Jäljenda nende usku

Maarja ’mõtles neile sõnadele oma südames’

MAARJA istus väikese veolooma seljas ja püüdis mugavamat asendit leida. See sõit oli kestnud juba tunde, Joosep aga kõndis tema ees aina edasi Petlemma poole, mis oli nende pika rännaku sihtpunkt. Taas tundis Maarja, kuidas laps ta üsas end liigutab.

Piibli jutustusest ilmneb, et selle sündmuse ajaks oli Maarja rasedus jõudnud lõppjärku (Luuka 2:5, 6). Kui nad möödusid ühest põllust teise järel, võisid kündjad ja külvajad pead pöörata ja imestada, miks küll sellises seisundis naine teekonnal on. Mis oli sundinud Maarjat reisima kodupaigast Naatsaretist nii kaugele?

Kõik oli alanud juba mitu kuud tagasi, kui see juudi neiu sai Jumalalt pretsedenditu ülesande ajaloos: ta pidi ilmale kandma Jumala enda Poja – lapse, kellest pidi saama Messias! (Luuka 1:35.) Ent siis kui sünnitamise aeg ligines, tuli Maarjal ette võtta see teekond, mis pani tema usu mitmel moel katsele. Vaadelgem, mis aitas tal vaimselt tugevaks jääda.

Rännak Petlemma

Joosep ja Maarja ei olnud ainsad teelised. Keiser Augustus oli hiljuti andnud korralduse, et kogu riigi rahvas üle loetaks, ning kõik pidid minema oma esivanemate linna ennast kirja panema. Kuidas Joosep sellele korraldusele reageeris? Piiblist võime lugeda: „Siis läks ka Joosep Galileast Naatsareti linnast üles Juudamaale Taaveti linna, mida hüütakse Petlemmaks, sest ta oli pärit Taaveti kojast ning soost” (Luuka 2:1–4).

See, et keiser just sel ajal niisuguse korralduse andis, ei olnud pelgalt juhus. Umbes seitsesada aastat varem oli kirja pandud prohvetiennustus, mis andis teada, et Messias sünnib Petlemmas. Väärib märkimist, et üks Petlemma-nimeline linn asus kõigest 11 kilomeetri kaugusel Naatsaretist. Kuid eelmainitud prohvetiennustus täpsustas, et Messias sünnib „Petlemm Efratas” (Miika 5:1). Nüüdisaegseid mägiteid mööda minnes asub see linnake Naatsaretist 150 kilomeetrit lõuna pool. Sellesse Petlemma pidigi Joosep minema, sest niihästi tema kui ta noorik põlvnesid kuningas Taaveti soost, kes oli pärit Petlemmast.

Kas Maarja oli valmis toetama Joosepi otsust minna sellisele teekonnale? Tema seisundis rännata ei olnud kindlasti kerge. Ilmselt oli käes varasügis, seega hakkas kuiv periood lõppema ja oli oodata kergeid vihmahoogusid. Veelgi enam, neil tuli minna ’Galileast üles’, kuna Petlemm asus umbes 750 meetri kõrgusel merepinnast; see tõus võis pärast mitmepäevast rännakut üpris vaevaline olla. Maarja olukorra tõttu võis arvata, et nende reis kestab tavapärasest kauem, sest tõenäoliselt tuli neil teha mitmeid puhkepeatusi. Sellisel ajal ihkaks iga  naine olla kodus sugulaste ja sõprade lähedal, kes sünnivalude puhkedes saaksid kiiresti appi tulla. Pole kahtlustki, et niisugusele teekonnale minek nõudis Maarjalt palju vaprust.

Igal juhul läks Joosep laskma ennast kirja panna „koos Maarjaga, kellega ta oli abiellunud”, nagu kirjutab Luukas (Luuka 2:4, 5, UM). Joosepiga abiellumine mõjutas suuresti Maarja otsuseid. Maarja mõistis, et Jumal on andnud ta mehele juhtpositsiooni ning et tema kui naise roll on olla mehe abiline ja tema otsuseid toetada. * Niisiis läbis ta selle usukatse lihtsalt olles sõnakuulelik.

Mis veel võis Maarjat ajendada olema sõnakuulelik? Kas ta teadis prohvetiennustust selle kohta, et Messias sünnib Petlemmas? Piibel sellele ei vasta. Siiski ei saa me seda võimalust välistada, kuna see ennustus oli ilmselt üldteada nii usujuhtide kui lihtrahva seas (Matteuse 2:1–7; Johannese 7:40–42). Maarja ei olnud Pühakirja tundmises sugugi võhik (Luuka 1:46–55). Ükskõik kas Maarja soostus teekonnale minema selleks, et olla sõnakuulelik abikaasale, või selleks, et järgida keisri käsku, või selleks, et tegutseda kooskõlas Jehoova prohvetiennustusega – või arvestas kõigi nende teguritega –, on ta meile suurepäraseks eeskujuks. Nii meeste kui naiste puhul on alandlik, sõnakuulelik hoiak Jehoova silmis palju väärt. Eriti meie ajal, kui allumine näib olevat üks enim ärapõlatud voorusi, on Maarja eeskuju innustuseks usklikele kogu maailmas.

Kristuse sünd

Maarja võis kergendunult ohata, kui Petlemm viimaks nähtavale ilmus. Ülesmäge minnes ja oliivisaludest möödudes (oliivide koristamine oli üks viimaseid saagikoristusi) võisid Maarja ja Joosep mõelda selle linnakese mineviku peale. Petlemm oli liialt tähtsusetu, et olla arvestatud Juuda linnade hulka, nagu ütles prohvet Miika; ometi olid just siin sündinud Boas, Noomi ja hiljem Taavet. Kõik see oli aset leidnud rohkem kui tuhat aastat tagasi.

Kui Maarja ja Joosep Petlemma jõudsid, oli linnake rahvast tuubil täis. Kuna enne neid oli hulk teisigi saabunud ennast kirja panema, ei olnud neile majutuspaigas ruumi. * Neil ei jäänud muud üle kui ööbida laudas. Võime vaid kujutleda Joosepi muret, kui ta nägi, et tema naine kannatab teravate, järjest tugevnevate valuhoogude käes, mida ta kunagi varem polnud tundnud. See oli küll viimane koht, kus sünnitust oleks oodanud.

Naised kõigis maailma paikades mõistavad hästi, mida Maarja võis tunda. Jehoova oli umbes 4000 aastat varem andnud teada, et päritud patu tõttu tuleb naistel valuga lapsi ilmale tuua (1. Moosese 3:16). Pole mingit alust arvata, et Maarja oleks selles suhtes erand olnud. Luukas jätab taktitundeliselt  kirjeldamata, kuidas kõik täpselt toimus, vaid ütleb lihtsalt: „Ta tõi ilmale oma esimese poja” (Luuka 2:7). Jah, esimese poja, sest hiljem sünnitas ta veel vähemalt kuus last (Markuse 6:3). See laps aga oli eriline: ta polnud mitte ainult oma ema esmasündinu, vaid Jehoova enda ainusündinud Poeg, „kõige loodu esmasündinu”! (Koloslastele 1:15.)

Nüüd lisab jutustus kuulsa detaili: „[Maarja] mähkis ta mähkmetesse ja asetas ta sõime” (Luuka 2:7). Jeesuse sündi kajastavad etendused, maalid ja väljapanekud kõikjal maailmas loovad sellest olukorrast ebarealistlikult halearmsa pildi. Püüdkem seda olukorda reaalselt ette kujutada. Sõimest ju söövad kariloomad. Perekond leidis ulualust seega laudast, kohast, kus on kõike muud kui hea õhk ja hügieenilised tingimused. Milline lapsevanem eelistaks sünnitada laudas, kui tal oleks mõni muu võimalus? Enamik vanemaid tahab oma lastele üksnes kõige paremat. Kui palju enam võisid Maarja ja Joosep soovida pakkuda parimat Jumala Pojale!

Ometi ei kibestunud nad oma piiratud võimaluste pärast; nad lihtsalt tegid oma olukorras parima. Näiteks pane tähele, et Maarja hoolitses ise vastsündinu eest, mähkis ta mugavalt sisse ja pani hellalt sõime magama, tehes kindlaks, et tal on soe ja hea olla. Maarja ei lasknud murel hetkeolude pärast takistada end andmast oma parimat. Samuti teadsid nii Joosep kui Maarja, et kõige tähtsam lapse heaoluks on õpetada teda Jumalat teenima (5. Moosese 6:6–8). Tänapäeval tuleb vanematel laps üles kasvatada maailmas, kus ei väärtustata Jumala teenimist. Seepärast teevad nad targasti, kui seavad endale samasugused prioriteedid nagu Joosep ja Maarja.

Julgustav külastus

Rahulikku olemist katkestas ootamatu sigin-sagin. Lauta tõttasid karjased, tulvil elevust ja näod säramas rõõmust, soovides seda peret ja iseäranis last näha. Nad olid kohale jooksnud mäenõlvadelt, kus nad oma karjadega ajutiselt elasid. * Nad jutustasid hämmastunud vanematele äsja toimunud imelisest sündmusest. Neile oli mäenõlval keset ööd ilmunud üks ingel, nii et kogu ümbrus oli särama löönud Jehoova aupaistusest. Ingel ütles neile, et Petlemmas on äsja sündinud Kristus ehk Messias ja et nad leiavad lapse mähituna sõimes magamas. Seejärel oli toimunud midagi veel erakordsemat: oli ilmunud võimas inglikoor, kes laulis Jehoovale ülistust!

Pole siis ime, et need alandlikud mehed tõttasid Petlemma! Kui vaimustunud nad võisid küll olla, nähes vastsündinut sõimes lamavat, täpselt nagu ingel oli öelnud. Nad ei jätnud seda rõõmusõnumit enda teada. Sedamaid „teatasid nad asjast ... Ja kõik, kes seda kuulsid, panid imeks, mida karjased neile rääkisid” (Luuka 2:17, 18). Võib arvata, et tolle aja usujuhid suhtusid karjastesse põlgusega. Jehoova aga hindas neid alandlikke ja ustavaid mehi väga kõrgelt. Ent kuidas mõjus nende külastus Maarjale?

Maarja oli pärast sünnitust kahtlemata kurnatud, ometi kuulas ta teraselt karjaste igat sõna. Veelgi enam, „Maarja pidas kõik need sõnad meeles ning mõtles nendele oma südames” (Luuka 2:19). See noor naine oskas põhjapanevaid järeldusi teha. Ta mõistis, et ingli sõnum on erakordselt tähtis. Tema Jumal Jehoova tahtis, et ta teaks ja mõistaks, kes on ta poeg ja kui tähtis roll sel pojal on täita. Seepärast tegi Maarja enamat, kui kuulas. Ta talletas need sõnad oma südamesse, et nende üle tulevastel kuudel ja aastatel  ikka ja jälle mõelda. See on üks oluline tegur, mis aitas Maarjal kogu elu tugevat usku hoida.

Kas sa järgid Maarja eeskuju? Jehoova Sõna leheküljed on tulvil elutähtsaid tõesõnu. Kuid abi on neist vaid juhul, kui pöörame neile tähelepanu. Selleks tuleb lugeda Piiblit korrapäraselt – mitte kui mõnd juturaamatut, vaid kui Jumala Sõna (2. Timoteosele 3:16). Seejärel tuleb meil talletada Piibli sõnad oma südamesse, mõelda nende üle, teha järeldusi nagu Maarja. Kui mõtleme Piiblist loetu üle järele, kaaludes, kuidas Jehoova nõuandeid veelgi enam ellu rakendada, toidame oma usku ja aitame sel kasvada.

Lisamõtteid talletamiseks

Kui laps oli kaheksapäevane, lasid Maarja ja Joosep ta Moosese käsuõpetuse kohaselt ümber lõigata ja panid talle nimeks Jeesus, nagu neid oli kästud (Luuka 1:31). Maarja puhastuspäevade täitudes, kui laps oli 40-päevane, viisid nad ta Petlemmast kümmekonna kilomeetri kaugusel asuvasse Jeruusalemma templisse ja tõid seal ohvri, mille seadus lubas vaesemal rahval tuua: kaks turteltuvi või kaks muud tuvi. Kui neil oligi piinlik, et nad ei saanud tuua ohvriks jäära ja turteltuvi nagu teised vanemad, surusid nad sellised tunded alla. Igal juhul said nad templis viibides suurt julgustust (Luuka 2:21–24).

Nende juurde astus eakas mees nimega Siimeon ja lausus mõtteid, mille Maarja taas oma südamesse tallele pani. Jumal oli Siimeonile tõotanud, et ta näeb veel enne oma surma Messiat, ja nüüd andis Jehoova püha vaim talle teada, et väike Jeesus ongi tõotatud Päästja. Siimeon ka hoiatas Maarjat, et see saab tulevikus tunda valu, mis läbistab teda nagu terav mõõk (Luuka 2:25–35). Need ennustussõnad võisid aidata Maarjal vastu pidada, kui see raske aeg kolme aastakümne pärast kätte jõudis. Pärast Siimeoni nägi väikest Jeesust ka naisprohvet Anna, kes kõneles temast kõigile, kes ootasid Jeruusalemma lunastust (Luuka 2:36–38).

Kui õige otsuse tegid Joosep ja Maarja, et tõid oma pisipoja Jeruusalemma Jehoova templisse! Nii rajasid nad varakult aluse poja eluaegsele harjumusele käia ustavalt Jehoova templis. Seal andsid nad omalt poolt seda, mida võisid, ning said vastutasuks kuulda teiste õpetus- ja julgustussõnu. Võib kindel olla, et Maarja lahkus sel päeval templist kindlama usuga, süda tulvil tähtsaid tõdesid, mida mõttes mõlgutada ja teistega jagada.

On meeldiv näha, kuidas lapsevanemad tänapäeval samamoodi teevad. Jehoova tunnistajatest lapsevanemad võtavad ustavalt oma lapsed kristlikele koosolekutele kaasa. Sellised vanemad annavad omalt poolt seda, mida võivad, öeldes kaasusklikele julgustavaid sõnu. Ja nad naasevad koosolekult kindlama usuga, õnnelikumana ja tulvil häid mõtteid, mida teistega jagada. Sinagi oled koosolekutele südamlikult oodatud. Nii võid kogeda nagu Maarja, et sinu usk saab üha kindlamaks.

[Allmärkused]

[Pilt lk 25]

Siimeoni õnnistati sellega, et ta sai näha ennustatud Päästjat