„Ära kunagi jäta hooletusse ukselt uksele teenistust”

Jutustanud Jacob Neufeld

„Mis ka ei juhtuks, ära kunagi jäta hooletusse ukselt uksele teenistust.” Need sõnad kõrvus kaikumas, kõndisin ligi viie kilomeetri pikkust teed lähimasse külla. Pärale jõudes ei jätkunud mul aga julgust esimese maja juurde minna. Pärast mõningast iseendaga võitlemist läksin ühte metsatukka ja palvetasin väga pinevalt, et Jumal annaks mulle julgust kuulutada. Viimaks suutsin esimese maja juurde tagasi minna ja oma esitluse ära teha.

KUIDAS ma olin sattunud sellesse kõrvalisse Paraguay külla, kus püüdsin ihuüksi kuulutada? Lubage, et jutustan kõigest algusest peale. Olen sündinud 1923. aasta novembris Ukrainas Kronstali külas saksa mennoniitide kogukonnas. Mennoniidid olid Saksamaalt Ukrainasse tulnud 18. sajandi lõpus ning neile lubati siin märkimisväärseid privileege, nagu vabadus järgida oma usku (kuid seda mitte levitada), omavalitsusõigus oma kogukonnas ja vabastus sõjaväeteenistusest.

Kui võimule tuli kommunistlik partei, jäid mennoniidid kõigist neist privileegidest ilma. 1920-ndate lõpus muudeti suured mennoniitide talumajapidamised kolhoosideks. Inimesed jäeti nälga, et nad hakkaksid valitsusega koostööd tegema, ning kõik vastuhakkajad said karmilt karistada. 1930-ndatel viis KGB tavaliselt öö varjus palju mehi minema, nii et lõpuks jäid paljud külad meestest peaaegu tühjaks. Niimoodi kaotasin minagi 1938. aastal 14-aastasena oma isa. Ma ei näinud teda ega kuulnud temast enam kunagi. Kahe aasta pärast viidi ka mu vanem vend ära.

1941. aastal okupeerisid Hitleri väed Ukraina. Meile tähendas see pääsemist kommunistliku režiimi alt. Siis aga kadus ühtäkki meie külast kaheksa juudi perekonda. Kõik need sündmused tekitasid mu peas hulga küsimusi. Miks küll sellised asjad pidid juhtuma?

Ausus päästab mu elu

Aastal 1943 hakkasid Saksa väed Ukrainast taanduma, viies kaasa enamiku saksa perekondi, ka minu pere järelejäänud liikmed, et neid sõja heaks tööle rakendada. Mind oli selleks ajaks juba väeteenistusse kutsutud ja määratud SS-i (Hitleri eliitväe Schutzstaffel’i) koosseisus Rumeeniasse. Tol ajal toimus üks  väike vahejuhtum, mis avaldas mu edasisele elule suurt mõju.

Minu üksuse kapten tahtis mu ausust proovile panna. Ta käskis mul viia tema mundri keemilisse puhastusse. Ühte taskusse pani ta raha, ja ma leidsin selle. Kui ma raha talle tagasi viisin, ütles ta, et oli teinud taskud täiesti tühjaks. Jäin endale kindlaks, et see raha on pärit tema taskust. Natuke aega pärast seda edutati mind tema abiks ning minu hooleks sai tegeleda paberitööga, määrata postile valvesõdureid ja hoolitseda meie üksuse rahaasjade eest.

Ühel ööl võtsid Vene sõdurid kogu meie üksuse kinni, välja arvatud mind, sest olin jäänud kapteni jaoks mõningaid töid lõpetama. Niipalju kui ma tean, olin ainuke, keda kinni ei võetud, ja kõik tänu sellele, et olin olnud aus ja saanud selle eriülesande. Vastasel juhul oleks ka mind vangi võetud.

Nõnda sain 1944. aastal sõjaväekohustusest ootamatult vabaks kuni edasise teatamiseni. Läksin koju ema vaatama. Uut ülesannet oodates hakkasin müürsepa õpipoisiks ning see väljaõpe osutus hiljem väga väärtuslikuks. Aprillis 1945 võtsid Ameerika väed meie linnakese Magdeburgi lähedal oma kontrolli alla. Kuu aega hiljem oli sõda ametlikult läbi. Olime elus ja tulevik näis helge.

Ühel juunikuu päeval kuulsime valjuhääldi kaudu teadet: „Ameerika väed lahkusid eile õhtul ja Vene väed jõuavad siia täna kell üksteist.” Võttis südame alt õõnsaks, kui mõistsime, et oleme taas lõksus kommunistlikus tsoonis. Hakkasime onupojaga viivitamatult põgenemist plaanima. Kesksuvel õnnestus meil Ameerika tsooni üle minna. Novembris võtsime ette raske ja riskantse ülesande siseneda Vene sektorisse ning tõime salaja oma pereliikmed üle piiri.

„Kuula väga tähelepanelikult ja võrdle”

Jäime elama Lääne-Saksamaale. Aja jooksul tekkis mul suur huvi Piibli vastu. Jalutasin pühapäeviti metsa all ja lugesin Piiblit, kuid loetu tundus nii võõras ja arhailine. Võtsin ka usutunde, sest soovisin lasta ennast ristida mennoniidiks. Ma ei uskunud oma silmi, kui leidsin katekismusest väite: „Isa on Jumal, Poeg on Jumal ja Püha Vaim on Jumal”, mille järel seisis küsimus: „Kas on siis olemas kolm Jumalat?” Allpool oli trükitud vastus: „Ei, need kolm on üks.” Küsisin vaimulikult, kuidas see võimalik on. Ta vastas mulle: „Noormees, selliste asjade üle ei peaks liiga sügavalt juurdlema. Mõned on sellesse süüvides aru kaotanud.” Sel hetkel otsustasin, et ma ei lase ennast ristida.

Mõni päev hiljem kuulsin pealt, kuidas mu täditütar ühe võõraga vestles. Uudishimust sekkusin jutuajamisse ja esitasin mõned küsimused. Tookord ma seda veel ei teadnud, et see võõras on Erich Nikolaizig, kes oli ellu jäänud Wewelsburgi koonduslaagris. Erich küsis minult, kas ma tahaksin Piiblist aru saada. Vastasin, et tahaks küll, ja ta kinnitas mulle, et saan kõike, mis ta mulle õpetab, omaenda Piiblist järele vaadata.

Olin kõigest mõned korrad Erichiga kohtunud, kui ta kutsus mind Jehoova tunnistajate konvendile, mis oli vististi üks esimesi sõjajärgseid konvente. See avaldas mulle väga sügavat muljet ja ma kirjutasin üles iga kirjakoha, mida kõnelejad lugesid või mainisid. Peagi mõistsin, et Piibli õpetuste uurimine toob ka kohustusi, ning otsustasin uurimise lõpetada. Samuti ei jõudnud mulle hästi kohale mõte, et on olemas ainult üks õige religioon. Kui Erich nägi, et olen otsustanud  oma endisesse kirikusse tagasi minna, andis ta mulle sellist nõu: „Kuula väga tähelepanelikult ja võrdle.”

Piisas kahest kohtumisest oma kiriku vaimulikega, kui mõistsin, et nad ei saa ise ka aru, mida nad räägivad, ja et neil päris kindlasti pole tõde. Kirjutasin mitmele vaimulikule ja esitasin piiblilisi küsimusi. Üks vastas nii: „Sul pole õigust Pühakirjas ringi nuhkida, sest sa pole uuesti sündinud.”

Kurameerisin tol ajal neiuga, kes pani mind raske valiku ette. Ta kuulus uuestisündinud mennoniitide usulahku ja tema perekond ei sallinud Jehoova tunnistajaid. Niisiis teatas ta mulle oma pereliikmete survel, et kui ma oma uut usku maha ei jäta, ei saa me enam kohtuda. Selleks ajaks oli tõde mulle piisavalt selge, et teha ainus õige otsus – me ei kohtunud enam.

Peagi otsis Erich mind uuesti üles. Ta ütles, et tuleval nädalal toimub ristimine, ja küsis, ega ma ei tahaks lasta ennast ristida. Olin jõudnud järeldusele, et Jehoova tunnistajad õpetavad tõde, ning tahtsin teenida Jehoova Jumalat. Seepärast võtsin selle kutse vastu ja mind ristiti vannis 1948. aasta mais.

Üsna pea pärast seda otsustas mu perekond kolida Lõuna-Ameerikasse Paraguaysse ja ema anus, et ka mina kaasa tuleksin. See mõte oli mulle vastumeelt, sest vajasin veel abi Piibli mõistmiseks ja praktilist väljaõpet. Külastasin Wiesbadenis asuvat Jehoova tunnistajate harubürood, kus vestlesin August Petersiga. Ta meenutas mulle mu kohustust oma pere eest hoolt kanda. Samuti pani ta mulle  südamele: „Mis ka ei juhtuks, ära kunagi jäta hooletusse ukselt uksele teenistust. Kui sa seda teed, muutud samasuguseks nagu ristiusu kirikute liikmed.” Mõistan tänase päevani, kui tähtis nõuanne see on ja kui vajalik on kuulutada „kodasid mööda” ehk ukselt uksele (Apostlite teod 20:20, 21).

„Valeprohvetina” Paraguays

Üsna pea pärast August Petersiga kohtumist läksin koos perega laevale, et sõita Lõuna-Ameerikasse. Jäime pidama Paraguaysse Gran Chaco piirkonda, taas mennoniitide kogukonda. Kaks nädalat pärast saabumist tegin artikli algul mainitud raske retke naaberkülla, et seal üksinda kuulutada. Seepeale levis kulutulena uudis, et uustulnukate hulgas on valeprohvet.

Kui väärtuslikuks osutus nüüd see, et olin õppinud müürsepatööd! Iga immigrantide pere vajas maja, mis tehti savitellistest ja rookatusega. Järgmised kuus kuud olin väga nõutud töömees ja sain palju eraviisil kuulutada. Inimesed olid viisakad, aga niipea kui nende neli seina püsti olid, oli neil hea meel minust lahti saada.

Vahepeal saabus Saksamaalt transpordilaevadega veel mennoniitidest põgenikke. Nende hulgas oli Katerina Schellenberg, neiu, kes oli põgusalt tunnistajatega kohtunud ning peaaegu kohe tõekõla ära tundnud. Kuigi ta polnud veel ristitud, ütles ta laeval teistele, et ta on Jehoova tunnistaja. Seetõttu ei saanud ta luba jääda saksa kogukonda. Jäänud omapäi Paraguay pealinna Asuncióni, leidis ta tööd teenijannana, õppis ära hispaania keele, otsis üles tunnistajad ja lasi ennast ristida. Oktoobris 1950 sai see südi neiu minu abikaasaks. Ta on nende aastate jooksul mulle kõiges imeliseks toeks ja abiks olnud.

Olin lühikese ajaga säästnud piisavalt raha, et osta vanker ja kaks hobust. Kasutasin neid kuulutustööl, pidades alati meeles vend Petersi nõuannet. Umbes sel ajal ühines meiega mu õde, kes oli samuti tunnistajaks saanud. Käisime tihti kõik koos kuulutamas: ärkasime kell neli hommikul, sõitsime neli tundi, kuulutasime kaks-kolm tundi ja sõitsime siis koju tagasi.

Olin meie kirjandusest lugenud, et peetakse avalikke kõnesid, seega korraldasin ka ühe. Ma polnud Saksamaal kunagi koguduse koosolekul käinud, niisiis võisin ainult oletada, kuidas see käib. Otsustasin rääkida Jumala Kuningriigist. Koosolekule tuli kaheksa inimest ning see oli mennoniidi vaimulike arvates liig mis liig. Nad korraldasid kampaania, et koguda kokku viimane kui üks piibliline väljaanne, mis me inimestele olime jätnud, ning keelasid inimesi meid isegi tervitada.

Järgmisena kutsuti mind kogukonna halduskeskusse, kus selle esimees ja kaks Kanadast tulnud vaimulikku mind mitu tundi küsitlesid. Lõpuks ütles üks neist: „Noormees, usu ise mida tahad, aga sa pead lubama, et ei räägi oma tõekspidamistest teistele.” Sellist lubadust ma anda ei saanud. Seepärast käskisid nad mul kogukonnast lahkuda, kuna nad ei tahtnud, et „ustavate vennaste” hulgas tegutseks „valeprohvet”. Kui ma keeldusin, tegid nad ettepaneku, et maksavad kinni terve mu perekonna sõidukulud. Jäin endale kindlaks ega nõustunud lahkuma.

Samal aastal, suvel 1953, käisin Asunciónis konvendil. Rääkisin seal Nathan Knorriga, kes teenis Jehoova tunnistajate üleilmse töö keskuses New Yorgis Brooklynis. Ta soovitas  mul kolida pealinna ja töötada koos väikese misjonäride grupiga just seetõttu, et mennoniitide kogukonnas ei olnud kuulutustöö kuigi palju tulemusi andnud.

Hoiame Kuningriiki esikohal

Tollal oli kogu Paraguays ainult 35 Jehoova tunnistajat. Arutasin asja oma naisega ja kuigi ta polnud just vaimustatud mõttest kolida suurlinna, oli ta siiski nõus alustama kõike otsast peale. Aastal 1954 ehitasime tellistest maja – tegime seda Katerinaga kahekesi ja vabal ajal. Me ei puudunud kunagi koosolekutelt ja käisime nädalalõpul alati inimestele Piiblist rääkimas.

Üks mu teenistusülesandeid oli reisida koos ringkonnaülevaatajaga tema tõlgina, kui ta külastas saksa keelt kõnelevaid kogukondi Paraguays. Kuna ma hispaania keelt eriti hästi ei osanud, oli esimese kõne hispaania keelest saksa keelde tõlkimine küllap vist raskemaid ülesandeid, mis mul üldse on tulnud täita.

Abikaasa tervise pärast kolisime 1957. aastal Kanadasse. Aastal 1963 siirdusime Ameerika Ühendriikidesse. Kus iganes me ka poleks elanud, oleme alati püüdnud hoida Kuningriigi huve oma elus esikohal (Matteuse 6:33). Olen Jehoova Jumalale väga tänulik, et mul oli juba noore mehena võimalus tema Sõnast Piiblist tõde õppida. Piiblist õpitu on aidanud mind nii mitmel moel kogu mu elu.

Pean endale suureks auks aidata ka teistel inimestel õppida Piibli imelisi tõdesid, mis mulle endale nii palju lohutust on toonud. Eriti rõõmustab mind see, et kõik mu lapsed ja lapselapsed on väikesest peale Piiblist õpetust saanud. Nad kõik järgivad nüüd nõuannet, mille vend Peters mulle kaua aja eest andis: „Mis ka ei juhtuks, ära kunagi jäta hooletusse ukselt uksele teenistust.”

[Väljavõte lk 22]

Eriti rõõmustab mind see, et kõik mu lapsed ja lapselapsed on väikesest peale Piiblist õpetust saanud

[Pildid lk 20, 21]

Koos Katerinaga veidi enne abiellumist aastal 1950

[Pilt lk 21]

Meie kodus Paraguays koos esimese lapsega aastal 1952

[Pilt lk 23]

Koos laste ja nende peredega praegu

[Allikaviide]

Photo by Keith Trammel © 2000

[Pildi allikaviide lk 19]

Photo by Keith Trammel © 2000