Kiri Austraaliast

„Loen seda õhtul lõkke ääres”

AUSTRAALIA sisemaale mõeldes tuleb silme ette pilt kuivast kõrbest, kõrvetavast kuumusest ning tohutust tühjusest. Siiski on see koduks umbes 180 000 inimesele, kes moodustavad kogu rahvastikust ühe protsendi.

Kui olin poisike, käisime koos vanematega, kes on Jehoova tunnistajad, sisemaal kuulutamas. Selle mõõtmatus ning karm ilu avaldasid mulle sügavat muljet. Mulle meeldisid ka sealsed karastunud ning rõõmsameelsed inimesed. Nüüd on mul endal pere, ning ma soovisin, et mu naine ning 10-aastane tütar ja 12-aastane poeg võiksid kogeda midagi sarnast.

Ettevalmistused reisiks

Kõigepealt istusime maha, et arvata kokku kulud. Kui kaugele meil oleks võimalik sõita ja kui kaua saaksime ära olla? Üks abielupaar ja kaks täisajalist kuulutajat meie kogudusest soovisid meiega kampa lüüa. Leppisime kokku reisiaja – aasta keskel, kui lastel on koolivaheaeg. * Seejärel kirjutasime Sydneysse Jehoova tunnistajate Austraalia harubüroosse ning küsisime kuulutustööks territooriumit. Meil paluti kuulutada väikese linnakese Goondiwindi lähistel, mis asub meie kodulinnast Brisbane’ist 400 kilomeetrit läänes.

Saime teada, et Goondiwindis on väike Jehoova tunnistajate kogudus. See oli lisapõhjus rõõmustamiseks. Usukaaslastega kohtumisest pidi saama kindlasti üks meie reisi kõrgpunkte. Võtsime kogudusega ühendust ning teatasime oma tulekust. Nende vaimustus andis meile mõista, et oleme oodatud.

Vahetult enne teeleasumist saime kõik kokku, et arutada, kuidas sisemaa elanikele head sõnumit rääkida. Eriti soovisime arvestada aborigeenide kultuuritausta ja kommetega, juhul kui peaksime neid kohtama. Näiteks peavad mõned hõimud kogu oma maad ühiseks koduks. Seega oleks nende territooriumile kutsumata sisenemine ebaviisakas.

Teel sisemaale

Lõpuks saabus kauaoodatud päev. Meie kaks autot, mis olid asju ja inimesi täis tuubitud, suundusid sisemaale. Ülesharitud põllud asendusid rohumaadega, kus siin-seal kõrgusid eukalüptid. Pilvitus taevas säras soe  talvine päike. Pärast mitut tundi sõitu jõudsime Goondiwindisse ning seadsime end ööseks kämpingus sisse.

Järgmise päeva, pühapäeva hommikul paistis päike ning õhk oli värske – ideaalne ilm kuulutamiseks. Suviti aga tõuseb siin temperatuur tavaliselt koguni üle 40 soojakraadi. Meie esimeseks peatuskohaks oli umbes 30 kilomeetri kaugusel asuv aborigeenide kogukond. Meid juhatati eaka hallipäise naise Jenny juurde, kes oli selle kogukonna juht. Ta kuulas tähelepanelikult Pühakirjal põhinevat esitlust ning võttis heal meelel vastu raamatu „Võta kuulda Suurt Õpetajat”. * Seejärel lubas ta meil kuulutada ka teistele.

Kohalikud lapsed jooksid ees ja teatasid meie tulekust. Iga pere, keda kohtasime, kuulas lugupidavalt meie sõnumit ning võttis vastu piiblilist kirjandust. Peagi oli meil kirjandus otsas, ning oli ka aeg naasta linna koguduse koosolekule. Enne lahkumist lubasime, et tuleme tagasi ning külastame ka neid, keda ei saanud sel korral kätte.

Tol pärastlõunal kihas kuningriigisaal rõõmsast jutuvadinast, kui sõlmiti uusi tutvusi. 25 kohalikku Jehoova tunnistajat on ustavalt viinud Kuningriigi sõnumit ligi 11 000 elanikule, kes on hajutatud 30 000 ruutkilomeetri suurusele territooriumile. „Suur aitäh, et meile appi tulite,” lausus üks tänulik tunnistaja. Pärast elavat koosolekut kinnitasime kõik üheskoos keha. Enne magamaminekut toitsime veel ka rebaskuususid, kes meie kämpingus ringi uitasid.

„Õhtul lõkke ääres”

Järgmisel kahel päeval külastasime kõrvalisi farme, mis asuvad hajutatult Queenslandi ja Uus-Lõuna-Wales osariikide piiril. Maastikupildis oli valdavalt ülekaalus kuiv eukalüptisalu, mis aega-ajalt vaheldus avarate rohumaadega, kus lambad ja veised kõhtu täitsid. Tee ääres nägime ka känguruid, kes kõrvad kikkis meie tekitatud helisid kuulasid. Eemal kõndisid uhkeldavalt üle tolmuse maastiku suursugused emud.

Teisipäeva pärastlõunal kohtasime suurt veisekarja, kes aeglaselt mööda teed edasi liikus. Karjaajajad on pikka aega loomi mööda seda maa-ala ajanud, eriti põua ajal. Varsti kohtasimegi üht karjaajajat oma hobusega. Jätsin auto tee äärde seisma, tulin välja ning tervitasin teda. „Päevast, noormees!” vastas ta. See eakas mees, karjakoer kõrval, jäi seisma, et juttu vesta.

Kui olime natuke aega põuast rääkinud, viisin jutu Piiblile. „Oh, kuulsin viimati Piiblist lapsena!” hüüatas ta. Ta ütles, et tema arvates on just vaimulikud süüdi maailma moraalses allakäigus. Siiski oli tal Piibli vastu sügav lugupidamine. Pärast meeldivat piibliteemalist vestlust pakkusin talle raamatut „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?”. * Võttes raamatu enda kätte, pani ta selle särgitaskusse ning lausus: „Kui saan siit teada, mida õpetab Piibel, siis loen seda õhtul lõkke ääres.”

Tagasi koju

Sel õhtul rääkisime kuningriigisaalis neid lugusid ka oma usukaaslastele. Nad lubasid, et külastavad huvilisi uuesti. Kui koosolek lõppes, oli raske hüvasti jätta, kuna olime üksteisega juba sõbraks saanud. Tundsime kõik, kui palju vaimset tuge me üksteiselt saime (Roomlastele 1:12).

Järgmisel päeval sõitsime koju. Kui mõtlesime oma reisile, nõustusime kõik, et Jehoova oli meid rikkalikult õnnistanud. Olime Jehoovaga veelgi lähedasemaks saanud. Kui koju jõudsime, küsisin lastelt, kuhu nad sooviksid järgmine kord minna, kas mägedesse. „Ei,” vastasid nad, „lähme jälle sisemaale kuulutama!” Ka mu naine oli sellega päri. „See oli meie parim puhkus,” lausus ta.

[Allmärkused]