Pisarad nahklähkris

NOOR mees uitas põgenikuna ringi. Masendunu ja õnnetuna ning pisarsilmil anus ta Jehoova Jumalat, et see osutaks lahkust ja kaastunnet: „Pane sina mu pisarad oma lähkrisse [„nahklähkrisse”, P 1938–40]” (Laul 56:9). See mees oli Taavet, hilisem Iisraeli kuningas. Kuid mis oli see tema mainitud nahklähker ning kuidas saab Jumal meie pisarad lähkrisse panna?

Nahklähker oli Taavetile tuttav ese. See oli nõu vee, õli, veini ning mõnikord ka või kaasavõtmiseks. Sahara nomaadid, näiteks tuareegid, kasutavad seniajani tervest kitse- või lambanahast valmistatud lähkreid. Sellistesse lähkritesse võib mahtuda suurel hulgal vett, sõltuvalt looma suurusest. On üldteada, et nahklähkrites seisab vesi ka kõrbepäikese lõõsas jahe. Minevikus vedasid neid eeslid või kaamelid. Tänapäeval võib näha neid kinnitatuna koguni maastikumasina esiküljele!

Taaveti südantliigutavatel sõnadel nahklähkri kohta võib olla tähendus ka meile. Mil moel? Piibli selgituse kohaselt valitseb praegust maailma Saatan, kel on „suur viha”. Selle tagajärjel on maad tabanud kohutavad hädad (Ilmutuse 12:12). Seepärast on paljusid nagu Taavetitki tabanud emotsionaalsed, hingelised või füüsilised kannatused. Eriti kannatavad need, kes püüavad olla Jumalale meelepärased. Kas see käib ka sinu kohta? Vapralt, vahel ka pisaraid valades, ei lakka sellised ustavad inimesed püüdlemast selle poole, et elada oma elu laitmatuses (Laul 126:6). Nad võivad olla kindlad, et taevane Isa näeb lisaks nende katsumustele ka seda, millist emotsionaalset mõju katsumused neile avaldavad. Ta kahtlemata mõistab oma teenijate hingevalu ning peab kaastundlikult nende pisaraid ja kannatusi meeles – piltlikus mõttes otsekui talletades neid oma lähkris.