Kiri Nicaraguast

„Kui jõuad Coco jõe äärde, pööra paremale”

„SUL on vaja neljarattaveoga sõidukit, käsivintsi ja mitut kanistrit bensiini. Arvesta sellega, et tee peal ulatub muda ratta telgedeni. Kui jõuad Coco jõe äärde, pööra paremale.”

Pean möönma, et need kaasmisjonäri sõnad olid üsnagi heidutavad. Kõigest hoolimata asusin ühel teisipäeva hommikul teele Nicaragua põhjaosas asuva väikese linna Wambláni poole, et sõita kristlikule kokkutulekule.

Alustasin oma vana, kuid visa veoautoga sõitu mööda tasast Panameerika kiirteed juba enne varavalget. Jinotegas keerasin sillutamata teele, mida kohalikud nimetavad feo’ks ehk inetuks. Enne linnast väljasõitu märkasin tee ääres kahte kauplust, üks neist kandis nime „Jumala Ime”, teine „Ülestõusmine”.

Käänakuline tee lookles üles-alla. Liikusin läbi mäekurude nagu aegluubis. Kõrgel, pilvedesse mähkunud mäe orus viis mind tee mööda pikast järvest ning läbi udu märkasin ka orhideede ja habetillandsiaga kaetud puid.

Järsu kurvi peal pääsesin napilt mööda vastutulevast bussist, mis kihutas keset teed, justkui sõidaks ta seal üksi. Bussi summutist paiskus välja musta suitsu ning rataste alt lendas kivikesi. Siin Nicaraguas on busside esiklaasile pandud nende hulljulge juhi hüüdnimi, näiteks Vallutaja, Skorpion, Püüton või Kütt.

Keskpäevaks olin jõudnud Pantasma tasandikule. Seal nägin vaatepilti, mis oli justkui mõnest vanast raamatust. Puhtaks pühitud aiaga puumajake, vana mees pingil istumas, puu all lamav koer ning puust ratastega vankri ette rakendatud kaks härga. Ühes linnakeses nägin koolist tulevaid lapsi, kes oma tumesinistes koolivormides justkui merelainena mööda peatänavat liikusid.

Wiwilí linna jõudes lõõmas päike pea kohal. Siin silmasin ma esimest korda võimsat Coco jõge, mis linnas kahtlemata pilku püüab. Nagu mind oli juhendatud, pöörasin paremat kätt ja asusin 37 kilomeetri pikkusele ohtlikule teelõigule, mis pidi mind Wambláni viima.

Tee oli täis kive, vagusid ja valle, samuti tuli mul sõita läbi kaheksast-üheksast ojast, nii et vesi lendas. Püüdes vältida kuivanud mudas olevaid vagusid, keerutasin ma üles tõelise tolmupilve. See oli tõesti „tolmu söömine”, nagu kohalikel on tavaks öelda. Viimaks lõppes tee otsa ning minu ees, puudega kaetud varjulises orus laiuski Wamblán.

Järgmisel hommikul paistis kogu linn juba  pool viis üleval olevat. Mina, kes ma kukkede lõputu kiremise peale veel varem ärkasin, tõusin üles ja tegin jalutuskäigu linna peatänavale, kus ümberringi hõljus kiviahjudes küpsetatud tortiljade lõhn.

Siin ja seal oli seintel näha ühe kohaliku kunstniku maalitud värvikirevaid paradiisivaateid. Pulpería’id ehk nurgapoode ehtisid ühe või teise koolajoogi reklaamid ning plakatitel võis näha viimase kolme valitsuse antud lubadusi. Silma hakkasid ka betoonist alustele püstitatud läikivast plekist välikäimlad.

„Adiós!” hõikasin kohalikele elanikele, see tähendab siin Nicaraguas teretust. Inimesed naeratasid ning hakkasid minuga sõbralikult rääkima. Et kohalikust liiklusest, see tähendab hobuste ja muulade kabjaplaginast üle rääkida, tuli meil häält kõrgendada.

Reede õhtuks olid pered kogunenud Wambláni kahepäevaseks kokkutulekuks. Kes oli tulnud jalgsi, kes hobusega, kes veoautoga. Mõned lapsed olid oma plastist sandaalidega pidanud kõndima kuus tundi. Nende teekond polnud sugugi ohutu, kui mõelda jõekoolmes peituvatele maamiinidele ja tasastes vetes elavatele kaanidele. Kaugemalt tulnud olid kaasa võtnud ka veidi söögipoolist, searasvaga valmistatud riisi. Miks olid nad aga kogu selle teekonna ette võtnud?

Sellepärast, et nende lootus paremale tulevikule ei tuhmuks. Nad olid tulnud kuulama, mida neile räägitakse Piiblist. Nad olid tulnud selleks, et teha rõõmu Jumalale.

Saabus laupäev. Kokkutulekupaiga plekk-katuse alla oli kogunenud üle 300 inimese, kellest osa istus puupinkidel, osa plasttoolidel. Emad toitsid oma lapsi ning naabruses asuva talu poolt kostis meieni sigade röhkimist ja kukkede kiremist.

Temperatuur tõusis ning varsti oli kuumus peaaegu väljakannatamatu. Ometi kuulasid kõik suure hoolega kõnepidajate nõuandeid ja juhatust. Kokkutulnud järgisid loetavaid piiblitekste, laulsid Pühakirjal põhinevaid laule ning keskendusid nende eest tehtud palvetele.

Pärast programmi lõppu sai teistega juttu puhutud ning koguni lastega kulli mängitud. Seejärel vaatasime noortega üle märkmed, mis nad kokkutuleku ajal olid kirjutanud. Näitasin neile oma arvutist pilte tähtedest ja galaktikatest. Laste nägudel lõi särama naeratus, rõõmsad olid ka nende vanemad.

Aeg lendas kiiresti ning juba oligi kokkutulek läbi. Tuli asuda koduteele. Mina lahkusin järgmisel hommikul, olles ise möödunud päevade lummuses ning süda tulvil armastust uute sõprade vastu. Mul on nii mõndagi, mida neilt kaaslastelt õppida, näiteks seda, kuidas olla eluga rahul ja oodata Jumalat.

[Pildid lk 17]

Pered võtsid ette pika teekonna, et tulla Wambláni kokkutulekule