Suulisest levikust pühade tekstideni. Kirjutamine ja algkristlased

HULK usklike sugupõlvi on pühendanud lõpmatul arvul tunde, et lugeda, uurida ja analüüsida ajaloo kuulsamaid kirjutisi – Uut Testamenti, nagu Kristlikke Kreeka Kirju tavaliselt kutsutakse. Need kirjutised koos Piibli ülejäänud osadega on meie maailma tugevalt mõjutanud: kujundanud moraali ja eetikat ning olnud kirjanduse ja kunsti inspireerijaks. Mis kõige tähtsam, need on aidanud miljonitel inimestel – ehk ka sinul – õppida Jumalat ja Jeesust tundma (Johannese 17:3).

Evangeeliume ja ka Kristlike Kreeka Kirjade ülejäänud osasid ei kirjutatud vahetult pärast Jeesuse surma. Matteus kirjutas evangeeliumi arvatavasti 7–8 aastat, Johannes aga umbes 65 aastat hiljem. Mil moel said nad Jeesuse sõnu ja tegusid tõeselt kirja panna? Vaieldamatult juhtis neid aktiivselt Jumala püha vaim (Johannese 14:16, 26). Kuidas siis osati Jeesuse õpetusi õigesti edasi anda, nii et neist lõpuks sai Pühakirja osa?

Kas tõesti „praktiliselt kirjaoskamatud”?

Eelmisel sajandil tuldi välja mõttega, et varasemad Jeesuse jüngrid tõenäoliselt ei pannud Jeesuse õpetusi ja tegusid kirja, vaid levitasid neid suusõnal. Näiteks väidab üks õpetlane: „Jeesuse avaliku teenistuse ja tema sõnade kirjapaneku vahele evangelistide poolt jääb aastakümneid. Sel ajavahemikul anti suuliselt edasi seda, mida Jeesuse kohta teati.” Mõningad teadlased väidavad koguni, et Jeesuse varased jüngrid „olid praktiliselt kirjaoskamatud”. * Lisaks  ütlevad nad, et noil suulise edastuse aastakümnetel lugusid Jeesuse teenistusteest paisutati, kohandati või ilustati. Nende väitel oli saadud tulemus sündmuste täpsest kirjeldusest üpris kaugel.

Mõningad õpetlased eelistavad teooriat, et Jeesuse lähedased juutidest jüngrid rakendasid arvatavasti rabiinlikku õppemeetodit – meeldejätmist kordamise abil –, mis tagas suulise edastuse õigsuse. Kas jüngrid toetusid ainuüksi suulisele levikule? Kas Jeesuse teenistustee jäädvustamisel võis olla oma roll ka kirjutistel? Kuigi seda ei saa täiesti kindlalt väita, on täiesti võimalik, et kirjutistel võis selline roll olla.

Kirjutamine oli igapäevane asi

Esimesel sajandil oskasid lugeda ja kirjutada igasugused inimesed. Heebrea ja muistsete semiidi keelte professor Alan Millard täheldab: „Kirjutamine kreeka, aremea ja heebrea keeles oli laialt levinud ning seda tehti ühiskonna kõigis kihtides.” Ta lisab: „Just sellises keskkonnas tegutses Jeesus.”

Väite kohta, otsekui oleksid evangeeliumide tekstid pärit täiesti kirjaoskamatust ühiskonnast, kirjutab professor Millard: „Selline pilt on ebatõenäoline, sest kirjaoskus oli levinud kõikjal. ... Järelikult oli seal tavapäraselt alati inimesi, kes oskasid kuuldut kas enda tarbeks või teiste informeerimiseks kirja panna.”

Ilmselt olid vahatatud kirjatahvlid kõikjal saadaval, nõnda et neid võis kasutada info kirjapanekuks. Näide selle kohta on kirjas Luuka evangeeliumi 1. peatükis. Ajutiselt kõnevõime kaotanud Sakariaselt  küsiti, mis nime ta oma pojale tahab panna. Salmis 63 öeldakse: „Tema nõudis [ilmselt žestide abil] lauakese ja kirjutas selle peale nõnda: „Johannes on tema nimi”.” Piibli sõnaraamatute selgituste järgi võis sõna „lauake” käia puidust kirjatahvli kohta, mis arvatavasti oli vahaga kaetud. Kellelgi kohalolijatest võis olla kirjatahvel kaasas, nii et Sakarias võis sellele vabalt kirjutada.

Veel üks näide selle kohta, et kirjatahvlid olid tol ajal ilmselt tuntud ja kasutusel, on Apostlite tegude raamatus. Seal räägitakse, kuidas Peetrus templialal kõneldes rahvast manitses: „Parandage meelt ..., et teie patud kustutataks” (Apostlite teod 3:11, 19). Sõnaraamat „The New International Dictionary of New Testament Theology” ütleb kreeka algkeele väljendi „kustutama” ehk „maha pühkima” kohta: „See tegusõna siin ja võib-olla ka mujal väljendab kõige tõenäolisemalt mõtet vahast kirjatahvli siledaks nühkimisest, et seda saaks uuesti kasutada.”

Samuti ilmneb evangeeliumilugudest, et Jeesuse järelkäijate ja kuulajate hulka kuulus inimesi, kes tõenäoliselt tegelesid kirjutamisega oma igapäevatöös. Nende seas olid näiteks maksukogujad Matteus ja Sakkeus (Matteuse 9:9; Luuka 19:2); kogudusekoja ülem (Markuse 5:22); sõjapealik (Matteuse 8:5); Johanna, Heroodes Antipase kõrge ametniku naine (Luuka 8:3); ka veel kirjatundjad, variserid, saduserid ja Suurkohtu liikmed (Matteuse 21:23, 45; 22:23; 26:59). Pole kahtlustki, et paljud – kui mitte kõik – Jeesuse apostlid ja jüngrid oskasid kirjutada.

Õpilased, õpetajad ja kirjutajad

Selleks, et olla kristlikud õpetajad, pidid jüngrid lisaks sellele, et nad teadsid, mida Jeesus ütles ja tegi, mõistma, kuidas käisid Kristuse kohta Heebrea Kirjade käsuõpetus ja prohvetid (Apostlite teod 18:5). On huvitav, et Luukas kirjutab ühest Jeesuse kohtumisest mõningate oma jüngritega varsti pärast tema ülestõusmist. Mida Jeesus tegi? „Ta hakkas peale Moosesest ja kõigist prohveteist ja seletas neile, mis temast kõigis kirjades oli öeldud.” Veidi pärast seda lausus Jeesus jüngritele: „Need on kõned, mis ma teile rääkisin veel teie juures olles; sest kõik peab täide minema, mis on kirjutatud minu kohta Moosese käsuõpetuses ja Prohveteis ja Lauludes!” Siis ta avas nende mõistuse, nõnda et nad kirjadest aru said” (Luuka 24:27, 44, 45). Hiljem meenus jüngritele Jeesuse antud sügav selgitus (Johannese 12:16).

Nende lugude põhjal võib mõista, et küllap uurisid apostlid ja jüngrid hoolega Pühakirja, et täielikult saada aru kõigest sellest, mida nad seoses Issand Jeesus Kristusega olid näinud ja kuulnud (Luuka  1:1–4; Apostlite teod 17:11). Selle kohta kirjutab Virginia ülikooli usu-uuringute professor Harry Gamble: „Vaevalt, et võiks kahelda selles, et algusest peale oli kristlasi, arvatavasti nende rühmitusi, kes juudi kirju hoolega uurisid ja tõlgendasid ning koostasid nende tekstide alusel kinnitusi [tõendusmaterjali] kristlike tõekspidamiste kohta ja hoolitsesid, et neid tekste saaks kristlikus kuulutustegevuses kasutada.”

Kõik see osutab sellele, et esimesed Jeesuse jüngrid ei toetunud pelgalt suulisele õpetuse levitamisele, vaid tegelesid hoolsalt uurimise, lugemise ja kirjutamisega. Nad olid õpilased, õpetajad ja kirjutajad. Eelkõige olid nad vaimsed mehed, kes lasid end pühal vaimul juhtida. Jeesus kinnitas neile, et tõe vaim ’tuletab neile meelde kõik, mis ta on öelnud’ (Johannese 14:17, 26). Jumala püha vaim aitas neil nii meelde tuletada kui kirja panna Jeesuse tehtut ja öeldut, sealhulgas pikki tsitaate, nagu näiteks mäejutlust (Matteuse 5.–7. ptk). See vaim suunas evangeliste talletama ka seda, mida Jeesus mõnikord tundis ning mida ta palves lausus (Matteuse 4:2; 9:36; Johannese 17:1–26).

Niisiis, kuigi evangelistid kahtlemata kasutasid nii suulisi kui kirjalikke allikaid, oli nende talletatul kaugelt usaldusväärsem ja kõige ülevam allikas – Jehoova Jumal. Seega võime olla täiesti kindlad, et „kõik Kiri on Jumala Vaimu poolt sisendatud” ning õpetab ja juhatab meid tegema seda, mis on temale meelepärane (2. Timoteosele 3:16).

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 14]

Jeesuse järelkäijate hulgas oli inimesi, kes tõenäoliselt tegelesid kirjutamisega oma igapäevatöös

[Väljavõte lk 15]

Jumala püha vaim aitas Jeesuse esimestel jüngritel tema tehtut ja öeldut meeles pidada ja üles kirjutada

[Kast/pilt lk 15]

 Kas apostlid olid kirjaoskamatud?

Kui Jeruusalemma ülemad ja vanemad „Peetruse ja Johannese julgust nägid ja teada said, et nad on kirjatundmatud ja õppimatud mehed, panid nad seda imeks” (Apostlite teod 4:13). Kas apostlid olid tõepoolest kirjatundmatud ehk kirjaoskamatud? Selle väite kohta märgib teatmeteos „The New Interpreter’s Bible”: „Sedalaadi termineid ei tuleks võtta sõnasõnaliselt, otsekui oleksid Peetrus [ja Johannes] olnud koolitamata, suutmatud kirjutama või lugema. Nende sõnadega lihtsalt täheldatakse, kui suur sotsiaalne klassivahe valitses kohtunikutoolil istujate ja apostlite vahel.”

[Pilt lk 13]

„Tema nõudis lauakese ja kirjutas selle peale nõnda: „Johannes on tema nimi.””

[Pilt lk 13]

Vahatatud kirjatahvel koos kirjutusriistadega 1. sajandist m.a.j

[Allikaviide]

© British Museum/Art Resource, NY