Lugejad küsivad

Kas Jehoova tunnistajad aktsepteerivad Vana Testamenti?

Jehoova tunnistajad usuvad, et Piibel on Jumala Sõna, ning peavad nii Vana kui Uut Testamenti tervikpiibli lahutamatuteks osadeks. Kuid nende arvates on sobivam nimetada neid piibliosi Heebrea Kirjadeks ja Kristlikeks Kreeka Kirjadeks, võttes arvesse, et heebrea ja kreeka keel olid peamised keeled, milles Vana ja Uus Testament algselt kirja pandi.

Samas aga mõningad, kes tunnistavad kristlust, ei taha aktsepteerida Vana Testamenti. Nad ütlevad, et Vana Testamendi Jumal on vihane Jumal, kes kiitis heaks sõdimise, tapmise ja muud teod, mis ei sobi sugugi kokku selle armastava ja kõlbelise Jumalaga, kellest räägib Uus Testament. Teised arutlevad, et Vana Testament ei puutu kristlastesse, kuna see räägib peamiselt juutidest. Ent kas on ikka põhjendatud heita kolm neljandikku kogu Piiblist kõrvale, kui pidada silmas teksti 5. Moosese 13:1, milles Jumal keelab midagi tema sõnale lisada või sellest ära võtta?

Meie ajaarvamise 50. aasta paiku külastas apostel Paulus Kreekas Tessaloonikas elavaid inimesi ning „kõneles neile kolmel hingamispäeval Kirjast, seletades ja tõestades, et Kristus pidi kannatama ja surnuist üles tõusma” (Apostlite teod 17:1–3). Mõned tema kuulajaist said kristlasteks ning Paulus kiitis neid hiljem, öeldes: „Teie, kuuldes meilt Jumala sõna, ei võtnud seda vastu mitte inimeste sõnana, vaid sellena, mida see tõesti on, Jumala sõnana” (1. Tessalooniklastele 2:13). Ajal, mil ta Tessaloonikas käis, oli Kristlike Kreeka Kirjade 27 raamatust tõenäoliselt olemas vaid Matteuse evangeelium. Seega „Kiri”, mille alusel Paulus kõneles, koosnes ilmselt Heebrea Kirjadest.

Kristlike Kreeka Kirjade kirjutajad tsiteerisid Heebrea Kirju 320 korda ning lisaks tegid neile mitusada viidet. Miks? „Sest mis iganes enne on kirjutatud, on kirjutatud meile õpetuseks, et meil kannatlikkuse ja Kirja troosti kaudu oleks lootust” (Roomlastele 15:4). See näitab selgelt, et ka tänapäeval on väga kasulik aktsepteerida kogu Piiblit.

Kristlikud Kreeka Kirjad on rajatud Heebrea Kirjadele ning kujutavad endast Jumala Sõna loogilist järge, mille kirjutamise tingis Jumala eesmärkide järkjärguline selginemine. Mingil moel ei kahanda need Heebrea Kirjade väärtust. Cambridge’i ülikooli teoloogiaprofessor Herbert H. Farmer kinnitab, et evangeeliume „ei saa mõista lahus neile eelnevast lepingurahva ajaloost, millest räägib Vana Testament”.

Jumala Sõna ei vaja revideerimist. Küll aga võib öelda, et „õigete rada on otsekui valgusepaistus, mis muutub üha selgemaks, kuni päev on saabunud” (Õpetussõnad 4:18). Lisades Piibli kaanonile Kristlikud Kreeka Kirjad, heitis Jumal valgust oma eesmärgi täitumisele, kahandamata seejuures Heebrea Kirjade väärtust. Need kõik on „Issanda sõna”, mis „püsib igavesti” (1. Peetruse 1:24, 25).