Kiri Dominikaani Vabariigist

„Ma pole kunagi tundnud sellist armastust”

NIURKA tegi sellel nädalal meie koguduses oma esimese piiblilise ettekande. Ta oli eelnevalt pimedate kirjas üles kirjutanud, mida ta kavatseb öelda, ja jätnud selle siis meelde. Mina olin koos temaga laval ja mängisin Piibli tõde õppida soovivat inimest. Rääkisin mikrofoni ning tema kuulis minu häält läbi kõrvaklappide. Kui olime lõpetanud, plaksutas tänumeelne publik nii kõvasti, et koguni tema võis seda kuulda. Niurka näole ilmus rõõmus ja rahulolev naeratus. Minagi olin õnnelik. Kui suurt rõõmu toob küll misjoniteenistus!

Mul on meeles esimene kohtumine Niurkaga kaks aastat tagasi. Olin sõitnud pool tundi mööda tolmuseid külavaheteid, kui nägin teda istumas lihtsa, roostes plekk-katusega puidust ja tuhaplokkidest ehitatud maamaja verandal. Õu oli täis kitsede, küülikute ja koerte hääli ning lõhnu. Niurka oli üks üksildane rusutud kuju: ta istus kössivajunult, pea maas. Ta oli 34-aastane, aga nägi välja palju vanem.

Koputasin talle õrnalt õlale ning ta vaatas meie poole silmadega, mis olid 11 aastat tagasi kaotanud nägemisvõime. Talle valjult kõrva sisse rääkides tutvustasin ennast ja oma kuulutustöökaaslast. Hiljem saime teada, et Niurkal on Marfani sündroom: geneetiline haigus, mis talle palju vaevusi põhjustab. Niurkal on veel raskekujuline diabeet, mistõttu ta peab pidevalt jälgima oma väga kõikuvat veresuhkrutaset.

Kui panin Niurka kätte Piibli, tundis ta selle ära ja ütles, et talle meeldis Pühakirja lugeda, kui ta veel nägi. Kuidas küll õpetada sellele üksildasele, alandlikule, haprale naisele kosutavaid Jumala Sõna tõdesid? Kuna ta teadis tähestikku, alustasin sellest, et panin talle pihku plastiktähti. Peagi hakkas ta neid ära tundma. Järgmisena õppis ta igat tähte seostama vastava tähega ameerika viipekeeles, kui ma neid talle viiplesin, nii et ta võis mu käsi tunnetada. Ajapikku õppis ta ka muid viipeid. Kuna ma olin alles alustanud viipekeele õpinguid, kulus mul uurimiseks valmistumiseks mitu tundi. Kuid me mõlemad Niurkaga olime indu täis, mistõttu õppisime kiiresti üha paremini viiplema.

Niurka edenemisele lisas suurt hoogu  see, kui üks heategevusorganisatsioon kinkis talle kuuldeaparaadi – lihtsa, ent sellest oli tohutult abi. Elanud üle kümne aasta pimedana ja peaaegu haudvaikuses, oli ta sulgunud omaenda maailma. Jehoova vaim aga virgutas nii tema meelt kui südant ning täitis need teadmiste, lootuse ja armastusega. Juba õige pea jalutas Niurka kepi abil naabruskonnas ringi ning jagas Piibli tõde teistele.

Niurka juhatab nüüd piibliuurimist oma tädi ja veel kahe sugulasega. Ta valmistab hästi ette, õppides iga õppetüki eelnevalt pähe. Tema õpilased loevad lõigu ja Niurka loeb küsimuse pimedate kirjas kirjutatud raamatust. Kuulutustöökaaslane annab vastuse Niurkale edasi kas talle otse kõrva rääkides või käest kätte viibeldes.

Terve kogudus abistab ja toetab Niurkat. Mitmed kristlikud vennad aitavad tal jõuda koosolekutele ja kokkutulekutele. Teised käivad koos temaga kuulutustööl. Niurka ütles mulle hiljaaegu: „Ma pole kunagi tundnud sellist armastust.” Ta loodab järgmisel piirkonnakonvendil lasta end ristida.

Kui keerame teele, mille ääres Niurka elab, näeme teda verandal päikese käes istumas, pea püsti ja naeratus näol. Küsin, miks ta naeratab, ja ta vastab: „Ma mõtlesin tulevikule, kui kogu maa on paradiis, ja kujutlesin, et olen juba seal.”

[Pilt lk 25]

Niurka ja mõned koguduseliikmed kuningriigisaali ees

[Pilt lk 25]

Niurka jagab teistele seda, mida ta on teada saanud