Armulaud – rituaal faktide valguses

SEDA kombetalitust järgitakse kõikjal maailmas regulaarselt kas mitu korda aastas, iga nädal või koguni iga päev. Ometi nimetatakse seda usumüsteeriumiks, nii et paljud taolisest kombest kinnipidajad väidavad seda mitte mõistvat. Seda kommet peetakse pühaks ja oletatavasti isegi imettegevaks.

Selliseks kombetalituseks on armulaud – osa katoliku missast, mil preester õnnistab leiba ja veini ning kogudus kutsutakse pühale armulauale Kristust vastu võtma. * Paavst Benedictus XVI sõnul on see kombetalitus katoliiklastele usu ülima tähtsusega osa. Hiljuti tähistas katoliku kirik „Armulaua-aastat” eesmärgiga „taas ellu äratada ja tugevdada usku armulauda”.

Isegi katoliiklased, kel on oma usuküsimustega raskusi, seisavad kindlalt selle rituaali eest. Näiteks hiljuti kirjutas ajakirjas „Time” naine, keda iseloomustati kui noort progressiivset katoliiklast: „Olgu meie vaidlusküsimused katolitsismi kui religiooni uskumuste suhtes millised tahes, hoiame ikka kõikumatult kinni sellest, mis meid katoliku usus ühendab: me käime pühendunult armulaual.”

Mis siis on armulaud? Kas kristlastelt nõutakse sellel käimist? Vaadelgem kõigepealt, kuidas armulauatraditsioon välja kujunes. Seejärel saame keskenduda tähtsamale küsimusele: kas armulaud kujutab endast tõesti selle kombe järgimist, mille Jeesus Kristus ligikaudu 2000 aastat tagasi sisse seadis?

Armulaud ja ristiusk

Pole raske mõista, miks armulauda peetakse imettegevaks. Tseremoonia tipphetke juhib sisse armulauapalve. Ühe ingliskeelse katoliku katekismuse kohaselt „annab Kristuse sõnade ja teo vägi ning Püha Vaimu vägi” Jeesuse ihule ja verele „sakramentaalse ligiolu”. Kui preester on leivast ja veinist osa saanud, kutsub ta armulauale usklikke, kes söövad sel puhul tihti vaid armulaualeiba.

 Katoliku kirik õpetab, et ime läbi muutuvad leib ja vein Kristuse sõnasõnaliseks ihuks ja vereks – see on doktriin nimetusega transsubstantsiatsioon. Selline õpetus kujunes välja tasapisi, kusjuures seda sõna defineeriti ja hakati ametlikult kasutama 13. sajandil. Protestantliku reformatsiooni päevil peeti katoliku armulaua teatud aspekte küsitavaks. Luther heitis transsubstantsiatsiooni doktriini kõrvale, eelistades sellele konsubstantsiatsiooni. Erinevus on raskesti hoomatav. Luther õpetas, et leib ja vein eksisteerivad Jeesuse ihu ja verega koos, mitte ei muutu selleks.

Aja jooksul tuli ristiusu usundites esile muidki erinevusi armulaua tähenduse vallas ning ka selle pühitsemise mooduse ja sageduse osas. Sellegipoolest on see rituaal oma mõningates vormides säilitanud põhjapaneva tähtsuse kogu ristiusus. Milline oli siis algne Jeesuse sisseseatud talitus?

„Issanda õhtusöömaaja” sisseseadmine

Jeesus ise seadis sisse „Issanda õhtusöömaaja” ehk oma surma mälestusõhtu (1. Korintlastele 11:20, 24). Kuid kas ta seadis sisse mingi müstilise riituse, mille käigus ta järelkäijad söövad tegelikult tema ihu ja joovad tema verd?

Jeesus oli just pidanud juudi paasapüha ja lasknud minna ära Juudas Iskariotil, apostlil, kes pidi ta ära andma. Matteus, üks kohalolnud üheteistkümnest apostlist, annab teada: „Kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas ja murdis ja andis oma jüngritele ning ütles: „Võtke, sööge, see on minu ihu!” Ja ta võttis karika, tänas [kreeka k. eu·kha·ri·ste΄sas] ja andis neile ning ütles: „Jooge kõik selle seest! Sest see on minu veri, uue lepingu veri, mis paljude eest valatakse pattude andeksandmiseks”” (Matteuse 26:26–28).

Jeesusele, nagu kõigile jumalateenijatele, oli toidule õnnistuse palumine enesestmõistetav asi (5. Moosese 8:10; Matteuse 6:11; 14:19; 15:36; Markuse 6:41; 8:6; Johannese 6:11, 23; Apostlite teod 27:35; Roomlastele 14:6). Kas on mingit alust arvata, et selle tänuavalduse käigus sooritas Jeesus ka imeteo, nii et tema järelkäijad tarbisid sõnasõnaliselt tema ihu ja verd?

Kas „see tähendab” või „see on”?

On tõepoolest piiblitõlkeid, mis annavad Jeesuse sõnad edasi järgmiselt: „Võtke, sööge, see on minu ihu!” ja „Jooge kõik selle seest! Sest see on minu veri” (Matteuse 26:26–28, meie kursiiv). Tõsi on ka see, et kreeka sõnal e·stin, mis on vorm kreeka verbist „olema”, on põhitähenduseks „on”. Kuid sama verbi võib tõlkida ka sõnaga „tähendama”. On huvitav, et paljudes piiblitõlgetes antakse seda verbi sageli edasi sõnadega „tähendama” või „kujutama”. * Selle, milline on kõige täpsem tõlge, määrab ära kaastekst. Näiteks paljudes piiblitõlgetes, nagu ka eestikeelse Piibli 1997. aasta väljaandes on e·stin kirjakohas Matteuse 12:7 tõlgitud järgmiselt: „Kui te oleksite mõistnud, mida tähendab [kreeka k. e·stin]: Ma ei taha ohvrit, vaid halastust, siis te ei oleks mõistnud hukka süütuid.”

Seda arvesse võttes on paljud lugupeetud piibliõpetlased avaldanud arvamust, et sõna „on” ei anna siin Jeesuse väljendatud mõtet täpselt edasi. Näiteks Jacques Dupont, olles  võtnud arvesse kultuuri ja ühiskonda, milles Jeesus elas, jõudis järeldusele, et selle salmi kõige loomulikum tõlge peaks olema: „See tähendab minu ihu” või „See kujutab minu ihu”.

Mingil juhul ei saanud Jeesus sellega mõelda seda, et tema järelkäijad peaksid sõnasõnaliselt tema liha sööma ja verd jooma. Miks ei saanud? Pärast Noa päevade veeuputust andis Jumal inimestele loa süüa loomade liha. Ta keelas inimesel otsesõnu vere tarvitamise (1. Moosese 9:3, 4). Seda keeldu korrati ka Moosese käsuseaduses, millele Jeesus täielikult kuuletus (5. Moosese 12:23; 1. Peetruse 2:22). Lisaks uuendasid apostlid Jumala vaimu mõjutusel vere tarvitamise keeldu, nii et see sai kohustuslikuks kõigile kristlastele (Apostlite teod 15:20, 29). Kas Jeesus oleks seadnud sisse kombetalituse, mis oleks nõudnud tema järelkäijatelt Kõigeväelise Jumala püha käsu rikkumist? See on täiesti võimatu!

Seega on ilmselge, et Jeesus kasutas leiba ja veini kui sümboleid. Hapnemata leib tähendas või kujutas tema patuta ihu, mis pidi ohvriks toodama. Punane vein tähendas tema verd, mis pidi valatama ’paljude eest pattude andeksandmiseks’ (Matteuse 26:28).

Issanda õhtusöömaaja eesmärk

Esimese Issanda õhtusöömaaja lõpetas Jeesus sõnadega: „Seda tehke minu mälestuseks!” (Luuka 22:19). See kombetalitus aitab  meil tõepoolest mälestada Jeesust ja kõike seda imelist, mida tema surm korda saatis. Meile tuletab see meelde seda, et Jeesus seisis oma Isa Jehoova ülemvõimu eest. Samuti tuletab see meile meelde, et surres täiusliku, patuta inimesena, andis Jeesus ’oma hinge lunaks paljude eest’. Lunastusohver võimaldab igaühel, kes usub tema ohvrisse, vabaneda patust ja saada igavene elu (Matteuse 20:28).

Kuid eeskätt on Issanda õhtusöömaaeg osadussöömaaeg. Osalised on selles 1) Jehoova Jumal, kes lunastuse korraldas, 2) Jeesus Kristus, „Jumala Tall”, kes lunastusohvri tõi, ja 3) Jeesuse vaimsed vennad. Need vennad näitavad leivast ja veinist osa saades, et nad on Kristusega täielikult ühtsed (Johannese 1:29; 1. Korintlastele 10:16, 17). Samuti näitavad nad seda, et nemad kui vaimuga võitud Jeesuse jüngrid on „uues lepingus”. Nemad ongi need, kes kui kuningad ja preestrid hakkavad koos Kristusega valitsema (Luuka 22:20; Johannese 14:2, 3; Ilmutuse 5:9, 10).

Millal tuleks mälestusõhtut pidada? Vastus selgub, kui tuletame meelde, et Jeesus seadis selle piduliku talituse sisse konkreetsel päeval – paasapühal. Mälestamaks tähelepanuväärset päästet, mille Jehoova Jumal oli korraldanud oma rahvale, oli see rahvas enam kui 1500 aastat tähistanud seda päeva kord aastas oma kalendri järgi 14. niisanil. Kahtlemata käskis Jeesus oma järelkäijatel kasutada sama daatumit, et mälestada kaugelt suuremat päästetegu, mille Jumal pidi tegema võimalikuks Kristuse surma kaudu. Niisiis osalevad Jeesuse tõelised järelkäijad Issanda õhtusöömaaja tähistamises igal aastal päeval, mis vastab juudi kalendri 14. niisanile.

Kas nad teevad seda armastusest rituaali vastu? Otse öeldes ajendab just see paljusid armulaual käima. Ajakirja „Time” artikli autor, keda varem mainisime, nendib: „On midagi sügavalt rahustavat selles, kui teha kaasa iidsetes rituaalides, milles nii paljud osalevad.” Nagu suur hulk nüüdisaja katoliiklasi, eelistab artikli autor seda, et kombetalitus toimuks justkui muiste ladina keeles. Mispärast? Ta kirjutab: „Soovin kuulda missalaulmist keeles, millest ma aru ei saa, sest liigagi tihti ei ole see mulle meeltmööda, mida ma inglise keeles kuulen.”

Jehoova tunnistajatele koos miljonite huvilistega meeldib pidada Issanda õhtusöömaaega omas keeles, ükskõik kus nad ka ei elaks. Neile valmistab rõõmu, et nad saavad õppida paremini mõistma Kristuse surma tähendust ja väärtust. Sellised tõed on väärt, et neisse süveneda ja nende üle arutleda kogu aasta jooksul. Tunnistajad leiavad, et mälestusõhtu tähistamine on parim viis pidada alati meeles Jehoova Jumala ja tema Poja Jeesus Kristuse piiritut armastust. Seeläbi saavad nad ’kuulutada Issanda surma, kuni ta tuleb’ (1. Korintlastele 11:26).

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 27]

Milline oli Jeesuse sisseseatud kombetalitus algselt?

[Pilt lk 28]

Jeesus seadis sisse oma surma mälestusõhtu

[Pilt lk 29]

Jeesus Kristuse surma mälestusõhtu tähistamine