JEESUS õpetas sageli, kuidas palvetada. Tema päevil palvetasid juudi religioonijuhid „tänavate nurkadel”. Miks? „Et nad paistaksid inimestele silma.” Oli ilmne, et nad soovisid demonstreerida oma vagadust. Paljud neist esitasid pikki palveid, korrates ühte ja sama, just nagu „paljude sõnade” kasutamine oleks olnud vajalik, et Jumal neid kuulaks (Matteuse 6:5–8). Jeesus aga õpetas, et selline tegevus on tühine, ning juhtis siiraste inimeste tähelepanu seeläbi sellele, mida palvetamisel vältida. Kuid ta tegi midagi enamat, kui vaid andis teada, kuidas ei tohiks palvetada.

Jeesus õpetas, et meie palvetest peaks ilmnema soov, et Jumala nimi saaks pühitsetud, tema riik tuleks ning tema tahtmine sünniks. Samuti õpetas ta, et on kohane paluda Jumalalt abi ka seoses isiklike asjadega (Matteuse 6:9–13; Luuka 11:2–4). Kasutades kujukaid näiteid, tõi Jeesus välja, et meil on vaja püsivust, usku ja alandlikkust, et Jehoova meie palveid kuulaks (Luuka 11:5–13; 18:1–14). Lisaks kinnitas ta oma õpetust enda eeskujuga (Matteuse 14:23; Markuse 1:35).

Jeesuse antud juhatus aitas kahtlemata jüngritel oma palveid mõttekamaks muuta. Siiski ootas Jeesus viimase õhtuni siin maa peal, et anda oma jüngritele kõige tähtsam õppetund palvetamise kohta.

Suurema osa oma viimasest õhtust julgustas Jeesus oma ustavaid apostleid. See oli sobiv aeg, et anda neile teada midagi uut. „Mina olen tee ja tõde ja elu,” lausus Jeesus, „ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu!” Hiljem tõotas ta nende julgustuseks: „Mida te iganes palute minu nimel, seda ma teen, et Isa austataks Pojas!” Lõpetuseks lausus ta: „Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel. Paluge, siis te saate, et teie rõõm võiks olla täielik” (Johannese 14:6, 13; 16:24).

Need sõnad olid väga tähendusrikkad. Üks teatmeteos kirjeldab seda kui „pöördepunkti palvetamise ajaloos”. Jeesus ei mõelnud, et Jumala asemel tuleks nüüd tema poole palvetada. Ta hoopis avas uue tee Jehoova Jumalale lähenemiseks.

On tõsi, et Jumal on alati oma ustavate teenijate palveid kuulanud (1. Saamueli 1:9–19; Laul 65:3). Kui Iisraelist sai aga Jumala lepingurahvas, pidid need, kes soovisid, et Jumal nende palveid kuuleks, tunnustama Iisraeli kui Jumala valitud rahvast. Hiljem, Saalomoni ajast, tuli tunnustada seda, et tempel on Jumala valitud koht talle ohvrite toomiseks (5. Moosese 9:29; 2. Ajaraamat 6:32, 33). Kuid selline jumalateenimisviis oli vaid ajutine. Nagu apostel Paulus kirjutas, olid Iisraelile antud Seadus ja templis toodavad ohvrid „tulevaste hüvede vari, aga mitte asjade täiskuju ise” (Heebrealastele 10:1, 2). Vari pidi asenduma tegelikkusega (Koloslastele 2:17). Alates 33. aastast ei sõltunud inimese suhted Jehoovaga enam Moosese Seaduse järgimisest. Nüüdsest oli nende suhete aluseks kuulekus isikule, kellele Seadus osutas – Jeesus Kristusele (Johannese 15:14–16; Galaatlastele 3:24, 25).

Jeesus seadis sisse parema aluse Jehoovale lähenemiseks. Ta ütles, et ta on mõjuvõimas sõber, kes avab meie palvetele tee, et Jumal neid kuulaks ja neile vastaks. Kuidas Jeesus saab seda meie heaks teha?

Kuna me kõik oleme sündinud patus, ei saa ükski tegu ega ohver meid sellest puhastada ega anda meile õigust olla püha Jumala  Jehoovaga lähedastes suhetes (Roomlastele 3:20, 24; Heebrealastele 1:3, 4). Kuid Jeesus ohverdas oma täiusliku inimelu ning maksis kinni lunastuskõlvulise inimkonna patud (Roomlastele 5:12, 18, 19). Kõigil soovijail on nüüd võimalus saada Jumala silmis puhtaks ja pöörduda julgelt tema poole, kuid seda ainult juhul, kui nad usuvad Jeesuse lunastusohvrisse ja palvetavad tema nimel (Efeslastele 3:11, 12).

Kui palvetame Jeesuse nimel, väljendame usku vähemalt kolme Jeesuse rolli suhtes, mida ta Jumala eesmärki ellu viies täidab: 1) ta on „Jumala Tall”, kelle ohvri alusel saame patud andeks; 2) Jehoova äratas ta üles ning nüüd on ta ülempreester, kes jagab õnnistusi, mis saavad inimestele osaks tänu lunastusele; 3) vaid tema on tee, kelle kaudu saab palves Jehoovale läheneda (Johannese 1:29; 14:6; Heebrealastele 4:14, 15).

Jeesuse nimel palvetamine toob talle au. See on kohane, kuna Jehoova tahe on, „et Jeesuse nimes nõtkuksid kõik põlved,... ja iga keel tunnistaks, et Jeesus Kristus on Issand, Jumala Isa auks” (Filiplastele 2:10, 11). Veelgi tähtsam on aga see, et Jeesuse nimel palvetamine austab Jehoovat, kes andis oma Poja meie eest (Johannese 3:16).

Selleks et me võiksime mõista Jeesuse kõrget positsiooni, kasutatakse tema kirjeldamiseks Piiblis mitmeid tiitleid ja nimesid. Need aitavad meil aru saada, kui palju head saab meile osaks selle tõttu, mida Jeesus on teinud ja veelgi teeb. (Vaata „ Jeesuse tähtis roll„) Jeesusele on tõesti antud „nimi üle kõigi nimede”. * Tal on „kõik meelevald taevas ja maa peal” (Filiplastele 2:9; Matteuse 28:18).

Niisiis, kui soovime, et Jehoova kuulaks meie palveid, tuleb need esitada Jeesuse  nimel (Johannese 14:13, 14). Kuid me ei tohiks kunagi korrata väljendit „Jeesuse nimel” vaid harjumusest. Miks?

Mõelgem ühele näitele. Sageli on ärikirjad lõpetatud sõnadega „Austusega Teie ... „. Kas sinu arvates väljendab see siiralt kirjutaja tundeid või on see vaid tavapärane viis ärikirja lõpetada? Jeesuse nime kasutamine palves peaks olema palju tähendusrikkam kui ärikirja formaalsed lõpusõnad. Kuigi me peame palvetama lakkamata, tuleb seda teha „kõigest südamest”, mitte mehhaaniliselt (1. Tessalooniklastele 5:17; Laul 119:145).

Kuidas vältida seda, et me ei kasutaks väljendit „Jeesuse nimel” vaid klišeena? Miks mitte mõtiskleda Jeesuse südantsoojendavate omaduste üle? Mõtle sellele, mis ta on sinu jaoks juba teinud ja mida ta on valmis veel tegema. Täna ja ülista palvetes Jehoovat selle eest, kui imelisel viisil ta on oma Poja kaudu tegutsenud. Nii tehes kasvab su veendumus Jeesuse tõotusesse „Mida te iganes Isalt palute, seda ta annab teile minu nimel” (Johannese 16:23).