Kas sa tead?

Miks pidasid juudid hingamispäeva alates õhtust?

Kui Jehoova andis oma rahvale lepituspäeva kohta seaduse, ütles ta: „Sel päeval ärge tehke ühtki tööd ... See olgu teile täielikuks hingamispäevaks ... õhtust õhtuni, pidage seda oma hingamispäeva” (3. Moosese 23:28, 32). Sellest seadusest on näha, et päeva alguseks peeti õhtut pärast päikseloojangut, päeva lõpuks aga järgmist päikeseloojangut. Seega kestis juutide päev õhtust õhtuni.

Selline arvestusmeetod järgis Jumala enda kehtestatud mudelit. Ülestähendus esimese piltliku loomispäeva kohta kõlab: „Siis sai õhtu ja sai hommik, – esimene päev.” Samal kombel loetletakse ka järgnevaid „päevi” algusega „õhtust” (1. Moosese 1:5, 8, 13, 19, 23, 31).

Juudid polnud ainuke rahvas, kes päeva sel kombel määratles. Samamoodi toimisid ateenlased, numiidlased ja foiniiklased. Seevastu babüloonlased pidasid päeva alguseks päikesetõusu, egiptlastel ja roomlastel aga kestis päev keskööst keskööni nagu praeguselgi ajal tavaks. Siiski peavad ka nüüdisaja juudid hingamispäeva alates päikeseloojangust.

Mida tähendas „hingamispäeva teekond”?

Olnud Õlimäel Jeesuse taevamineku tunnistajaiks, pöördusid ta jüngrid tagasi Jeruusalemma, kuhu oli „ühe hingamispäeva teekonna maad” (Apostlite teod 1:12). Rändaja suutis päevas läbida umbkaudu 30 kilomeetrit või enam. Ent Õlimägi asub Jeruusalemma lähistel. Mida siis „hingamispäeva teekonna” all mõeldi?

Hingamispäev oli päev, mil iisraellased pidid igapäevastest tegemistest puhkama. Sel päeval ei tohtinud nad kodus isegi tuld süüdata (2. Moosese 20:10; 35:2, 3). „Igaüks jäägu paigale,” käskis Jehoova, „ükski ärgu väljugu kodunt seitsmendal päeval!” (2. Moosese 16:29). See käsk võimaldas iisraellastel tavaaskeldustest puhata ning elu vaimsetele külgedele suuremat tähelepanu pöörata.

Seadusetähte tähtsaks pidavad rabid ei rahuldunud pelgalt Jehoova käsuseaduses kehtestatud põhimõtetega, vaid otsustasid määratleda täpselt – ja mõnevõrra suvaliselt –, kui pikka maad võib inimene hingamispäeval kõndida näiteks Jumalat kummardama minnes. Teatmeteos „Cyclopedia of Biblical, Theological, and Ecclesiastical Literature” mainib selle kohta: „Hingamispäeva kohta kehtestatud karmid käsud ... sätestasid niisiis, et iisraellasel on keelatud käia hingamispäeval rohkem maad, kui seda on nõndanimetatud hingamispäeva teekond.” Selleks vahemaaks oli 2000 küünart, mis vastab umbes 890 kuni 1110 meetrile.

[Pilt lk 11]

Vaade Jeruusalemmale Õlimäelt