Mis tegelikult juhtub, kui inimene sureb?

„Kõik hinged, ka kurjade omad, on surematud ... Olles kättemaksuks karistatud lõputu tulelõõmaga ja saamata surra, on neil võimatu oma piinadest kunagi pääseda.” (Klemens Aleksandriast, 2. ja 3. sajandil elanud kirjamees)

NEED, kes Klemensi kombel propageerivad õpetust põrgust kui piinapaigast, eeldavad, et inimhing on surematu. Kas Piibel toetab sellist õpetust? Vaadelgem, mida vastab Jumala Sõna järgnevatele küsimustele.

Kas esimesel inimesel Aadamal oli surematu hing? Piibel ütleb Aadama loomise kohta: „Jehoova Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse elavat õhku: nõnda sai inimene elavaks hingeks” (1. Moosese 2:7). Pangem tähele, et see kirjakoht ei ütle, et Aadamale anti hing.

Mis Aadamast pärast patustamist lõpuks sai? Jumala määratud karistuseks polnud igavene piin põrgus. Jumal kuulutas hoopis välja järgmise otsuse: „Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad, sest sellest sa oled võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!” (1. Moosese 3:19, meie kursiiv). Mitte miski Jumala teadaandes ei viita sellele, nagu oleks mingi osa Aadamast pärast tema surma ellu jäänud. Aadama surres suri ka hing Aadam.

Kas kellelgi inimestest on surematu hing? Jumal ütles prohvet Hesekielile: „Hing, kes teeb pattu, peab surema!” (Hesekiel 18:4). Apostel Paulus kirjutab: „Otsekui ühe inimese [Aadama] kaudu patt tuli maailma ja patu läbi surm, nõnda on ka surm tunginud kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud” (Roomlastele  5:12). On loogiline järeldada, et kuna kõik inimesed teevad pattu, surevad kõik hinged.

Kas surnud hing teab või tunneb midagi? Jumala Sõna ütleb: „Elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi” (Koguja 9:5). Seda, mis juhtub inimesega pärast tema surma, kirjeldab Piibel nõnda: „Ta pöördub tagasi oma mulda; samal päeval kaovad tema kõrged mõtted!” (Laul 146:4). Kui surnud „ei tea enam midagi” ja nende ’kõrged mõtted kaovad’, siis kuidas nad saaksid tunda põrgupiina?

Jeesus Kristus ei võrrelnud surma mitte mingi teadvuse vormiga, vaid hoopis unega (Johannese 11:11–14). * Võidakse vastu väita, et Jeesus õpetas, et põrgu on tuline ning et patustajad heidetakse põrgutulle. Vaadelgem, mida Jeesus põrgu kohta tegelikult rääkis.

[Allmärkus]