Käsk on saanud meie kasvatajaks

KUI paljud lapsed mõistavad reeglite ja kasvatuse väärtust? Mitte just paljud. Nende meelest on piirangud tüütud. Need aga, kelle kohustuseks on lastega tegeleda, teavad, et kohane järelevaatus on hädavajalik. Aastate möödudes taipab ilmselt enamik noori, kui väärtuslik oli saadud juhatus. Apostel Paulus illustreeris lapsi kaitsva mehe näitel Jehoova Jumala ja tema rahva vahelise suhte arengut.

 Esimesel sajandil rõhutasid mõned Rooma provintsis Galaatias elavad kristlased, et Jumalale on meelepärased vaid need, kes kuuletuvad Seadusele, mille Jumal oli andnud iisraellastele Moosese kaudu. Apostel Paulus teadis, et see pole tõsi, sest Jumal oli andnud püha vaimu mõningaile, kes polnud kunagi juudi seadusi järginud (Apostlite teod 15:12). Seega parandas Paulus selle vale seisukoha ühe näite abil. Kirjas Galaatia kristlastele ütles ta: „Nõnda on käsk saanud meie kasvatajaks Kristuse poole” (Galaatlastele 3:24). Ühe õpetlase sõnul on kasvataja kujundil „iidne ja tähendusrikas taust”. Kui teame tausta, aitab see meil paremini mõista, mida Paulus tahtis öelda.

Kasvataja ja tema kohustused

Rikastes kreeka, rooma ja vahest isegi juudi peredes kasutati sageli kasvatajate abi, et need jälgiksid laste tegemisi alates väikelapse-east kuni murdeeani. Kasvatajaks oli üldjuhul usaldusväärne, sageli juba eakas ori, kes oli lapse saatja, kindlustamaks lapse julgeolekut ja tagamaks, et isa soovidest seoses lapsega lugu peetaks. Kogu päeva käis kasvataja lapsega kaasas, kuhu iganes see läks, hoolitses tema hügieeni eest, viis ta kooli, tihtilugu tassis tema raamatuid ja muid asju ning jälgis tema õpinguid.

Kasvataja ei olnud tavaliselt kooliõpetaja. Ta ei andnud vormikohast kooliharidust, vaid lihtsalt viis lapse eestkostjana isa juhtnööre ellu. Kuid järelevalve ja distsiplineerimise kaudu andis ta kaudselt õpetust. See tähendab, et ta juurutas häid kombeid, noomis ja võis koguni füüsiliselt karistada üleastumise eest. Mõistagi olid ema ja isa lapse peamised kasvatajad. Siiski, poisi kasvades õpetas kasvataja talle, et tänaval kõndides peaks tal olema sirge rüht, et ta peaks kandma ülekuube, istuma ja sööma  korralikult ning et tal tuleb vanemate inimeste ees püsti tõusta, et ta peab armastama oma vanemaid ja nii edasi.

Kreeka filosoof Platon (428–348 e.m.a) oli raudsel seisukohal, et lapsikuid kirgi tuleb taltsutada. „Otsekui lammas või mõni muu rohusööja loom ei saa läbi ilma karjaseta, nii ka lapsed ei saa elada ilma kasvatajata ega orjad isandata,” kirjutas ta. Selline seisukoht võib tunduda äärmuslik, kuid just nõnda Platon asja nägi.

Kasvatajad omandasid oma pideva kohaloleku pärast rõhuvate valvurite ja karmide korravalvurite maine, kes esitasid lõputult tühiseid, tüütuid ja mõttetuid süüdistusi. Sellegipoolest pakkus kasvataja nii moraalset kui ka füüsilist kaitset. Kreeka ajaloolane Appianos 2. sajandist m.a.j räägib loo ühest kasvatajast, kes pidi kooliteel oma hoolealust kaitstes mõrtsukaid kätega eemale tõrjuma. Kui ta keeldus poissi loovutamast, tapeti mõlemad, kasvataja ja laps.

Hellenistlikus maailmas oli ebamoraalsus laialt levinud. Lapsed, eriti poisid vajasid kaitset seksuaalse ahistamise eest. Kasvatajad viibisid seega ka lapse õppetundides, sest kõiki kooliõpetajaid ei saanud usaldada. Kreeka oraator Libanios 4. sajandist m.a.j ütles koguni, et kasvatajad pidid olema „õitseeas noore valvurid”, et „soovimatuid armukesi minema kihutada, eemale tõrjuda ja vaadata, et nad poistele ligi ei tikuks”. Paljud kasvatajad pälvisid oma kaitsealuste lugupidamise. Mälestuskivid tõendavad täiskasvanute tänu, mida nad ikka veel tundsid oma endiste armastatud kasvatajate vastu, kui need surid.

Käsk kui kasvataja

Miks võrdles apostel Paulus Moosese Seadust kasvatajaga? Mille poolest on see näide väga kohane?

Kõigepealt sellepärast, et Seadus oli kaitseks. Paulus selgitas, et juudid olid „käsu valve all”. Nad olid otsekui kasvataja kaitsva eestkoste all (Galaatlastele 3:23). Seadus mõjutas nende elu igat tahku. See ohjeldas nende meelaid kirgi ja lihalikke himusid. See suunas nende käitumist ja noomis neid pidevalt nende eksimuste eest, nii et igale iisraellasele olid hästi teada tema puudused.

Samuti kaitses Seadus paheliste mõjutuste eest, näiteks Iisraeli ümberkaudsete rahvaste mandunud moraali ja usukommete eest. Jumala keeld sõlmida abielusid paganrahvastega oli väga oluline terve rahva vaimset heaolu silmas pidades (5. Moosese 7:3, 4). Niisugused sätted aitasid Jumala rahva liikmete vaimset puhtust hoida ja valmistasid neid ette Messia äratundmiseks. Sellest kõigest nähtus tõesti Jumala armastus. Mooses tuletas kaasiisraellastele meelde: „Nagu mees karistab oma poega, nõnda karistab sind Jehoova, su Jumal” (5. Moosese 8:5).

Pauluse näite tuumaks oli siiski kasvataja autoriteedi ajutisus. Kui laps jõudis täisikka, ei olnud ta enam oma kasvataja järelevalve all. Kreeka ajaloolane Xenophon (431–352 e.m.a) kirjutas: „Kui poiss pole enam laps ja temast saab noormees, saab ta [kasvataja] ja [õpetaja] eestkoste alt vabaks; seejärel ei ole ta enam nende võimu all, vaid võib minna oma teed.”

Samamoodi oli Moosese Seaduse autoriteediga. Seaduse otstarve oli ajutine – „et üleastumised saaksid avalikuks, kuni saabub seeme”, Jeesus Kristus (UM). Apostel Paulus selgitas, et Seadus oli juutide „kasvatajaks Kristuse poole”. Selleks et Pauluse juutidest kaasaegsed oleksid võinud Jumala soosingusse saada, tuli neil tunnustada Jeesuse rolli Jumala eesmärgis. Kui nad seda tegid, oli kasvataja ülesanne täidetud (Galaatlastele 3:19, 24, 25).

Seadus, mille Jumal iisraellastele andis,  oli täiuslik. See saavutas täielikult need eesmärgid, milleks Jumal selle oli kehtestanud: kaitsta oma rahvast ja teha neile teatavaks oma kõrged mõõdupuud (Roomlastele 7:7–14). Seadus oli hea kasvataja. Ent mõnele, kes selle kaitse all elas, võisid tunduda selle nõuded koormavad. Seepärast kirjutas Paulus, et kui Jumala määratud aeg saabus, ’ostis Kristus meid lahti käsu needusest’. Seadus oli „needuseks” vaid selles mõttes, et ebatäiuslikud juudid pidid vastama nõuetele, mida nad ei olnud suutelised täielikult täitma. See nõudis kombetalituste piinlikku järgimist. Kui juut võttis vastu ülevama korralduse, mille tegi võimalikuks Jeesuse lunastusohver, ei olnud enam vaja pidada kinni kasvataja piirangutest (Galaatlastele 3:13; 4:9, 10).

Seega, võrreldes Moosese Seadust kasvatajaga, tahtis Paulus rõhutada selle eestkosterolli ja ajutisust. Jehoova heakskiitu ei saa pälvida mitte Seadusele kuuletudes, vaid Jeesust tunnustades ja temasse uskudes (Galaatlastele 2:16; 3:11).

[Kast/pilt lk 21]

„EESTKOSTJAD JA VALITSEJAD”

Lisaks kasvataja näitele kasutas Paulus ka „eestkostjate ja valitsejate” näidet. Galaatlastele 4:1, 2 ütleb: „Niikaua kui pärija on alaealine, ei ole mingit vahet orja ja tema vahel, ehk ta küll on kõige isand; vaid ta on eestkostjate ja valitsejate all kuni isa poolt määratud ajani.” „Eestkostjatel ja valitsejatel” oli teistsugune ülesanne kui kasvatajatel, kuid Paulus tahtis rõhutada sisuliselt sama mõtet.

Rooma seaduse järgi määrati eestkostja, et see tegutseks orvuks jäänud alaealise huvides ja hoolitseks lapse rahaasjade eest kuni tema täiskasvanuks saamiseni. Seepärast sõnas Paulus, et ehkki laps on teoreetiliselt oma pärandi „isand”, pole tal seni, kuni ta alles laps on, sellele rohkem õigust kui orjal.

Seevastu „valitseja” hoolitses kinnisvaraga seotud rahaasjade eest. Juudi ajaloolane Josephus Flavius ütles, et noormees Hyrcanus palus oma isalt dokumenti, mis volitaks tema valitsejat andma Hyrcanusele raha, et osta, mida iganes vaja.

Seega, samamoodi kui kasvataja all olemine, tähendas „eestkostja” või „valitseja” all olemine väiksemat vabadust sellele, kes on veel laps. Kuni isa poolt määratud ajani juhtisid lapse elu teised inimesed.

[Pilt lk 19]

Vanakreeka vaasimaalil kujutatakse kasvatajat, sau käes

[Allikaviide]

National Archaeological Museum, Athens

[Pilt lk 19]

Stseen 5. sajandist e.m.a pärit karikal kujutab kasvatajat (sauaga) jälgimas oma kasvandikku, kes saab õpetust poeesias ja muusikas

[Allikaviide]

Bildarchiv Preussischer Kulturbesitz/Art Resource, NY