Kuidas usk on aidanud mul traagilised sündmused üle elada

Jutustanud Soledad Castillo

Mitu korda elus oleksin äärepealt kapseldunud üksildusse – ent ma sain sellest üle. Kui olin 34, suri mu kallis mees. Kuus aastat hiljem suri mu isa. Kaheksa kuud pärast isa surma selgus, et mu pojal on ravimatu haigus.

MINU nimi on Soledad tähendusega „Üksildus”. Huvitav küll, aga ma pole eales tundnud end päris üksijäetuna. Traagiliste sündmuste korral olen tajunud Jehoova Jumala kohalolekut, kes justkui on hoidnud mu kätt ja aidanud mind, et ma ei kardaks (Jesaja 41:13). Lubage, et jutustan, kuidas ma need kurblood üle elasin ja mil moel need mind Jehoovaga veelgi lähendasid.

Õnnelik elu ja vähe probleeme

Olen sündinud 1961. aasta 3. mail Hispaanias Barcelonas vanemate José ja Soledadi ainukese lapsena. Kui olin üheksa-aastane, õppis ema tundma Jumala Sõna tõdesid. Ta oli otsinud oma usuküsimustele vastuseid, ent kirik tema otsinguid ei rahuldanud. Kord külastasid teda kaks Jehoova tunnistajat ning andsid kõigile ta küsimustele Pühakirjast vastused. Ta nõustus rõõmuga Piiblit uurima.

Ei läinud kuigipalju aega, kui mu emast sai ristitud Jehoova tunnistaja, ning mõni aasta hiljem järgis ta eeskuju ka isa. Emaga Piiblit uurinud Eliana pani peatselt tähele minu suurt huvi Jumala Sõna vastu. Kuigi olin päris väike tüdruk, soovitas Eliana ka minul piibliuurimisega alustada. Tänu tema abile ja ema julgustusele ristiti mind 13-aastaselt.

Teismeliseaastates pöördusin tihtilugu palves Jehoova poole, eriti kui mul tuli otsuseid langetada. Ausalt öelda polnudki mul kasvueas eriti probleeme. Mul oli koguduses palju sõpru ning mul olid lähedased suhted oma vanematega. Aastal 1982 abiellusin Felipega, tunnistajaga, kel olid nagu minulgi vaimsed sihid.

Kasvatame oma last armastama Jehoovat

Viis aastat hiljem tõin ilmale kena beebi, kellele panime nimeks Saúl. Olime Felipega lapse üle väga õnnelikud. Lootsime, et Saúlist kasvab terve, tasakaalukas laps, kes armastab Jumalat. Pühendasime Felipega  Saúlile palju aega, et talle Jehoovast rääkida, temaga koos einestada, pargis käia ja mängida. Saúlile meeldis käia koos Felipega inimestele Piibli tõdesid jagamas ning Felipe aitas poisil juba varases eas kuulutustöös kaasa lüüa, õpetades teda uksekella andma ja inimestele traktaati ulatama.

Saúl oli meie armastusele ja õpetusele vastuvõtlik. Juba kuueaastaselt käis ta järjepanu koos meiega kuulutamas. Talle meeldis kuulata piiblilugusid ning ta lausa ootas perekondlikku piibliuurimist. Peagi pärast koolitee alustamist hakkas ta langetama oma väikseid otsuseid piiblitundmise alusel.

Ent Saúli seitsmeseks saades tuli meie pere ellu pöördeline muutus. Felipe kopsusid tabas viirusinfektsioon. Ta võitles haigusega 11 kuud, suutmata tööl käia ja lamades tihtipeale voodis. 36-aastasena mu mees suri.

Nutan ikka veel, kui mulle meenub see ränkraske aasta. Nägin pealt, kuidas mu mees võitluses viirusega tasapisi alla jääb, kuid ma olin võimetu midagi tegema. Kogu selle aja kestel püüdsin olla Felipele toeks, kuigi tajusin sisimas, kuidas kõik mu lootused ja plaanid kildudeks purunevad. Lugesin talle ette piibliteemalisi artikleid, mis kinnitasid meie usku ajal, mil me ei saanud kristlikel koosolekutel käia. Mehe surres mähkis piiritu tühjustunne mu endasse.

Kuid Jehoova toetas mind. Palusin lakkamatult, et ta annaks mulle oma vaimu. Tänasin teda õnnelike aastate eest, mis meil ühes Felipega olid olnud, ning lootuse eest Felipet ülestõusmises taas näha. Palusin Jumalalt abi, et elada edasi nende õnnelike ühiste mälestustega, mis meil mehega olid olnud, ning tarkust kasvatada meie lapsest tubli kristlane. Hoolimata sügavast hingevalust tundsin end lohutatuna.

Märkimisväärseks toeks olid mulle vanemad, samuti koguduseliikmed. Kõigele vaatamata tuli nüüd minul hakata Saúliga Piiblit uurima ja õpetada teda Jehoovat teenima. Endine tööandja pakkus mulle head kontoritööd, kuid mina eelistasin teha koristustööd, et saaksin veeta rohkem aega Saúliga ja olla ta koolipäeva lõppedes kodus.

Seda, kui oluline oli mul Saúli vaimselt õpetada, rõhutab järgmine kirjakoht: „Õpeta poisile teed, mida ta peab käima, siis ta ei lahku sellelt ka mitte vanas eas!” (Õpetussõnad 22:6). See tekst andis mulle lootust, et kui ma Saúlile vaimsete väärtuste edasiandmisel teen oma parima, õnnistab Jehoova mu püüdlusi. Tõsi küll, majanduslikus mõttes tuli mul nii mõndagi ohverdada, ent tarvis oli pühendada oma pojale aega, ning see oli mulle ainelistest hüvedest tunduvalt tähtsam.

Kui Saúl oli 14-aastane, suri mu isa. Eriti raske oli Saúlil, sest vanaisa surm tõi taas  meelde kogu selle valu, mida talle oli põhjustanud isa kaotus. Lisaks oli mu isa andnud suurepärast eeskuju armastuses Jehoova vastu. Pärast tema kaotust otsustas Saúl, et nüüd, mil ta on ainus mees perekonnas, tuleb temal hakata hoolitsema ema ja vanaema eest.

Võitlus leukeemiaga

Kaheksa kuud pärast mu isa surma ütles perearst mulle, et Saúl tuleb viia äärmise kurnatuse tõttu kohalikku haiglasse. Pärast suurt hulka teste teatasid arstid mulle, et Saúlil on leukeemia. *

Järgneva kahe ja poole aasta jooksul pidi vähist ja selle vastu rakendatud kemoteraapiast jagusaamise nimel võitlev Saúl alatasa haiglas viibima. Esimene kuuekuuline raviprogramm parandas seisundit umbes 18 kuuks. Ent vähk tungis uuesti peale ja Saúlil tuli jälle teha läbi lühem kemoteraapiakuur, mis nõrgestas teda rängalt. Vähk taandus vaid lühikeseks ajaks ning kolmandat kemoteraapiakuuri poleks Saúl suutnud läbi teha. Ta oli pühendanud oma elu Jehoovale ning avaldanud soovi saada ristitud Jehoova tunnistajaks, paraku kohe pärast 17-aastaseks saamist ta suri.

Vastukaaluks agressiivsele kemoteraapiale soovitasid arstid alatasa vereülekandeid. Vereülekanded teadagi ei ravi seda haigust. Kui arstid esmakordselt leukeemia diagnoosisid, tuli meil mõlemal Saúliga teha neile selgeks, et me ei nõustu sellise raviga, sest me soovime kuuletuda Jehoova käsule ’hoiduda vere eest’ (Apostlite teod 15:19, 20). Mitmel korral, kui mind kohal polnud, tuli Saúlil veenda arste, et selles küsimuses langetab ta ise otsuse. (Vt kasti lk 31.)

Lõpuks jõudsid arstid järeldusele, et Saúl on otsustusvõimeline alaealine, kes täielikult mõistab oma haiguse olemust. Nad nõustusid tunnustama meie seisukohta ning pakkusid meile vereta ravi, ehkki meile avaldati lakkamatult survet oma otsust muuta. Tundsin Saúli üle suurt uhkust, kuuldes, kuidas ta arstidele oma seisukohta selgitab. Oli selge, et ta on Jehoovaga lähedastes suhetes.

Suvel, mil me Saúli haigusest esmakordselt kuulsime, anti Barcelona piirkonnakonvendil välja raamat pealkirjaga „Tule Jehoova ligi”. See kallihinnaline raamat oli ebakindlat ja hirmutavat tulevikku silmas pidades meile otsekui kindel ankur. Lugesime seda üheskoos haiglas veedetud tundide ajal. Hiljem paljudel rasketel aegadel tuletasime loetut sageli meelde. Siis omandas meile erilise tähenduse raamatu eessõnas mainitud tekst Jesaja 41:13: „Mina olen Jehoova, su Jumal, kes kinnitab su paremat kätt, kes sulle ütleb: „Ära karda, mina aitan sind!””

Saúli usk puudutab inimeste südant

Saúli küpsus ja optimism jättis Vall d’Hebróni haigla arstidele ja õdedele sügava mulje. Ta sai kalliks kogu tema ravimeeskonnale. Vähiraviga tegelev peahematoloog on ravinud teisigi tunnistajate lapsi, kes põdesid leukeemiat, ning kohelnud neid sügava lugupidamise ja väärikusega. Ta meenutab Saúli vankumatut otsustavust tõekspidamistest kinni pidada, tema vaprust surmaga silmitsi seistes ja tema elujaatust. Õdede tiim ütles Saúlile, et ta on nende parim patsient,  kes kunagi selles osakonnas on olnud. Nad kõnelesid, et ta ei kurtnud kunagi ega minetanud oma huumorisoont isegi siis, kui ta oli suremas.

Psühholoog rääkis mulle, et paljud selles eas lootusetu haigusega silmitsi seisvad lapsed kipuvad oma vaevade ja pettumuste tõttu arstide ning vanemate vastu mässama. Ta märkis, et Saúliga oli lugu teisiti. Teda hämmastas, kui rahulik ja positiivne oli Saúl. Seetõttu avanes meil Saúliga võimalus talle oma usu kohta tunnistust anda.

Mul on meeles veel see, kuidas Saúl aitas kaudselt üht meie koguduse tunnistajat. Mees oli kannatanud umbes kuus aastat depressiooni all, saamata ravimitest abi. Korduvalt oli ta öösel haiglas Saúli eest hoolitsemas. Ta rääkis mulle, kui sügava mulje jättis talle leukeemiat põdeva Saúli meelestatus, ning märkis, et hoolimata kurnatusest püüdis Saúl julgustada igaüht, kes teda külastas. „Saúli eeskuju andis mulle vaprust depressiooniga võidelda,” sõnab see tunnistaja.

Saúli surmast on nüüd möödunud kolm aastat. Muidugi pole hingevalu kuhugi kadunud. Ma pole kuigi tugev, ent Jumal on mulle andnud „üliväga suurt väge” (2. Korintlastele 4:7). Olen saanud selgeks, et ka kõige rängematel ja valusamatel kogemustel võib olla positiivne külg. Olles õppinud saama üle oma mehe, oma isa ja oma poja surmast, olen muutunud isetumaks ning mõistvamaks nende suhtes, kel on kannatusi. Mis kõige olulisem, see on toonud mind rohkem Jehoova ligi. Vaatan kartmatult tulevikku, sest mu taevane Isa aitab mind ikka. Tema kinnitab mu kätt ka edaspidi.

[Allmärkus]

[Kast/pilt lk 31]

KAS OLED SELLELE MÕELNUD?

Ehk oled sa kuulnud, et Jehoova tunnistajad ei nõustu vereülekannetega. Kas oled kunagi mõelnud, miks?

Tihtilugu on nende piibliline seisukoht leidnud vääritimõistmist. Mõnikord arvatakse, et Jehoova tunnistajad keelduvad igasugusest meditsiinilisest ravist või et nad lihtsalt ei väärtusta elu. See on kaugel tõest. Jehoova tunnistajad taotlevad endale ja oma pereliikmetele parimat meditsiinilist ravi, mis võimalik. Ent nad soovivad verekasutuseta ravimeetodeid. Miks?

Nende seisukoht rajaneb põhjapaneval seadusel, mille Jumal inimkonnale kehtestas. Vahetult pärast Noa päevade veeuputust andis Jumal Noale ja ta perele loa süüa loomade liha. Jumal kehtestas vaid ühe piirangu, ja nimelt, et keelatud on tarvitada verd (1. Moosese 9:3, 4). Noast põlvnevad kõigist rassidest inimesed, seega käib see seadus kogu inimsoo kohta. Seda pole kunagi tühistatud. Enam kui kaheksa sajandit hiljem kinnitas Jumal selle seaduse taas Iisraeli rahvale, selgitades, et veri on püha ning kujutab hinge ehk elu ennast (3. Moosese 17:14). Rohkem kui 1500 aasta pärast käskisid kristlikud apostlid kõigil kristlastel ’hoiduda vere eest’ (Apostlite teod 15:29).

Jehoova tunnistajatele on selge, et on võimatu hoiduda vere eest, kui võtta seda vereülekande vahendusel oma organismi vastu. Seepärast taotlevad nad teisi ravimeetodeid. Tihtilugu tuleneb sellest piiblilisest seisukohast veelgi kõrgem meditsiinilise ravi standard. Võib kindlalt öelda, et see on põhjuseks, miks taotlevad vereta meditsiinilist ravi ka paljud inimesed, kes pole Jehoova tunnistajad.

[Pilt lk 29]

Koos abikaasa Felipe ja poja Saúliga

[Pilt lk 29]

Minu vanemad José ja Soledad

[Pilt lk 30]

Saúl kuu aega enne surma