peaksid juhtivale kogule ütlema, et need laulud kõlavad tuvalu keeles palju paremini kui inglise keeles.”

Alates 2005. aasta septembrist on mul olnud suur au teenida Jehoova tunnistajate juhtiva kogu liikmena. Kuigi mul pole võimalik enam tõlketööd teha, tänan ma Jehoovat, et ta on võimaldanud mul jätkata ülemaailmse tõlketöö toetamist. Olen väga rõõmus, et Jehoova hoolitseb kogu oma rahva vaimsete vajaduste eest — isegi Vaikse ookeani kõrvaliste saarte elanike eest! Ka laulukirjutaja ütles: „Jehoova on saanud kuningaks! Rõõmutsegu maa, hõisaku arvukad saared!” (Laul 97:1.)