ÜHTE söekaevandusse USA-s Pennsylvanias Pittsburghi lähedal tungis äkitselt miljoneid liitreid vett. Üheksa kaevurit jäi 73 meetri sügavusele maa alla väiksesse tühimikku lõksu. Kolme päeva pärast olid nad elusate ja tervetena taas maapinnal. Kuidas nad päästeti?

Abiks kaevanduse kaardid ja GPS, puurisid päästetöötajad 65 sentimeetri laiuse augu ja lasksid kapslisarnase kongi alla meestesalga juurde. Ükshaaval toodi kaevurid selles üles maa peale ning nad pääsesid paigast, mis oleks muidu saanud neile hauaks. Kõik olid rõõmsad, tundsid kergendust ja olid tänulikud päästmise eest.

Suurem osa meist ei satu kunagi maa alla lõksu nagu need üheksa söekaevurit ega seisa surmaga silmitsi mõnes katastroofis. Ometi me kõik vajame päästmist, sest keegi meist ei saa vältida haiguste ja vanaduse laastavaid tagajärgi ega ka surma. „Inimesel, naisest sündinul, on lühikesed elupäevad ja palju tüli!” täheldas ustav patriarh Iiob. „Ta tõuseb nagu lilleke ja ta lõigatakse ära, ta põgeneb nagu vari ega jää mitte püsima!” (Iiob 14:1, 2.) Tänapäeval, umbes 3500 aastat hiljem, peavad need sõnad ikka veel paika, sest kes suudaks pääseda elu paratamatuse, surma eest? Ükskõik kus me elame või kui hästi me oma tervise eest hoolitseme, me vajame vabastust kannatustest, vanadusest ja surmast.

Teadlased ja teisedki töötavad kõvasti selle nimel, et inimese eluiga oleks praegu normaalseks peetavast pikem. Ühe organisatsiooni missiooniks on „võita surm kui möödapääsmatu roostehaigus” ja aidata oma „liikmetel edukalt püüelda inimese füüsilise surematuse võimalikkuse poole”. Siiani aga ei ole edumeelne teadus koos tugeva tahtejõuga suutnud suurt pikendada inimese 70–80-aastast eluiga, millest Mooses rääkis juba 3500 aastat tagasi (Laul 90:10).

Võib-olla ei lange sinu arvamus elust ja surmast kokku Iiobi omaga, ent aastad liiguvad ikka omasoodu edasi ning sinulgi tuleb ’põgeneda nagu vari’ oma sõprade, pere, kodu ja kõige juurest, mida oled saavutanud, ning lõpp on üks – surm. „Elavad teavad, et nad peavad surema,” kirjutas kaua aega tagasi elanud tark Iisraeli kuningas Saalomon, „aga surnud ei tea enam midagi ja neil pole enam palka, sest mälestus neist ununeb!” (Koguja 9:5).

Piibel toob välja kurva tõsiasja: surm on türanniseerinud inimkonda otsekui julm valitseja. Jah, surm on „viimne vaenlane”, kellest inimsugu vajab vabastust (Roomlastele 5:14; 1. Korintlastele 15:26). Ka ülihea väljaõppe saanud ja parima varustusega päästerühm maailmas ei suuda tagada sulle jäävat päästet. Kuid inimese Looja Jehoova Jumal on korraldanud just sellise pääste.