KUI abikaasad omavahel tülitsevad, kas on see siis märk sellest, et nad ei armasta enam üksteist? Ei. Fernando ja Sarah, keda ülal tsiteeriti, armastavad üksteist väga. Kuid isegi parimates abieludes tekib aeg-ajalt lahkhelisid.

Miks siis erimeelsused tekivad ja mida saaks teha, et need ei hävitaks su abielu? Kuna abielu rajaja on Jumal, oleks mõistlik uurida, mida ütleb selle teema kohta tema Sõna Piibel (1. Moosese 2:21, 22; 2. Timoteosele 3:16, 17).

Enamik abikaasasid soovib kohelda üksteist armastavalt ja lahkelt. Kuid Piibel märgib tõetruult, et „kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma” (Roomlastele 3:23). Niisiis, kui tekivad lahkhelid, on raske tundeid vaos hoida. Ning kui puhkeb riid, ei suuda mõni seista vastu sellistele halbadele harjumustele nagu karjumine ja sõimamine (Roomlastele 7:21; Efeslastele 4:31). Mis veel võib pingeid põhjustada?

Sageli suhtlevad abielumees ja -naine eri moodi. „Abielu alguses avastasin, et me arutame asju täiesti erinevalt,” lausub Michiko. „Mina tahan rääkida nii sellest, mis juhtus, kui ka sellest, miks ja kuidas see juhtus. Minu meest aga näib huvitavat vaid lõpptulemus.”

Michiko pole ainuke, kes nii tunneb. Paljudes abieludes võib üks pool soovida lahata erimeelsusi sügavuti, teisele poolele aga vaidlused ei meeldi ning ta soovib sellest teemast hoiduda. Mõnikord võib juhtuda isegi nii, et mida rohkem üks püüab probleemist rääkida, seda rohkem teine püüab seda vältida. Kas nii kipub olema ka sinu abielus? Kas üks teist soovib asja arutada, teine aga eirata?

Veel tasuks mõelda tõsiasjale, et inimese perekondlik taust võib mõjutada tema  arusaama sellest, kuidas peaks abielus suhtlema. Viis aastat abielus olnud Justin lausub: „Olen pärit kinnisest perest ning mul pole kerge oma tunnetest avameelselt rääkida. See teeb tuska mu naisele. Tema pere on väga avatud ning tal ei ole raske mulle öelda, mida ta tunneb.”

Uurijad on leidnud, et abieluõnne kõige kindlam näitaja pole kaugeltki mitte see, kui sageli abikaasad ütlevad üksteisele „ma armastan sind”. Samuti pole tähtsaimaks teguriks seksuaalne kokkusobivus ega materiaalne kindlustatus. Abielu edukuse kõige kindlamaks näitajaks on hoopis see, kui hästi abikaasad suudavad kerkinud erimeelsusi lahendada.

Lisaks sellele ütles Jeesus, et kui paar abiellub, ei pane neid ühte inimene, vaid Jumal (Matteuse 19:4–6). Seega toob hea abielu au Jumalale. Kui aga mees ei osuta naisele armastust ega arvesta temaga, võib juhtuda, et Jehoova Jumal ei kuula tema palveid (1. Peetruse 3:7). Kui naine ei austa meest, on ta tegelikult lugupidamatu Jehoova vastu, kes on pannud mehe perekonnapeaks (1. Korintlastele 11:3).

Kui soovid rakendada Piibli põhimõtteid ja edukalt lahendada lahkhelisid, tuleb olenemata sellest, milline on sinu suhtlusviis või perekondlik taust, vältida haavavat kõnepruuki. Esita endale järgmised küsimused:

Kas ma seisan vastu soovile vastata süüdistusele süüdistusega?

„Nina nuuskamisest tuleb verd [„nina surumine toob verd”, P 1938–40] ja viha õhutamisest puhkeb riid!” (Õpetussõnad 30:33.) Mida see tähendab? Mõtle ühele näitele. Erimeelsus selles, kuidas pere raha kasutada („meil tuleb hoolikamalt vaadata, millele me raha kulutame”), võib kiiresti muutuda rünnakuks teise isiku vastu („sa oled nii vastutustundetu”). Kui abikaasa ’surub su nina’ sellega, et asub ründama sinu iseloomu, võib sul tõepoolest tekkida soov samaga vastata. Kuid see tekitab teises vaid viha ning lahkheli süveneb.

Piiblikirjutaja Jakoobus hoiatas: „Vaata, kui pisuke tuli süütab suure metsa! Samuti on keel tuli” (Jakoobuse 3:5, 6). Kui abikaasad ei suuda talitseda oma keelt, võib väikene erimeelsus lahvatada ägedaks riiuks. Ning kui sellised emotsionaalsed tulemöllud abielu pidevalt laastavad, ei saa seal kasvada armastus.

Kas võiksid süüdistusele süüdistusega vastamise asemel hoopis jäljendada Jeesust, „kes ei sõimanud vastu, kui teda sõimati”? (1. Peetruse 2:23.) Kiireim viis tülituld summutada on tunnustada oma abikaasa seisukohta ja paluda vabandust oma osa pärast selles konfliktis.

Kas ma pean oma abikaasa tundeid vähetähtsaks?

Jumala Sõna käsib: „Olge kõik üksmeelsed, kaastundlikud!” (1. Peetruse 3:8). Mõtle kahele põhjusele, miks sul võib olla raske selle nõuande järgi tegutseda. Üks on see, et sa ehk ei suuda oma abikaasa tundeid sügavalt mõista. Näiteks kui su abikaasa on mõne asja pärast rohkem mures kui sina, võid kergesti talle öelda, et ta liialdab. Sinu sooviks võib olla aidata oma abikaasal näha asja objektiivselt. Kuid sellised märkused vaevalt et kedagi eriti lohutavad.  Nii naine kui ka mees peab tundma, et inimene, keda ta armastab, mõistab teda ja tunneb talle kaasa.

Samuti võib liigne uhkus põhjustada seda, et kaasa tundeid ei võeta tõsiselt. Uhke inimene püüab teisi pidevalt alavääristades ennast esile tõsta. Ta võib seda teha inimese kohta solvavaid märkusi öeldes või teda teistega ebaõiglaselt kõrvutades. Mõtle korraks Jeesuse päevil tegutsenud variseride ja kirjatundjate peale. Kui keegi – kas või kaasvariser – oli teisel arvamusel kui need kõrgid inimesed, hakkasid nad sõimama ja halvustavaid märkusi tegema (Johannese 7:45–52). Kuid Jeesus oli teistsugune. Kui inimesed talle oma mõtteid väljendasid, tundis ta neile kaasa (Matteuse 20:29–34; Markuse 5:25–34).

Mõtle selle, kuidas reageerid sina, kui su abikaasa väljendab oma mõtteid ja tundeid. Kas su sõnades, hääletoonis ja näoilmes peegeldub empaatia? Või kas sa kipud tõtakalt reageerima nii, nagu poleks su kaasa tunnetel mingit tähtsust?

Kas ma oletan sageli, et mu abikaasal on isekad motiivid?

„Kas Iiob asjata Jumalat kardab? Eks sa ole teinud igast küljest aia ümber temale ja ta kojale ning kõigele, mis tal on?” (Iiob 1:9, 10.) Nende sõnadega seadis Saatan kahtluse alla ustava mehe Iiobi motiivid.

Kui abikaasad pole ettevaatlikud, võivad nad langeda samasse lõksu. Kas sa mõtled näiteks kohe, kui abikaasa on sinu vastu mingil moel kena, et nüüd ta tahab või varjab midagi? Kas sa võtad igat kaasa eksimust kui tõendit selle kohta, et ta on isekas ja hoolimatu? Kas sulle meenuvad kohe samalaadi eksimused minevikus, et seegi eksimus teistele juurde lükkida?

Apostel Paulus kirjutas: „Armastus ... ei pea meeles paha” (1. Korintlastele 13:4, 5). Tõeline armastus pole pime. Samas ei pea see arvet eksimuste kohta. Paulus kirjutas veel ka, et armastus „usub kõik” (1. Korintlastele 13:7). Selline armastus pole naiivne, vaid on valmis teist usaldama. See pole ka küüniline ega kahtlustav. Armastus, mida Piibel kutsub meid üles osutama, on valmis andestama ja uskuma teisest parimat (Laul 86:5; Efeslastele 4:32). Kui abikaasade vahel on selline armastus, on nende abielu õnnelik.