Kiri Ghanast

Musta vöö omanikust saab kristlane

KUJUTASIN teda ette teistsugusena. Seljas vabalt langev puuvillane kimono, millele on tugevasti seotud must vöö, on ta võtnud sisse võitluspoosi, käed löögivalmis, paljad jalad harkis. Mehe näol on metsik ilme, kulm keskendumisest kortsus, silmad pilukil, kalgistunud ja ähvardavad – temas pole raasugi pehmust, mis võiks reeta mõnd nõrka külge.

Äkitselt teeb ta kiai-karjatuse saatel liigutuse. Ta käsi nagu lõikaks läbi õhu. Tšahh! Lauaplank läheb kõva raksatusega pooleks ja kukub maha. Mees hüppab taas pööret tehes kõrgele õhku. Tema jalad ja käed liiguvad sujuvalt, jagamaks jahmunud vastasele täpselt suunatud lööke. Kas see mees võiks tõesti tahta Piiblit uurida?

Astun ligi ja sirutan käe tervituseks välja. „Kas sina oled Kojo? Mulle öeldi, et sa soovid Piiblit uurida.” Kojo surub mu kätt, lai sõbralik naeratus suul. Tema silmis pole enam karmi, hirmuäratavat pilku, vaid neis peegeldub uudishimu. „Jah, ma oleksin sellest väga huvitatud,” vastab ta. „Millal me alustame?”

Võtame istet tema maja väikesel verandal ning avame Piibli ja raamatud. Siin on natuke jahedam, vaiksem ning me võime rahus istuda. Oleme kolmekesi: Kojo, mina ja tema väike ahv. Tilluke primaat, kõigest 35-sentimeetri pikkune, näeb oma punase karvatutiga pealael ja valge lõuahabemega koomiline ja vallatu välja. Ahvike on armas, lustlik ja äärmiselt uudishimulik ning teeb, mida tahab: kõnnib meie raamatute peal, napsab pastakaid ning pistab oma käpakesed meie särgitaskutesse, et leida sealt maiustust. Nii nagu lapsevanem, kes on väikeste laste müra ja nihelemisega harjunud, ei pööra Kojo talle tähelepanu ja keskendub õppetükile. Tal on palju küsimusi, mis näitab, et ta mõtleb kaasa ja soovib uusi asju teada saada. Karate on õpetanud teda ilmselt olema valvas ja ettevaatlik, kuna ta ei nõustu ühegi mõttega enne, kui ta on selles veendunud ja näeb selle kohta kinnitust Piiblist.

Meie uurimine edeneb jõudsalt. Mõne aja pärast märkan aga, et temas on käimas võitlus – aina tugevamaks muutuv võitlus iseendaga. „Üle kõige maailmas armastan ma võitluskunsti,” räägib ta mulle. On ilmne, kui väga ta ihkab võidelda ja millise pühendumusega on ta seda oskust täiustanud. 26-aastane Kojo mitte ainult ei armasta karated, vaid on ka väga osav selles. Tal on must vöö – see on tase, milleni vaid üksikud küündivad.

 Ma pole kindel, mida Kojo otsustab. Näen, et ta adub, et kui ta jätkab karatega tegelemist, tehes teistele oma käte ja jalgadega haiget, ei sobi see kokku selliste omadustega nagu kaastunne, hellus ja hoolivus – omadustega, mis iseloomustavad tõeliste kristlaste seas valitsevat armastust. Samas tean ma aga, et Piibli tõde on kõvemategi meeste südame sulatanud. Kui ta süda on õigel kohal, pehmeneb ka see tänu Jumala Sõna väele. Pean olema kannatlik.

Ühel lämbel õhtupoolikul loeme uurimise lõpupoole kirjakoha, mis raputab Kojot nii tugevalt nagu vastaselt saadud kõva hoop. „Jehoova katsub läbi õige, aga õelat ja vägivalla armastajat vihkab ta hing,” loeb ta (Laul 11:5). „Vägivalla armastajat” kordab ta omaette. Tema tumepruunides silmades, mis varem olid täis otsustavust ja karmust, peegeldub leebus. Ta vaatab mulle otse silma sisse ja ütleb naeratades: „Ma olen teinud oma otsuse.”

Osaleme Kojoga nüüd töös, mida üle kõige maailmas armastame – me oleme vabatahtlikud õpetajad, kes jagavad Piiblist teadmisi neile, kes soovivad meid kuulata. Täna hommikul on meil kokkulepe külastada noormeest nimega Luke.

Luke’i maja juurde läheb kitsas ja inimestest pungil tee läbi turu. Tänavate ääres on sajad müügiletid, kus müüjad oma kaupa pakuvad. Seal on punase ja rohelise tšilli kuhilaid, korvitäite kaupa küpseid tomateid, kuhjadesse laotud söödavat hibiski, samuti raadioid, vihmavarje, seepi, parukaid, kööginõusid ning hunnikute viisi kasutatud jalanõusid ja riideid. Noored neiud müüvad vürtsikat toitu laiades alumiiniumkaussides, mida nad graatsiliselt pealael kannavad. Nad liiguvad osavalt läbi rahvamassi, ahvatledes näljaseid ostjaid oma maitsvate suppide ja hautistega, mis sisaldavad suitsukala, krabisid ja tigusid. Inimeste jalge ümber sagib koeri, kitsi ja kaagutavaid kanu. Raadiod üürgavad, autod tuututavad ja inimesed kisavad.

Me liigume mööda mudast teed linnakärast eemale ja jõuame päevinäinud majani, millel on kulunud silt „Peatuspaik pikal rännakul”. Luke, umbes 20-aastane kõhn noormees, seisab ukselävel ja kutsub meid päikese käest ära väikesesse varjualusesse. Kõikjal võib näha hulgaliselt kotikesi ja kaste, mis on täis kuivatatud ravimtaimi ja juuri, samuti nööriga kokku seotud lehekimbukesi ja kõvasid kooretükke, mis kõik kuuluvad Luke’i eakale tädile, kes on taimedega ravitseja. Ta on kokku kogunud paljude varasemate põlvede tarkuse, nõnda et iga segu on hoolsasti kokku tambitud ja keedetud, aitamaks kindlapeale igat sorti tõbede vastu. Luke juba ootab meid. Ta on meile natuke ruumi teinud ja toonud välja kolm puidust taburetti. Surume end üksteise lähedale istuma ja hakkame Piiblit uurima.

Kojo õpetab Luke’ile Piiblit. Mina sirutan end mugavalt välja ja kuulan, kuidas kaks noort meest arutavad selle üle, miks on Piibli järgi maa peal nii palju kannatusi. Kui Kojo kallutab end Luke’i poole, et aidata tal piiblikohta üles leida, panen tähele, kuidas ta oma tugevate kätega õrnalt Piiblit lehitseb. Ja siis meenub mulle, et sellest pole kaua aega, kui need oli veel võitleja käed. Jumala Sõnal on vägi muuta inimeses sügavale juurdunud negatiivsed omadused, mis on nii omased maailmale, kus ei elata Piibli põhimõtete järgi, positiivseteks omadusteks, nagu kaastunne ja armastus. See on tõepoolest fantastiline tulemus.

Koduteel kõnetame meest, kes istub mangopuu all varjus. Ta kuulab rahulikult Kojot, kui too talle Piiblist ühe mõtte loeb. Mõistes, et me oleme Jehoova tunnistajad, kargab ta püsti. „Ma ei salli teid!” karjub ta vihaselt. Korraks on näha, et Kojo tõmbub pingule, ent siis rahuneb ta ja soovib mehele kõike head. Me läheme oma teed.

Veidi aja pärast kallutab ta end minu poole ja sosistab: „Mu süda tagus kõvasti, kui ta seda ütles. Kas sa tead, mida ma talle oleksin võinud teha?” „Tean,” ütlen naeratades. Ta naeratab vastu ja me kõnnime edasi.