„Ta juhib mind õiguse rööbastesse”

Jutustab Olga Campbell

„Hea eeskuju on nagu kelluke, mis kutsub end järgima,” ütles mu õde Emily. „Sina kõlistasid kellukest ja mina vastasin.” Ta kirjutas mulle need sõnad, et mind õnnitleda 60 täisajalises teenistuses oldud aasta puhul. Lubage mul jutustada oma noorpõlvest ja sellest, kuidas leidsin oma elutöö.

OLEN sündinud 19. jaanuaril 1927 ukraina talunikuperes Kesk-Lääne-Kanadas Saskatchewanis Wakaw’ lähedal. Oma kaksikvenna Billiga olime kaheksalapselise pere kuues ja seitsmes laps. Lastena aitasime oma töödrügavat isa põllutöödes. Meie tibatillukeses majas kandis ema meie eest hella hoolt, vaatamata piinavatele valudele, mida talle põhjustas reumatoidartriit, mis temalt lõpuks ka elu võttis. Ema oli kõigest 37-aastane, kui ta suri; mina olin siis vaid neljane.

Kuus kuud pärast ema surma abiellus isa uuesti. Meie kodune elu muutus peagi väga pingeliseks, sest pidime oma elamist jagama veel viie uue poolõega! Mina püüdsin kasuemasse lugupidavalt suhtuda, aga minu vanemal vennal Johnil oli päris raske seda teha.

1930-ndate lõpus käisime Billiga keskastme koolis, kuhu saime kodupingete eest pageda. Kohe oli puhkemas Teine maailmasõda ja õhk oli tulvil patriotismi. Meie uus õpetaja seadis sisse liputervitamise, kuid üks tüdruk keeldus selles osalemast. Õpilased kallasid ta solvangutega üle, kuid mina imetlesin tema julgust ja pärisin, miks ta lippu ei tervitanud. Ta selgitas, et on piibliuurija, nagu Jehoova tunnistajaid vahel nimetati, ning et tema vannub truudust ainult Jumalale (2. Moosese 20:2, 3; Apostlite teod 5:29).

Alustan iseseisvat elu

Aastal 1943 sain tööd Prince Albertis veoautode laadijana ja karastusjoogikastide kohaletoimetajana. Ihkasin vaimset juhatust ning seepärast ostsin endale Piibli. Kuid leides, et sellest on raske aru saada, puhkesin meeleheitest nutma. Meieisapalve oli kõik, mida ma Piiblist üldse teadsin (Matteuse 6:9–13).

Ühel pühapäeval rääkis minu kirikuskäijast majaperenaine uhkelt, et oli „piibliproua” ukselävelt minema kihutanud. „Kuidas ta saab olla nii lahkusetu?” imestasin ma. Mõned pühapäevad hiljem ei tundnud ma end hästi ega läinud kirikusse, vaid jäin koju. Tol päeval tuli „piibliproua” tagasi.

„Kas sina palvetad?” küsis ta minu käest.

„Loen meieisapalvet,” vastasin.

Kuulasin tähelepanelikult, kui ta selgitas  Jeesuse sõnade tähendust. Ta lubas järgmisel kolmapäeval jälle tulla.

Kui perenaine koju tuli, rääkisin talle õhinal „piibliprouast”, kes oli Jehoova tunnistaja. Minu meelehärmiks ähvardas perenaine: „Kui ta peaks kolmapäeval tagasi tulema, löön teid mõlemaid majast välja!”

Kammisin naabruskonna läbi, et leida üles see tunnistaja, kes oli end tutvustanud proua Rampelina. Kui ma ta üles leidsin, selgitasin oma täbarat seisu ja palusin tal rääkida mulle kõike Piiblist. Me võtsime vist läbi kõik alates 1. Moosese raamatust kuni Ilmutusraamatuni! Ta võrdles praegust aega Noa päevadega, mil Jumal tõi ebaõiglasele maailmale lõpu ja päästis Noa ja tema pere ning pani nad elama puhastatud maa peale (Matteuse 24:37–39; 2. Peetruse 2:5; 3:5–7, 12).

„Ma näen, et sa tõesti usud neid Piibli õpetusi,” lausus proua Rampel pärast meie pikka vestlust. „Kahe nädala pärast on Jehoova tunnistajate kokkutulek ja sa võiksid lasta end ristida.” Sel ööl ei saanud ma silmatäitki magada, vaid mõtlesin kõigele, mida olin teada saanud. Ristimine tundus olevat nii tõsine samm. Siiski, ma ju tahtsin Jumalat teenida! Ehkki ma ei teadnud Piiblist just palju, ristiti mind 15. oktoobril 1943, kui olin 16-aastane.

Kolin riigi teise otsa

Novembris küsis mu vend Fred, kas ma ei tahaks tulla tema juurde majapidajaks. Ta elas kolmekorruselises majas Ida-Kanadas Torontos. Nõustusin, lootes, et ehk õnnestub mul seal vabamalt Jehoovat teenida. Enne lahkumist külastasin oma õde Anni, kes elas ikka veel samas kandis Saskatchewanis. Tal oli mulle üllatus varuks – tema ja Doris, samuti üks minu õdedest, uurisid Jehoova tunnistajatega Piiblit ja ta soovitas minulgi seda teha. Seejärel pühendasin ta oma saladusse – ma juba olen ristitud tunnistaja!

Võtsin koos noorema õe Emilyga ette pika rongisõidu Torontosse. Bill tuli meile jaama vastu ja viis meid majja, kus ta koos Fredi ja Johniga elas. Küsisin Fredilt, kes veel majas elab. „Sa ei usu oma kõrvu,” vastas ta. „Kas sa mäletad Alex Reedi meie kodulinnast? Ta elab ülemisel korrusel ja see hull mees tunneb huvi nende piibliuurijate vastu!” Minu süda juubeldas rõõmust.

Hiilisin üles Alexi juurde ja leppisin kokku, et lähen juba selsamal õhtul koos temaga koosolekule. Tahtsin nimelt kohe minna, et mu vendadel poleks aega mind ümber veenda. Peagi pärast seda läksin esimest korda kuulutustööle, ehkki minuga polnud keegi ametlikult Piiblit uurinud. Mulle meeldis rääkida paljude ukrainlastega keeles, mida olin lapsepõlves õppinud.

Billile meeldis lugeda „Vahitorne”, mis ma sageli tema tuppa jätsin. Kui ta kolis Lääne-Kanadasse Briti Columbiasse, vormistasin talle kingitusena „Vahitorni” tellimuse. Kuigi ta polnud tavaliselt just jutukas mees, kirjutas ta mulle kümne lehekülje pikkuse tänukirja. Aja möödudes pühendas ta oma elu Jehoovale  ja temast sai innukas kristlik ülevaataja. Minu suureks rõõmuks said viis minu õde-venda – Bill, Ann, Fred, Doris ja Emily – Jehoova pühendunud teenijaks!

22. mail 1945 kõrvaldas Kanada valitsus keelu Jehoova tunnistajate töölt. * Ausalt öelda ei olnud ma aru saanudki, et olime olnud keelu all, kuni ma kuulsin seda teadet. Otsustasime koos sõbranna Judy Lukusega hakata täisajalisteks pioneerteenijateks ida pool prantsuse keelt kõnelevas Québeci provintsis. Kui mu õed Doris ja Emily meie plaanidest kuulsid, otsustasid nemad hakata pioneerideks Briti Columbias Vancouveris, hoopis teises mandri otsas.

Usuline sallimatus Québecis

Kolimine Québeci ei tähendanud lihtsalt kolimist uude paika. Sealsete tunnistajate kuulutustööle avaldati ägedat vastupanu. * Meile meeldis väga levitada traktaati „Québeci tuline viha Jumala, Kristuse ja vabaduse vastu on häbiks kogu Kanadale”. Selle kõrvetav sõnum paljastas tunnistajate vastu suunatud usulise sallimatuse.

16 päeva jooksul läksime juba varahommikul umbes kell kaks välja ja libistasime vaikselt iga ukse alt sisse traktaadi. Ühes kortermajas kuulsime, et politsei on teel. Peitsime end kõrvaltänavale ära ja nii meid ei avastatudki. Järgmisel päeval läksime tänavatele tagasi ja pakkusime ajakirju „Vahitorn” ja „Ärgake!”. Järgnevate kuude jooksul arreteeris politsei meid nii tihti, et me enam ei lugenudki kordi. Kuna võisin vanglasse sattuda, olid mul alati kaasas hambahari ja kulmupliiats.

Novembris aastal 1946 külastas Brooklynist New Yorgist meid Nathan Knorr, kes oli Jehoova tunnistajate ülemaailmse töö eesotsas. Ta kutsus meid kuutkümmet nelja Québeci pioneeri New Yorgis South Lansingis asuvasse Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli 9. kursusele. Selles koolis saime viis kuud intensiivselt piiblilist õpetust. Pärast lõpetamist 1947. aasta augustis saadeti meid laiali Québeci provintsi linnadesse, et paneksime aluse uutele kogudustele.

Rõõmurohke teenistus

Meie, neli noort naist, saime ülesandeks minna Sherbrooke’i linna. Harjutasime hoolsalt prantsuse keelt ning pöörasime muudkui verbe, kui olime teel oma kuulutustööterritooriumile või kui tulime sealt tagasi. Lõunaajal polnud meil vahel raha toidu ostmiseks ja seepärast läksime koju õppima. Minu kuulutustööpartneri Kay Lindhorsti pea jagas grammatikat väga hästi. Ta õpetas mulle kõigepealt inglise keele grammatikat, et saaksin paremini aru prantsuse omast.

Minu pioneeritöö kõrgpunkte oli Victoriaville’is, linnas, kus tol ajal elas umbes 15 000 inimest. Seal ei rääkinud suurt keegi inglise keelt, seega oli see parim keskkond, kus oma prantsuse keele oskust lihvida. Meie esimene nädal oli põnev. Kuhu me ka ei läinud, inimesed võtsid kirjandust vastu. Aga kui me nende juurde tagasi läksime, olid kõik uksed suletud ja akendel kardinad ees. Mis oli lahti?

Kohalik preester oli inimesi hoiatanud, et nad ei kuulaks meid. Seega käisime ühe ukse juurest teise juurde ning teatud vahemaa tagant järgnesid meile lapsed, kes loopisid meid kivide ja lumepallidega. Sellegipoolest soovisid paljud kuulata Piibli sõnumit. Algul lubasid nad meil end külastada alles pärast pimeduse saabumist. Aga kui nad rohkem Piiblit tundma õppisid, uurisid nad avalikult, ehkki see ei olnud nende naabritele meeltmööda.

 1950. aastatel läksin koos oma õdedega Wakaw’sse külla. Me jutustasime koguduse koosolekul oma kuulutustöökogemusi. Pärast ütles juhtiv ülevaataja meile: „Teie emal on kindlasti hea meel, kui ta üles äratatakse ja ta kuuleb, et tema lastest said Jehoova tunnistajad!” Ta rääkis, et üks tunnistaja oli emaga enne tema surma Piiblit uurinud. Meie silmad täitusid pisaratega, kui saime teada, et ta oli õppinud Piibli tõdesid, mida ta oleks kahtlemata ka meiega jaganud, kui ta elu poleks nii lühikeseks jäänud.

Abielu ja ühine teenistus

Aastal 1956 kohtasin Merton Campbelli, tunnistajat, kes oli kristliku erapooletuse tõttu Teise maailmasõja ajal olnud 27 kuud vangis. Ta oli juba ligi 10 aastat teeninud Jehoova tunnistajate peakorteris Brooklynis. Mertonil oli palju häid vaimseid omadusi ja ma nägin, et temast saaks hea abikaasa. Me olime mõned kuud kirjavahetuses ja vastastikune lugupidamine ning kiindumus kasvas armastuseks.

Abiellusime Mertoniga 24. septembril 1960. Milline õnnistus on küll olnud elada viimased 47 aastat imetoreda, Piibli põhimõtteid austava mehe kõrval! Merton on töötanud 58 aastat teenistusosakonnas, mis abistab ja juhib Jehoova tunnistajate kogudusi kõikjal Ühendriikides. Üle 30 aasta on minu ülesandeks olnud tegeleda Brooklyni Peeteli külalistetubade, hiljem ka New Yorgi linna piires suurte kokkutulekusaalide sisekujundusega. 1995. aastal viidi meid Mertoniga üle Vahitorni ühingu koolituskeskusesse Pattersoni, mis asub New Yorgist 110 kilomeetrit põhja pool.

Kui ma 12-aastaselt kodunt lahkusin, ei osanud ma aimatagi, et ühel päeval ümbritseb mind suur vaimne perekond, kuhu kuuluvad ka mu enda õed-vennad. Ootan väga seda aega Jumala uues maailmas, kui saame ema ümber koguneda ja jutustada talle, mis kõik juhtus, sel ajal kui ta magas – ning eelkõige rääkida talle sellest, kuidas Jehoova Jumal tema laste vaimsete vajaduste eest nii armastavalt hoolt kandis. Millist rõõmu on meile küll toonud see, et Jehoova on meid juhtinud „õiguse rööbastesse”! (Laul 23:3.)

[Allmärkused]

[Pildid lk 27]

Minu vanemad ning maja, kus ma koos nende ja oma seitsme õe-vennaga elasin

[Pilt lk 29]

Koos kuulutustööpartneritega Ottawas teenistuses, 1952

[Pilt lk 29]

Oma õdede-vendadega: (vasakult paremale) Ann, Mary, Fred, Doris, John, mina, Bill ja Emily

[Pilt lk 29]

Mertoniga praegu