Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

”Meeldivad sõnad” on perele kosutuseks!

”Meeldivad sõnad” on perele kosutuseks!

„Meeldivad sõnad” on perele kosutuseks!

IGA minutiga läks David rohkem pingesse. Oodates autos oma naist, heitis ta ühtlugu pilgu käekellale. Kui Diane viimaks majast väljus, ei suutnud David oma kuhjunud pahameelt vaos hoida.

„Miks ma pean alati su järele ootama?” pahvatas ta. „Kas sa ei võiks üks kordki õigeks ajaks valmis saada?”

Diane oli löödud. Ta puhkes nutma ja jooksis majja tagasi. Sel hetkel sai David oma veast aru. Tema ägedus oli asja ainult hullemaks teinud. Mis tal nüüd veel teha oli? Ta jättis mootori seisma, ohkas sügavalt ja kõndis aeglaselt naisele järele.

Kas selline situatsioon ei tule tuttav ette? Kas oled sinagi vahel soovinud oma sõnad tagasi võtta? Kui me enne rääkimist ei mõtle, ütleme tihti midagi, mida hiljem kahetseme. Põhjendatult öeldakse Piiblis: „Õige süda mõtleb, mida vastata” (Õpetussõnad 15:28).

Enne rääkimist kainelt mõelda aga polegi nii lihtne, eriti kui oleme vihased, solvunud või kardame. Meie püüded selgitada pereliikmetele, mis on südamel, võivad kergesti muutuda teise inimese süüdistamiseks või kritiseerimiseks. See omakorda võib põhjustada haavumist või vallandada sõnasõja.

Mida teha, et saada positiivsemaid tulemusi? Kuidas takistada emotsioonidel meie üle võitu saavutamast? Kasulikku nõu võime leida piiblikirjutaja Saalomonilt.

Mõtle, mida öelda ja kuidas öelda

Kui Piibli Koguja raamatu kirjutaja Saalomon pani kirja oma kainestavad tähelepanekud elu tühisusest, tekitas see teema temas tugevaid tundeid. „Ma vihkasin elu,” kirjutas ta. Teises kohas nimetas ta elu „tühisuste tühisuseks” (Koguja 2:17; 12:8). Ometi ei ole Koguja raamat loetelu Saalomoni pettumustest. Ta ei pidanud sobivaks kõik lihtsalt välja laduda. Raamatu lõppsõnas annab Saalomon teada, et ta „püüdis leida sobivaid [„meeldivaid,” UM] sõnu ja tõesõnu siiralt kirja panna” (Koguja 12:10, meie kursiiv).

On näha, et Saalomon mõistis tarvidust oma tundeid kontrolli all hoida. Ta otsekui küsis endalt: „Kas see, mida ma kavatsen öelda, vastab ikka tõele? Kui ma kasutan selliseid sõnu, kas need on teistele meeldivad ja vastuvõetavad?” Sellega, et Koguja püüdis leida meeldivaid ja tõeseid sõnu, takistas ta oma tunnetel enda mõtlemist hägustamast.

Tulemuseks ei ole mitte pelgalt kirjanduslik meistriteos, vaid Jumalast inspireeritud tarkuse läte, täis arutlusi elu mõtte üle (2. Timoteosele 3:16, 17). Kas viis, kuidas Saalomon seda emotsionaalselt laetud teemat käsitles, võib aidata meil oma lähedastega paremini suhelda? Võtame ühe näite.

Õpi oma tundeid valitsema

Näiteks kujutlegem, et poiss tuleb koolist koju, tunnistus käes ja nina norus. Isa vaatab tunnistuse läbi ja märkab, et ühes aines on hinne langenud. Isa vihastub ja talle meenub, kui palju kordi poeg oma kooliülesannete tegemist edasi lükkas. Ta tahaks välja pahvatada: „Sa oled lihtsalt laisk! Kui nii edasi läheb, siis sinust küll asja ei saa.”

Enne kui oma negatiivsetele tunnetele voli anda, tasuks isal endalt küsida: „Kas see, mida ma mõtlen, vastab ikka tõele?” See küsimus võib tal aidata tunded ja tõsiasjad lahus hoida (Õpetussõnad 17:27). Kas on ikka tõenäoline, et poeg jääb elus jänni lihtsalt seetõttu, et tal on ühes aines raskusi? Kas ta on loomu poolest laisk või lükkab ta kooliülesannete tegemist edasi sellepärast, et tal on ainest raske aru saada? Piibel rõhutab korduvalt, kui oluline on vaadata asjadele mõistliku, realistliku pilguga (Tiitusele 3:2; Jakoobuse 3:17; UM). Et last julgustada, tuleb vanemal rääkida tõesõnu.

Püüa leida õigeid sõnu

Kui isa on otsustanud, mida öelda, võiks ta endalt küsida: „Kuidas ma võiksin ennast väljendada, et see oleks mu pojale meeldiv ja vastuvõetav?” On tõsi, et õigeid sõnu pole kerge leida. Kuid vanematel tuleb meeles pidada, et noortel kipub sageli olema kõik-või-mitte-midagi-mõtlemine. Nad võivad ühe ebaõnnestumise või nõrga külje tähtsust üle hinnata, nii et see hakkab määrama, millisena nad ennast näevad. Kui vanem reageerib liiga ägedalt, võib ta oma lapse negatiivset mõtlemist veelgi süvendada. Koloslastele 3:21 öeldakse: „Ärge ärritage oma lapsi, et nad ei läheks araks!”

Sellised sõnad nagu „alati” ja „mitte kunagi” tavaliselt kas üldistavad või liialdavad fakte. Kui vanem ütleb: „Sinust ei saa mitte kunagi asja”, kuidas on lapsel siis võimalik oma eneseväärikust säilitada? Kui laps kuuleb paljudes olukordades enda kohta kriitilisi hinnanguid, võib ta hakata arvama, et on täielik hädavares. Mis pole üksnes heidutav, vaid ka ebaõige arvamus.

Harilikult on märksa parem tõsta esile olukorra positiivseid tahke. Antud näite puhul võiks isa öelda midagi sellist: „Ma näen, et sa oled selle halva hinde pärast kurb. Tean, et üldiselt teed sa oma ülesanded tublisti ära. Räägime sellest ainest ja püüame leida mingi lahenduse, mis iganes sulle raskusi ei valmista.” Et poega kõige paremini aidata, võib isa küsida ka konkreetseid küsimusi, mis aitaks tal mõista, kas tegu pole mingi sügavama probleemiga.

Selline lahke ja läbimõeldud käitumine annab tõenäoliselt märksa paremaid tulemusi kui äge emotsionaalne reageering. „Sõbralikud sõnad on ... magusad hingele ja kosutuseks kontidele!” kinnitab Piibel (Õpetussõnad 16:24). Lastele – ja tegelikult kõigile pereliikmetele – mõjub kõige paremini rahulik ja armastav õhkkond.

„Mida süda on täis, sellest räägib suu”

Tuleta meelde artikli algul kirjeldatud situatsiooni. Kas poleks olnud parem, kui see mees oleks hetkeks aja maha võtnud, et otsida meeldivaid ja tõeseid sõnu, selle asemel et oma pahameel välja paisata? Abielumees, kes leiab ennast analoogses olukorras, võiks endalt küsida: „Isegi kui mu naisel tuleks tõesti olla täpsem, kas on ikka tõsi, et ta jääb alati hiljaks? Kas praegu on kõige õigem aeg seda asja üles võtta? Kas vihased, kriitilised sõnad võiksid eales ajendada teda ennast parandama?” Kui peatume viivuks, et seda endalt küsida, võib see takistada meid tegemast tahtmatult haiget neile, keda armastame (Õpetussõnad 29:11).

Mis siis, kui meie jutuajamised pereliikmetega muutuvad ikka ja jälle sõnasõjaks? Me võiks olukorda põhjalikumalt vaagida ja mõelda, millised tunded mõjutavad meie sõnavalikut. See, mida me ärritunult või pinges olles ütleme, võib paljastada nii mõndagi selle kohta, millised me sisimas tegelikult oleme. Jeesus ütles: „Mida süda on täis, sellest räägib suu” (Matteuse 12:34). Teisisõnu, meie kõne peegeldab sageli meie sisimaid mõtteid, soove ja hoiakuid.

Kas meie ellusuhtumine on realistlik, optimistlik ja lootusrikas? Sel juhul meie vestluste toon ja sisu tõenäoliselt peegeldab seda. Kas kaldume olema jäigad, pessimistlikud või kriitilised? Kui nii, võime heidutada teisi kas sellega, mida me ütleme, või ka sellega, kuidas me seda ütleme. Me ei pruugi teadagi, kui negatiivseks meie mõttelaad või kõne on muutunud. Võime koguni arvata, et meie arusaam asjadest on õige. Kuid meil tuleb olla valvsad enesepettuse suhtes (Õpetussõnad 14:12).

Õnneks on meil Jumala Sõna. Piibel võib meil aidata oma mõtteid uurida ja teha kindlaks, millised neist on õiged ja milliseid peaksime parandama (Heebrealastele 4:12; Jakoobuse 1:25). Hoolimata sellest, milline on meie geneetiline eelsoodumus või milline on olnud meie lapsepõlv, võib igaüks meist, kui ta seda tõesti tahab, oma käitumist ja mõtlemist muuta (Efeslastele 4:23, 24).

Lisaks sellele, et kasutame Piiblit, on veel üks viis, kuidas saame oma suhtlemismaneeri analüüsida. Küsi teiste arvamust. Näiteks palu oma abikaasal või lapsel sinu seda külge ausalt kommenteerida. Räägi küpse sõbraga, kes sind hästi tunneb. Nõuab alandlikkust, et nende tähelepanekuid aktsepteerida ja vajaminevaid muudatusi teha.

Enne mõtle, siis ütle!

Kokkuvõtteks võib öelda seda, et kui me tõepoolest tahame hoiduda teistele oma sõnadega haiget tegemast, tuleb meil talitada nii, nagu öeldakse Õpetussõnades 16:23: „Arukad inimesed mõtlevad, enne kui räägivad; siis on nende öeldu ka veenvam” („Today’s English Version”). Alati pole kerge oma tundeid valitseda. Ent kui me eeskätt püüame teisi mõista, mitte süüdistada ega maha teha, siis leiame ilmselt hõlpsamini õigeid sõnu enda väljendamiseks.

Muidugi pole keegi meist täiuslik (Jakoobuse 3:2). Igaüks räägib mõnikord mõtlematult (Õpetussõnad 12:18). Ent Jumala Sõna abiga võime õppida enne mõtlema, siis ütlema, ning seadma teiste tunded ja huvid enda omadest ettepoole (Filiplastele 2:4). Püüdkem siis leida meeldivaid ja tõeseid sõnu, eriti kui räägime oma pereliikmetega. Siis meie kõne ei haava ega kisu maha, vaid mõjub meie lähedastele tervistavalt ja kosutavalt (Roomlastele 14:19).

[Pilt lk 12]

Kuidas hoiduda ütlemast midagi, mida sa hiljem võiksid kahetseda?