Vigade otsimine tõi mind tõe juurde

Jutustab R. Stuart Marshall

„Me ei räägi Jehoova tunnistajatega,” ütles jesuiidi preester. „Nad kasutavad Piiblit.” Tema vastus üllatas mind, sest olin just palunud tal näidata mu naisele mõningaid Jehoova tunnistajate õpetuste vastuolusid. Otsustasin siis, et uurin koos tunnistajatega Piiblit, et saaksin oma naisele ise ta usu kitsaskohti välja tuua.

OLIN siis 43-aastane ning olin kavatsenud kummutada Jehoova tunnistajate õpetused, kasutades oma teadmisi loogikast ja teoloogiast. Olin alates põhikoolist kuni kolledžini õppinud katoliiklikes koolides. Kuigi mul oli aastast 1969 bakalaureusekraad majanduse alal ja ma olin teinud läbi ka kohustuslikud filosoofia- ja teoloogiakursused, polnud mu katoliiklikud õpingud kunagi käsitlenud Piiblit.

Pärast kolledži lõpetamist abiellusin Patricia McGinniga, kes oli samuti katoliiklane. Me mõlemad lõpetasime Stanfordi ülikooli ning saime doktorikraadi. 1977 sündis meil poeg Stuart ning me seadsime end viimaks sisse USA-s California osariigis Sacramentos. Järgmised 23 aastat töötasin California osariigi seadusandlusanalüütiku büroos, kus ma tegelesin osariigi hariduseelarve analüüsiga. Tegin kõvasti tööd ja nautisin mõnusat elu. Mulle meeldis mu isaroll ning jälgisin huviga poja arengut. Mu armas naine oli mu ustavaim tugi ja sedasama olin mina talle.

25-sendine vastus

Kui meie poeg oli kaheaastane, sai Patricia Jehoova tunnistajatelt Piibli ja hakkas nendega seda uurima. Kolme aasta pärast ta ristiti. Ma pidasin Jehoova tunnistajaid kitsarinnaliseks, sest nad ei pidanud pühi ja keeldusid vereülekannetest, kuid mõnes küsimuses tundus nende arutluskäik üsna veenev. Oma üllatuseks tõin 1987. aastal oma suhtumise avalikkuse ette, olles kutsutud senati ja alamkoja hariduskomiteede ühisistungil sõna võtma seoses ühe mu soovitusega osariigi seadusandlikule kogule.

California ülikool soovis raha, et konkureerida teiste osariikidega, võitmaks kuue miljardi dollariline föderaalprojekt. Projekti eesmärk oli ehitada ülijuhtivate magnetitega superkiirendi, et uurida aatomisiseseid osakesi. Mina olin võtnud sõna selle projekti vastu, teatades, et pikemas perspektiivis ei too see osariigi majandusele erilist kasu. Ülikool tõi omapoolsete vastuväidete esitamiseks kohale kaks Nobeli füüsikaauhinna laureaati, et  need seadusandliku kogu ees oma argumendid välja tooksid. Mõlemad laureaadid selgitasid, millist kasulikku infot selle projekti kaudu võib saada. Üks ütles, et see võimaldab ehk vastata küsimustele universumi alguse kohta. Teine ütles, et see aitab heita valgust küsimustele elu tekke kohta meie planeedil.

Komitee esimees pöördus minu poole.

„Kas te arvate, et kuus miljardit dollarit on liiga kõrge hind vastuste eest nendele küsimustele?” küsis ta.

„Olen nõus, et need on tähtsad küsimused,” vastasin. „Kuid Jehoova tunnistajad tulevad pühapäeviti mu koju ja pakuvad 25-sendise annetuse eest ajakirja, mis vastab samadele küsimustele. Ja ma pole sugugi kindel, et nende 25-sendine vastus oleks kehvem kui kuue miljardi dollarilised vastused, mida võib pakkuda see projekt.”

Kõik ruumisolijad pahvatasid seepeale naerma, sealhulgas Nobeli auhinna laureaadid. Kuigi seadusandlik kogu otsustas ikkagi eraldada raha selle projekti tarvis, ei vaielnud keegi mulle vastu.

Aja möödudes nägin, et pean kodus kujunenud olukorra suhtes midagi ette võtma. Pärast kuut aastat mõttevahetusi Patriciaga Piibli ja Jehoova tunnistajate üle tundsin pettumust, kui ta soovis kuulutustööle rohkem aega pühendada. See oleks tähendanud, et ta vähendab oma tööd ülikoolis. Mind heidutas mõte, kuidas võib muidu nii loogiliselt mõtleval inimesel olla selline eesmärk, ja paistis, et mul pole enam mitte millegagi võimalik tema meelt muuta.

Pöördusin abi saamiseks eksperdi poole, kellel oli rohkem teadmisi Piiblist kui minul ning kes oleks minu arvates pidanud hõlpsasti suutma veenda mu naist Jehoova tunnistajate ja Piibli õpetuste vastuolulisuses. Kui tõestada, et vaid üks nende õpetus on vale, oleks ka kõik teised kahtluse alla seatud. See oli kõik, mida ma vajasin, et mõjutada mu naise matemaatilist mõtlemist. Ma võtsin ühendust jesuiidi preestriga kirikust, kus me Patriciaga varem käisime. Meie kohtumine lõppes aga vestlusega, mis on kirjas loo sissejuhatuses. Kui preester keeldus mu naisega rääkimast, teadsin, et kui kaua see mul ka aega ei võtaks, tuleb mul endal vead üles otsida ja näidata neid Patriciale.

Vigade otsinguil

Kui uurisin Jehoova tunnistajatega Piiblit, hämmastasid mind kõige enam Piibli prohvetikuulutused. Ma lugesin prohvet Jesaja ennustusi Babüloni langemise kohta, mis oli ligi  200 aastat ette öeldud ning mis mainis vallutajat Kyrost ja kirjeldas tema taktikat juhtida kõrvale Eufrati jõgi (Jesaja 44:27–45:4). Aastaid varem olin õppinud Babüloni langemist sõjanduse tunnis. Sain ka teada, et prohvet Taaniel oli rohkem kui 200 aastat ette teatanud üksikasju Kreeka vägeva kuninga kohta, kelle kuningriik jaotatakse pärast tema surma neljaks vähemtähtsaks kuningriigiks (Taaniel 8:21, 22). Mäletasin seda fakti Aleksander Suurest oma ajalookursusest. Põhjalikku uurimistööd tehes jõudsin ise veendumusele, et need Piibli raamatud olid tõesti kirjutatud enne ennustatud sündmusi.

Mida enam Jehoova tunnistajatega uurisin, seda enam veendusin, et Piibel on Jumala Sõna, ja seda polnud aastatepikkused katoliku teoloogia õpingud mulle küll õpetanud. Mida sellise teadmisega peale hakata? Otsustasin pühendada oma elu Jehoovale ja minust sai tema tunnistaja (Jesaja 43:10). Mind ristiti aastal 1991, vaid kaks aastat pärast jutuajamist jesuiidi preestriga. Meie poeg ristiti järgmisel aastal.

Kuna meie elul oli nüüd uus tulipunkt, muutsime oma perekondlikke eesmärke. Üks esimesi asju pärast ristimist oli teha viieaastane plaan oma naisele, et ta saaks 50-aastaselt lõpetada õppejõutöö ülikoolis. Ta soovis alustada pioneerteenistust, mis tol ajal tähendas 1000 kuulutustöötundi aastas ehk umbes 83 tundi kuus, et õpetada teistele Piibli tõdesid. Aastaks 1994 oli ta piisavalt kahandanud oma töökoormust, nii et ta saigi alustada pioneerteenistust. Minu enda esialgseks eesmärgiks oli edeneda teenistuses, aidata kus võimalik meie kogudust ja osaleda vabatahtlikult meie piirkonna kuningriigisaalide ehitusprojektidel raamatupidamistöös.

Mul oli võimalik rääkida Piiblist ka oma töökohal. Tuli välja, et üks uus eelarveanalüütik on Jehoova tunnistaja, kelle usuelu oli aga soiku jäänud. Tal olid Piibli suhtes kahtlused tekkinud ja see oli ta usku nõrgestanud. Mul oli võimalus tema usk taas lõkkele puhuda. Ta läks tagasi oma koduosariiki ja alustas pioneeritööd.

Aastal 1995 käisin ma alamkoja ja senati hariduskomitee eriistungil, kus arutati föderaalvalitsuse rahastatud uurimistööd. Komitee esimees küsis föderaalvalitsuse esindajalt, mis on saanud superkiirendi projektist. Vastuseks ütles föderaalametnik, et selle projekti võitis Texase osariik, kuid kolmel põhjusel ei viidud seda kunagi lõpule. Esiteks oli projekti maksumus kasvanud kuuelt miljardilt üheksale miljardile dollarile juba enne, kui sellega algust tehti. Teiseks soovis föderaalvalitsus, et fondi kasutataks muudeks eesmärkideks, eelkõige 1991. aasta Iraagi sõja tarbeks. Kolmandaks leidsid nad, et vastused nendele elulistele küsimustele saab Jehoova tunnistajatelt 25 sendi eest! Tuli välja, et minu tehtud märkus oli omasoodu edasi elanud ja nüüd ringiga alguspunkti tagasi jõudnud.

Kõik naersid jällegi selle peale ja mõned komitee liikmed kiikasid minu poole. Ma võtsin siis sõna ja täpsustasin: „Nüüd võib saada need vastused päris tasuta, kui vaid lugeda vastavat kirjandust.”

Täisväärtuslik ja mõttekas elu

Kui mu abikaasa jäi pensionile, tegime viieaastase plaani minu jaoks. Uurisin vaikselt võimalusi töötada kuskil mujal osaajaliselt, sest nüüd soovisin ma pühendada rohkem aega Piibli tõdede õpetamisele. Ootamatult pakkus seadusandlusanalüütiku büroo mulle võimalust töötada väiksema koormusega. Nii alustasin minagi aastal 1998 pioneerteenistust.

Ühel hommikul, kui me koos naisega valmistusime teenistuseks, tuli telefonikõne Jehoova tunnistajate Ameerika Ühendriikide harubüroost Brooklynist New Yorgist. Kuna olin varem andnud nõusoleku oma oskustega vajadusel abiks olla, küsiti minult, kas olen huvitatud lööma kaasa ühes projektis  Brooklynis. Mu vastus oli kindel jah. See viis meid 18 kuuks tööle Jehoova tunnistajate peakorterisse. Kasutasin võimalust minna varem pensionile, et selles töös osaleda. Pärast projekti lõppu lõime vabatahtlikena kaasa California osariigis Fairfieldis Jehoova tunnistajate kokkutulekusaali ehitamisel. Müüsime maha oma maja Sacramentos ja kolisime väiksesse korterisse Palo Altos. Mu varane pensionileminek avas tee edasistele õnnistustele. Oleme saanud kaasa lüüa Jehoova tunnistajate harubüroode projektides Nigeerias, Lõuna-Aafrika Vabariigis, Kanadas, Inglismaal ja Saksamaal.

Nagu need Jehoova tunnistajad, kes meid aitasid, nii aitame meie nüüd rõõmuga teistel õppida Piibli tõdesid. Ma tunnen kogu südamest, et see haridus, mida Jehoova annab, toob tunduvalt suuremat kasu kui kogu mu kõrgharidus. See oma avaruse ja põhjalikkusega on võrreldamatult üle kõigist teistest haridusprogrammidest. Jehoova on õpetanud oma tunnistajaid õpetama Piibli tõde viisil, mis puudutab nii mõistust kui ka südant. See motiveerib mindki õppimist jätkama. Oleme koos naisega väga tänulikud praeguse elu ja eesõiguse eest kasutada oma haridust kõiksuse Suverääni Jehoova Jumala teenimiseks.

[Väljavõte lk 27]

Kui uurisin Jehoova tunnistajatega Piiblit, hämmastasid mind kõige enam Piibli prohvetikuulutused

[Pilt lk 27]

Meie pulmapäeval

[Pilt lk 29]

Meile meeldib teistele Piibli tõdesid õpetada