Mida õpetas põrgu kohta Jeesus?

„Kui su silm sind pahandab,” ütles Jeesus, „kisu ta välja; parem on sul ühe silmaga minna Jumala riiki kui et sul on kaks silma ja sind heidetakse põrgusse, kus nende uss ei sure ja tuli ei kustu!” (MARKUSE 9:47, 48)

Ühel teisel korral rääkis Jeesus kohtumõistmise ajast, mil ta ütleb õelatele: „Minge ära minu juurest, te neetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele!” Ta lisas, et nemad „lähevad igavesse karistusse”. (MATTEUSE 25:41, 46)

JEESUSE ülaltoodud sõnad võivad esmapilgul näida põrgutule õpetuse propageerimisena. Endastmõistetavalt polnud Jeesusel plaanis minna vastuollu Jumala Sõnaga, kus öeldakse selgelt: „Surnud ei tea enam midagi” (Koguja 9:5).

Millele siis Jeesus viitas, kui ta ütles, et inimene heidetakse põrgusse? Kas „igavene tuli”, mille eest Jeesus hoiatas, on sõnasõnaline või sümboolne? Mis mõttes lähevad õelad „igavesse karistusse”? Uurigem neid küsimusi järgemööda.

Millele Jeesus viitas, kui ta ütles, et inimene heidetakse põrgusse? Kirjakohas Markuse 9:47 sõnaga „põrgu” tõlgitud kreeka algkeele sõna on Geʹen·na. See sõna tuleneb heebrea terminist Gee Hin·nomʹ tähendusega „Hinnomi org”. See org paiknes muistse Jeruusalemma lähiümbruses. Iisraeli kuningate päevil ohverdati seal lapsi – see oli jäle komme, mille Jumal hukka mõistis. Ta ütles, et hävitab need, kes sellise väärjumalakummardamisega tegelevad. Seejärel hakati Hinnomi orgu kutsuma „Tapaoruks”, kus „selle rahva laibad”  jäävad hauda matmata vedelema (Jeremija 7:30–34). Niisiis ennustas Jehoova, et Hinnomi orust ei saa mitte elusate ohvrite piinapaik, vaid koht, kuhu heidetakse rohkel arvul surnukehasid.

Jeesuse päevil kasutasid Jeruusalemma elanikud Hinnomi orgu prügimäena. Sellele prügimäele viskasid nad mõningate nurjatute kurjategijate surnukehad ning hoidsid seal tuld pidevalt lõõmamas, et hävitada jäätmeid ja laipu.

Kui Jeesus rääkis ussist, kes ei sure, ja tulest, mis ei kustu, vihjas ta ilmselt kirjakohale Jesaja 66:24. Seoses „nende meeste laipadega, kes astusid üles ... [Jumala] vastu” sõnab Jesaja, et „nende uss ei sure ja nende tuli ei kustu”. Jeesus ja ta kuulajad teadsid, et need Jesaja sõnad käivad selliste inimeste  laipade kohtlemise kohta, kes pole matmist väärt.

Seega kasutas Jeesus Hinnomi orgu ehk Gehennat tabava sümbolina surma kohta, millest pole lootust saada üles äratatud. Ta tegi selle mõtte selgeks, kui hoiatas, et Jumal ’võib hävitada nii hinge kui keha Gehennas’ (Matteuse 10:28, UM). Gehenna on igavese surma, aga mitte igavese piina sümbol.

Kas „igavene tuli”, mille eest Jeesus hoiatas, on sõnasõnaline või sümboolne? Pangem tähele, et kirjakohas Matteuse 25:41 Jeesuse mainitud „igavene tuli” oli valmistatud „kuradile ja tema inglitele”. Kas sõnasõnaline tuli saaks põletada vaimolendeid? Või kas ehk kasutas Jeesus terminit „tuli” sümboolses tähenduses? Samas kõneluses mainitud „lambad” ja „sikud” pole kindlasti mitte sõnasõnalised – need on kaht liiki inimeste kohta käivad kujundlikud võrdlused (Matteuse 25:32, 33). Piltlikus mõttes põletab Jeesuse mainitud igavene tuli õelad täielikult ära.

Mis mõttes lähevad õelad „igavesse karistusse”? Kuigi enamik tõlkeid kasutab kirjakohas Matteuse 25:46 sõna „karistus”, on kreeka sõna koʹla·sin põhitähenduseks „puude kasvu piirama” ehk tarbetuid oksi ära lõikama. Niisiis, lambasarnased inimesed saavad igavese elu, mittekahetsevatele sikutaolistele inimestele saab aga osaks „igavene karistus”, sest nad lõigatakse elust ära igaveseks.

Mida sina arvad?

Jeesus ei õpetanud kunagi, et inimestel on surematu hing. Ent ta jagas alatihti õpetust  surnute ülestõusmisest (Luuka 14:13, 14; Johannese 5:25–29; 11:25). Miks ütles Jeesus, et surnud äratatakse üles, kui ta oleks uskunud, et nende hing pole surnud?

Jeesus ei õpetanud, et Jumal piinab pahatahtlikult õelaid igavesti. Ta lausus hoopis: „Nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!” (Johannese 3:16). Miks andis Jeesus mõista, et need, kes temasse ei usu, peavad surema? Kas mitte poleks ta öelnud, et nad elavad igavesti põrguleekides ägades, juhul kui ta oleks just seda mõelnud?

Õpetusel põrgust kui piinapaigast pole piiblilist alust. Pigem on see paganlik uskumus, mis on varjunud ristiusu õpetuse taha. (Vaata kasti  „Põrgu lühiajalugu”, lk 6.) Kindlasti ei piina Jumal inimesi igavesti põrgus. Kuidas võib tõe teadasaamine põrgu kohta mõjutada sinu suhtumist Jumalasse?

[Kast lk 6]

 PÕRGU LÜHIAJALUGU

JUURED PAGANLIKES USKUMUSTES. Muistsed egiptlased uskusid tulisesse põrgusse. 1375. aastast e.m.a pärit „Am-Tuati raamat” räägib neist, kes „visatakse pea ees lõõmavatesse aukudesse; ... ega suuda sealt pääseda ega ... põgeneda leekide eest”. Kreeka filosoof Plutarchos (u 46–120 m.a.j) kirjutab allilmas viibijate kohta: „[Nemad] tõstsid kaebehäält, kannatades kohutavaid piinu ning häbistavaid ja talumatut valu tekitavaid nuhtlusi.”

LEVIK JUDAISMI SEKTIDESSE. Ajaloolane Josephus (37 – u 100 m.a.j) mainib, et esseenid (judaistlik usulahk) uskusid hingede surematusse ja igikestvusse. Lisaks ütleb ta: „See sarnaneb kreeklaste vaatega ... Nad arvavad, et pahade hingede viibimispaik on pime ja õudne, tulvil lõppematuid nuhtlusi.”

SISSETOOMINE RISTIUSKU. Teisel sajandil m.a.j mainis apokrüüfiline Peetruse Ilmutusraamat õelate kohta: „Neid ootab ees kustumatu tuli.” Lisaks öeldi seal: „Vihaingel Ezrael laseb meeste ja naiste ühel kehapoolel põleda ning heidab nad ühte pimedasse paika, inimeste põrgusse; ning üks vihavaim nuhtleb neid.” Samal ajaperioodil tsiteerib kirjamees Theophilos Antiookiast üht sibülli (kreeka naisprohvetit), kes kuulutas ette õelatele jagatavaid karistusi: „Sind tabab lõõmav tuli ja sa pead kogu igaviku iga päev leekides põlema.” Theophilose väitel võib neid sõnu pidada „tõeseks ja tarvilikuks ning õigeks ja kasulikuks kõigile inimestele”.

PÕRGUTULI KUI VÄGIVALLA ÕIGUSTUS KESKAJAL. Inglismaa kuninganna Mary I (1553–1558), keda tuntakse Mary Verisena, sest ta põletas tuleriidal ligikaudu 300 protestanti, olevat sõnanud: „Kuna ketserite hinged peavad nüüdsest peale igavesti põrgus põlema, pole mul midagi kohasemat kui jäljendada Jumala kättemaksu ja nad maa peal ära põletada.”

VIIMASE AJA MÄÄRATLUS. Nüüdsel ajal on mõningad kiriklikud rühmitused revideerinud oma põrguõpetust. Näiteks ütles anglikaani kiriku õpetuslike küsimuste komisjon aastal 1995: „Põrgu ei ole igavese piina paik, vaid hoopis sellise lõpliku ja muutmatu valiku tegemine, mis on sedavõrd täielikult ja absoluutselt Jumalaga vastuolus, et ainsaks lõpuks saab olla ainult totaalne mitteeksistents.”

[Kast/pilt lk 7]

MIS ON „TULE JÄRV”?

Ilmutuse 20:10 ütleb, et Kurat heidetakse tule järve ning teda „vaevatakse päevad ja ööd ajastute ajastuteni”. Kui Kuradit piinataks kogu igaviku kestel, peaks Jumal teda elus hoidma, kuid Piibel ütleb, et Jeesus ’kaotab’ ta (Heebrealastele 2:14). See sümboolne tulejärv kujutab „teist surma” (Ilmutuse 21:8, meie kursiiv). Siin pole tegemist Piiblis esimest korda mainitud surmaga – Aadama patust tingitud surmaga, millest inimene võib ülesäratamise kaudu vabaneda (1. Korintlastele 15:21, 22). Kuna Piibel ei ütle, et tulejärv annab sealviibijad välja, peab „teine surm” tähendama teist laadi surma, millest pole tagasipöördumist.

Mis mõttes vaevatakse neid, kes on „tule järves”, ajastute ajastuteni? Mõnikord võib kellegi ’vaevamine’ tähendada piirangute seadmist. Kord, kui Jeesusel oli kokkupõrge deemonitega, kisendasid need: „Oled sa siia tulnud meid enneaegu vaevama [sügavikus kinni hoidma]?” (Matteuse 8:29; Luuka 8:30, 31, P 1997). Seega vaevab kõiki „järves” viibijaid igavene piirang ehk „teine surm”.