KUI juba rohkem kui 200 aasta eest polnud mõistlik uskuda kõike, mis on ajalehes kirjas, siis kehtib sama põhimõte suuresti ka selle kohta, mida võime lugeda internetist 21. sajandil. Tohutu hulk informatsiooni – õiget ja valet, väärtuslikku ja väärtusetut, kahjutut ja kahjulikku – on nüüd tänu moodsale tehnikale hõlpsasti kättesaadav. Me peame olema äärmiselt valivad selles osas, millele tähelepanu pöörata. Iseäranis need, kes alles hakkavad internetti kasutama, võivad mõelda, et kui mingi teave on juba internetis olemas või kui mõni sõber saadab selle e-kirja teel, siis ükskõik kui kummaline või sensatsiooniline see ka poleks, on see tõsi. Piibel hoiatab meid põhjusega: „Lihtsameelne usub igat sõna, aga arukas kaalub igat oma sammu.” (Õpet. 14:15.)

Kuidas me saame olla arukad ja teha kindlaks, kas meie arvutiekraanil pole tegu mitte haneksvõtmise, linnalegendi, pettuse või muud laadi väärinfoga? Kõigepealt küsi endalt: „Kas see info on pärit ametlikult, usaldusväärselt veebisaidilt või on see kellegi blogist või täiesti tundmatust allikast? Kas seda on juba mainitud mõnel pettusi paljastaval veebisaidil? * Seejärel kasuta kainet mõistust. (1. Peetr. 5:8.) Kui uudis tundub uskumatu, siis üsna tõenäoliselt see ongi vale. Lisaks, kui see info on mahakiskuv, siis mõtle, kes saaks kasu säärase uudise levikust ja kas autoril pole mitte selle levitamisega mingit varjatud tagamõtet.

Mõned inimesed, sageli vajadusest teiste tähelepanu järele, püüavad olla alati esimesed mistahes uudise levitamisega kõigile inimestele, kelle kontaktid neil olemas on, ilma et nad kontrolliks uudise õigsust või mõtleks võimalikele tagajärgedele. (2. Saam. 13:28–33.) Ent kui oleme arukad, siis mõtleme võimalikele kahjudele, näiteks sellele,  et võime nii kahjustada mõne inimese või organisatsiooni mainet.

Uudise õigsuse kontrollimine ei pruugi olla kerge. Seetõttu otsustavad mõned uudise lihtsalt edasi saata ja jätta iga inimese enda otsustada, kas see info on usaldusväärne või mitte. Ent kui palju aega võib see teistelt nõuda? Aeg on kallis. (Efesl. 5:15, 16.) Mõtteviisi „kahtluse korral saada edasi” asemel oleks parem võtta endale motoks „kahtluse korral jäta saatmata”.

Küsi endalt: „Kas minust on saanud pealetükkiv e-kirjade edastaja? Kas olen pidanud vahel saatma vabanduse oma kontaktidele, kuna minu saadetud info on osutunud ekslikuks või sulaselgeks valeks? Kas keegi on kunagi palunud mul enam mitte edastada e-kirju?” Pea meeles, et kõik need, kes on su e-posti kontaktides, pääsevad ise internetti, kust nad saavad ilma sinu abitagi uurida seda, mis neid huvitab. Neid pole vaja üle ujutada igasugu naljalugude, videoklippide või slaidiesitlustega. Samuti pole tark edastada piibliteemaliste kõnede salvestisi või ümberkirjutisi. * Lisaks kahandab see igaühe iseseisva uurimise väärtust, kui neile uurimismaterjal, piiblitsitaadid või koosolekul vajaminevad vastused valmiskujul kätte toimetada.

Mida sa peaksid tegema, kui leiad internetiavarustest mõne laimuartikli Jehoova tunnistajate organisatsiooni kohta? Säärane materjal tuleks kohe kõrvale heita. Mõned tunnevad vajadust teisi sellest teavitada, kuid see üksnes soodustab pahatahtliku info levikut. Kui tunneme end häirituna mingi internetist leitud teabe pärast, siis võiksime paluda Jehoovalt tarkust ja rääkida asjast mõne küpse vennaga. (Jaak. 1:5, 6; Juuda 22, 23.) Jeesus, kes ise oli valesüüdistuste ohver, hoiatas oma järelkäijaid, et vaenlased hakkavad neid taga kiusama ja neist „valetades kõiksugust halba” rääkima. (Matt. 5:11; 11:19; Joh. 10:19–21.) Meil tuleb kasutada oma mõtlemisoskust ja arukust, et tunda ära see, „kes kõneleb  nurjatusi”, ja ka need, „kelle rajad on kõverad ja elutee vildakas”. (Õpet. 2:10–16.)

Me peame olema ettevaatlikud ka vaimset laadi uudiste või kogemuste suhtes, mida me kuuleme kellegi kõrvalise isiku kaudu. Isegi kui see info on tõsi, ei pruugi see tähendada, et seda peaks teistele edasi rääkima. Mõnikord poleks ei õige ega ka kena levitada mõnd iseenesest tõele vastavat uudist. (Matt. 7:12.) Näiteks pole sugugi armastav ega ülesehitav levitada negatiivset infot, isegi kui see vastab ehk tõele. (2. Tess. 3:11; 1. Tim. 5:13.) Mõned uudised võivad olla konfidentsiaalset laadi ja meil tuleks austada teiste õigust teha see teatavaks neile sobival ajal ja sobival viisil. Ennatlik info levitamine võib teha palju kahju.

Tänapäeval on võimalik levitada mõnd uudist – olgu õiget või valet, väärtuslikku või väärtusetut, kahjutut või kahjulikku – lausa uskumatu kiirusega. Igaüks, kes saadab e-kirja või sõnumi kasvõi ühele inimesele, peaks mõistma, et kas tahtlikult või kogemata võib see kiri rännata välgukiirusel üle kogu maailma. Seepärast tuleks meil seista vastu tungile edastada igasugust teavet kiiresti ja valimatult. Kui loeme mingit sensatsioonilist uudist, tuleks meeles pidada, et armastus pole ülearu kahtlustav, kuid samas ka mitte lihtsameelne ega kergeusklik. Eelkõige keeldub armastus uskumast pahatahtlikke vihjeid Jehoova organisatsiooni kohta ja valesid meie vendade kohta, mida levitavad need, kes on „vale isa” ehk Saatana orjad. (Joh. 8:44; 1. Kor. 13:7.) Mõtlemis- ja vahetegemisoskus aitavad meil olla arukad ja kaaluda seda, kuidas käsitleda vastutustundlikult infotulva, mis iga päev järjest kasvab. Piibel ütleb, et „lihtsameelsed pärivad rumaluse, kuid arukad kroonitakse teadmistega”. (Õpet. 14:18.)