Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Ma mõistsin, kui kallis on elu

Ma mõistsin, kui kallis on elu

Ma mõistsin, kui kallis on elu

OLI 2007. AASTA 16. APRILLI HOMMIK. Viibisin Virginia polütehnilise instituudi üliõpilaslinnakus asuvas Norris Hall’is. Olles kägaras kolmanda korruse töökabineti nurgas, mõtlesin taas kord selle peale, kuidas peaks küll hindama igat elupäeva.

Olin just kavatsenud minna oma tööruumist teisele korrusele posti järele, kui professor tuli ja kutsus mind enda kabinetti, kuna tal oli tekkinud üks probleem arvutiga. Kui olime sisenemas tema tuppa, kuulsime teisel korrusel kõlamas korduvaid laske. Teadmata, mis toimub, kiirustasime sisse, lukustasime ukse ning jäime ärevalt ootama, mis edasi saab. Peitsin end toanurka ja palvetasin südamest Jehoova Jumala poole, paludes temalt juhatust, tulgu mis tuleb.

Niimoodi oodates tulid mulle eredalt meelde 15 aasta tagused sündmused. Töötasin tol ajal autoremonditöökojas mehaanikuna. Ükskord juhtus, et mu töökaaslase käes võttis väike bensiinikanister tuld. Sattudes paanikasse, viskas mees põleva bensiini kogemata otse mulle näkku. Hingasin sisse tulist suitsu ning sain ülakehale teise ja kolmanda astme põletushaavu. Mind viidi helikopteriga haiglasse ning pidin sinna jääma kolmeks ja pooleks kuuks intensiivravile võitlema ellujäämise eest. Pärast viit kuud ravi ja taastusravi võisin koju minna, olles tänulik, et olen elus. See läbielamine õpetas mind pidama kalliks igat elupäeva. Samuti tugevdas see mu otsust kasutada oma elu selleks, et teenida oma Eluandjat Jehoova Jumalat, olles tema tunnistaja (Laul 90:12; Jesaja 43:10).

Selle trauma tagajärgede tõttu ei saanud ma enam automehaaniku ametit pidada. Niisiis õppisin arvutispetsialistiks ja sain tööd Virginia polütehnilises instituudis. Sellepärast ma siis olingi sel hommikul Norris Hall’is.

Lasud jätkusid. Meil polnud aimugi, et kõigest korrus allpool oli aset leidmas USA ajaloo kõige ohvriterohkem raevuhoos tulistamine. Tapatalgud lõppesid, kui mõrtsukas tappis enda, olles võtnud elu 32 süütult ohvrilt. Umbes 20 minutit pärast seda, kui kõik oli alanud, kuulsime, et koridoris on politseinikud. Me hüüdsime neid ja nad saatsid meid turvaliselt ohupiirkonnast välja.

See kohutav kogemus õpetas mulle, kui üürike ja ebakindel on elu (Jakoobuse 4:14). Kui tähtis on küll loota Eluandja Jehoova Jumala peale ja pidada igat päeva tema hinnaliseks anniks! (Laul 23:4; 91:2.)

[Pildi allikaviide lk 30]

AP Photo/The Roanoke Times, Alan Kim