Kas on tähtis, kuidas Jumalat teenida?

„RELIGIOON on inimesse sügavalt juurdunud.” Nii lausub professor Alister Hardy raamatus „The Spiritual Nature of Man”. Seda seisukohta näib kinnitavat ka üks hiljuti korraldatud küsitlus. Sellest selgus, et 86 protsenti maailma elanikkonnast on mingi religiooni liikmed.

Küsitlusest ilmnes ka see, et need usklikud kuuluvad 19 suuremasse religiooni ning need, kes peavad end kristlasteks, kuuluvad 37 000 eri usurühmitusse. Kas ei tekita see sinus küsimust, et kas kõik need teenimisviisid on Jumalale võrdsel määral vastuvõetavad? Ehk teisisõnu, kas on tähtis, kuidas me Jumalat teenime?

On täiesti selge, et selles olulises küsimuses ei saa me lihtsalt tugineda omaenda tunnetele ega arvamusele. Meil on vaja teada, milline on Jumala seisukoht. Ja selleks on meil vaja otsida juhatust tema Sõnast Piiblist. Miks? Sest Jeesus Kristus ütles palves Jumalale: „Sinu sõna on tõde” (Johannese 17:17). Ning ustav apostel Paulus kinnitas: „Kõik Kiri on Jumala Vaimu poolt sisendatud ja on kasulik õpetuseks, noomimiseks, parandamiseks” (2. Timoteosele 3:16).

Piiblist võime lugeda, et mitte igasugune teenimisviis pole Jumalale vastuvõetav. Me võime sealt leida mineviku näiteid selle kohta, milline teenimisviis Jumalale meeldib ja milline mitte. Kui neid näiteid lähemalt uurida, saame teada, mida me peame tegema ning millest hoiduma, et teenida Jumalat õigesti.

Näide vanaajast

Prohvet Moosese kaudu andis Jehoova Jumal iisraellastele seadusekogu, kus oli kirjas, kuidas teda peaks teenima. Kui inimesed järgisid neid seadusi, mida üldiselt tuntakse Moosese Seadusena, suhtus Jumal neisse kui oma rahvasse ning õnnistas neid (2. Moosese 19:5, 6). Kuid hoolimata sellest, et Iisraeli rahvas oli Jumala soosingus, ei teeninud nad Jumalat mitte alati nii, nagu oleks õige olnud. Ikka ja jälle keerasid nad Jehoovale selja ning võtsid omaks neid ümbritsevate rahvaste usukombed.

Seitsmendal sajandil e.m.a, prohvetite Hesekieli ja Jeremija päevil, ei järginud paljud iisraellased Jumala Seadust ning sõlmisid lähedasi suhteid naaberrahvastega. Järgides nende kombeid ning osaledes nende pidustustes, segunes nende jumalateenimine paganrahvaste omaga. Paljud iisraellased ütlesid: „Olgem paganate sarnased, muude maade suguvõsade sarnased, teenides puud ja kivi” (Hesekiel 20:32; Jeremija 2:28). Nad väitsid, et teenivad Jehoovat, kuid samal ajal kummardasid ebajumalaid ning ohverdasid neile isegi oma lapsi (Hesekiel 23:37–39; Jeremija 19:3–5).

Arheoloogid nimetavad sellist Jumala teenimise viisi religioosseks sünkretismiks, mis tähendab eri jumalate samaaegset kummardamist. Paljudele tundub, et tänapäeva pluralistlikus ühiskonnas tuleks olla avatud kõiges, ka usuasjades. Seetõttu leiavad nad, et pole vale teenida Jumalat nii, nagu neile meeldib. Kas see aga on õige?  Kas küsimus on vaid sallivuses ja vabameelsuses? Vaadelgem mõningaid usutavasid, mida truudusetud iisraellased järgisid, ning milleni see viis.

Iisraeli segareligioon

Iisraellaste segunenud teenimisviisi keskusteks olid ohvrikünkad ehk siis pühapaigad, kus olid altarid, suitsutusalused, pühad kivisambad ning puust viljakustulbad, mis kujutasid tõenäoliselt Kaanani viljakusjumalannat Asherat ehk Ašerat. Juudas oli selliseid keskusi palju. 2. Kuningate 23:5, 8 mainib, et need ohvrikünkad olid „Juuda linnades ja Jeruusalemma ümbruses ... Gebast [põhjapiirist] kuni Beer-Sebani [lõunapiirini]”.

Neil ohvriküngastel suitsutasid iisraellased „Baalile, päikesele, kuule, tähtedele ja kõigile taevavägedele”. Neil olid ka „pordumeeste kojad, mis olid Jehoova koja juures” ning nad ohverdasid oma lapsi Moolokile (2. Kuningate 23:4–10).

Arheoloogid on leidnud Jeruusalemmast ja Juudast peamiselt eramajade varemetest sadu terrakota kujukesi. Enamik neist olid ebatavaliselt suurte rindadega paljad naisekujud. Teadlased seostavad need viljakusjumalanna Astarte ja Ašeraga. Arvatakse, et need olid „talismanid, mis usuti aitavat viljastuda ja lapsi saada”.

Kuidas iisraellased suhtusid neisse ohvriküngastesse? Professor Ephraim Stern Jeruusalemma Juudi Ülikoolist märkis, et paljud neist küngastest olid arvatavasti „pühitsetud Jahvele [Jehoovale]”. Seda paistavad toetavat ka paljudest arheoloogilistest paikadest leitud raidkirjad. Näiteks ütleb üks neist: „Ma õnnistan sind Samaaria Jahve ja tema ašera nimel”, teisel on jällegi kirjas: „Ma õnnistan sind Teemani Jahve ja tema ašera nimel!”

Need leiud heidavad valgust sellele, kuidas iisraellased segasid Jehoova Jumala teenimise häbiväärsete paganlike kommetega. Tagajärjeks oli moraalne allakäik ja vaimne pimedus. Kuidas suhtus Jumal sellesse segareligiooni?

Jumala suhtumine segareligiooni

Jumal väljendas oma meelepaha ja hukkamõistu iisraellaste jäleda teenimisviisi vastu prohvet Hesekieli kaudu, lausudes: „Kõigis teie asupaigus muutuvad linnad varemeiks ja ohvrikünkad laastatuks; nõnda jäävad teie altarid varemeiks ja rüüstatuks, teie ebajumalad purustatuks ja hävitatuks, teie suitsutusaltarid lammutatuks ja  teie tööd ärapühituks!” (Hesekiel 6:6). Pole kahtlustki, et Jehoovale oli selline teenimisviis täiesti vastuvõetamatu ja ta ei tunnustanud seda.

Jehoova Jumal ennustas, kuidas rahvast tabab häving. „Ma ... läkitan käsu Paabeli kuningale Nebukadnetsarile, oma sulasele, ja toon nemad selle maa ja ta elanike vastu, ja kõigi nende ümberkaudsete rahvaste vastu! Ja ma hävitan nad ... Kogu see maa muutub varemeiks” (Jeremija 25:9–11). Nagu ennustatud, tulid babüloonlased aastal 607 e.m.a Jeruusalemma vastu ning hävitasid täielikult linna ja sealse templi.

Jeruusalemma hävingu kohta lausub varem tsiteeritud professor Stern, et arheoloogilised säilmed „peegeldavad täpselt Piiblis öeldut (2. Kuningate 25:8; 2. Ajaraamat 36:18, 19), kus kirjeldatakse hävingut, põletamist ning majade ja müüride kokkuvarisemist”. Ta märkis veel: „Arheoloogilised tõendid selle etapi kohta Jeruusalemma ajaloos ... võib arvata kõige dramaatilisemate hulka, mis Piibliga seotud paikadest on leitud.”

Mida meie sellest õppida võime?

Peamine õpetus on see, et Jumalale pole vastuvõetav selline teenimine, kus püütakse segada Piibli õpetused teiste usundite dogmade, traditsioonide ning rituaalidega. Apostel Paulus mõistis seda ning tegutses selle järgi. Teda kasvatati juudi variseriks ning ta sai vastava hariduse ja väljaõppe. Mida ta tegi, kui sai teada, et Jeesus oli tõotatud Messias? Ta lausus: „Mis mulle oli kasuks, olen ma arvanud kahjuks Kristuse pärast.” Ta hülgas endised teguviisid ning sai Kristuse pühendunud järelkäijaks (Filiplastele 3:5–7).

Reisiva misjonärina oli Paulus hästi tuttav inimeste usukommete ja filosoofiliste mõtisklustega. Seetõttu kirjutas ta Korintose kristlastele: „Mis on ühist valgusel pimedusega? Kuidas sobib Kristus ühte Beliariga? Või mis osa on usklikul uskmatuga? Kuidas sünnib Jumala tempel ühte ebajumalatega? ... Sellepärast „minge ära nende keskelt ja eralduge neist”, ütleb Issand, „ja ärge puudutage roojast, siis ma võtan teid vastu”” (2. Korintlastele 6:14–17).

Kui me nüüd mõistame, et Jumalale läheb korda see, kuidas me teda teenime, oleks hea endalt küsida, millise usu Jumal heaks kiidab. Kuidas Jumala ligi tulla? Mida ma isiklikult pean tegema, et Jumalat õigel viisil teenida?

Jehoova tunnistajad aitavad sul meeleldi nii neile kui ka teistele piiblilistele küsimustele vastuseid leida. Võta ühendust Jehoova tunnistajatega nende kuningriigisaalis või kirjuta selle ajakirja väljaandjatele ning küsi neilt tasuta piiblikursust sulle sobival ajal ja kohas.

[Pilt lk 10]

Muistne kultuskoht, Tel Arad, Iisrael

[Allikaviide]

Garo Nalbandian

[Pilt lk 10]

Astarte kujud, mis on leitud vanaaja Juuda kodudest

[Allikaviide]

Photograph © Israel Museum, Jerusalem; courtesy of Israel Antiquities Authority