NAGU Johni ja Caroli mõtteavaldustest näha, võib inimese kodunt saadud kasvatus vägagi suuresti mõjutada seda, kuidas ta oma lapsi distsiplineerib. Kui abikaasadel on erisugune perekondlik taust, suhtuvad nad ilmselt ka lastekasvatusse täiesti isemoodi. Mõnikord võivad sellised erinevused põhjustada abielus pingeid.

Pingeid võib veelgi võimendada kurnatus. Värsked lapsevanemad aduvad peagi, et lastekasvatamine on väsitav täiskohaga töö. Joan, kes on abikaasa Darreniga kasvatanud üles kaks tüdrukut, ütleb: „Ma armastan oma tütreid, kuid haruharva tahtsid nad minna voodisse õigel ajal ja nad ärkasid üles just kõige ebasobivamal ajal. Nad segasid  minu jutule vahele, nad jätsid oma kingad, riided ja mänguasjad ripakile ega pannud kunagi võid tagasi külmkappi.”

Jack, kelle naisel oli pärast teise lapse sündi sünnitusjärgne depressioon, ütleb: „Sageli tuli mul rampväsinuna töölt koju jõudes vastsündinuga poole ööni üleval olla. Vanemat tütart oli seetõttu raske järjepidevalt distsiplineerida. Ta oli armukade, kuna meie tähelepanu läks nüüd ka tema pisiõele.”

Kui väsinud vanemad tülitsevad lastekasvatuse üle, võib väike sõnavahetus paisuda suureks sõnasõjaks. Lahendamata jäänud erimeelsused võivad lüüa kiilu abikaasade vahele ning lapsel avaneb võimalus vanematega manipuleerida. Millised Piibli põhimõtted aitavad abikaasadel oma abieluliitu tugevana hoida ning samas tõhusalt lapsi kasvatada?

Abielu peaks algama enne laste sündi ja kestma veel kaua pärast nende kodunt lahkumist. Piibel ütleb abieluliidu kohta: „Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda inimene ärgu lahutagu!” (Matteuse 19:6). Kuid sellele eelnenud salmi järgi nägi Jumal ette, et laps lõpuks „jätab maha oma isa ja ema” (Matteuse 19:5). Ausalt öelda on lastekasvatamine kõigest üks etapp abielus, mitte selle alus. Mõistagi peavad vanemad võtma aega laste kasvatamiseks, kuid ei tohiks unustada, et tugev abielu loob selleks parimad eeldused.

Milline on üks moodus, kuidas abikaasad saavad lapsekasvatusaastatel omavahelist sidet tugevdada? Võtke võimaluse korral järjekindlalt aega omaette olemiseks ilma lasteta. Nii saate arutada olulisi perekonda puudutavaid küsimusi ja lihtsalt nautida teineteise seltskonda. Mööndavasti pole kahekesi koos olemiseks kerge aega leida. Alison, kellele varem viidati, ütleb: „Just siis, kui paistis, et nüüd saame abikaasaga natuke omavahel olla, nõudis noorim tütar tähelepanu või oli meie kuueaastane hädas, näiteks ei leidnud ta oma rasvakriite üles.”

Joan ja Darren, kellest eespool juttu oli, leidsid teineteise jaoks aega sel moel, et kehtestasid tüdrukutele kindla magamaminekuaja. „Tütred pidid alati kindlal ajal voodis olema,” ütleb Joan. „Nõnda jäi meil Darreniga aega lõõgastuda ja juttu ajada.”

Lastele kindla uneaja sisseseadmine mitte ainult ei anna abikaasadele võimalust natuke omavahel olla, vaid aitab ka lapsel mitte mõelda „endast rohkem, kui on vaja mõelda” (Roomlastele 12:3, UM). Lapsed, keda on õpetatud kinni pidama magamaminekuajast, mõistavad lõpuks, et ehkki neil on perekonnas oluline koht, ei ole nad ometi selle keskpunkt – neil tuleb end kohandada perekonna harjumuspärase eluviisiga, mitte aga oodata, et seda nende kapriiside järgi ümber seadma hakatakse.

„Kuule, mu poeg, oma isa õpetust ja ära jäta tähele panemata oma ema juhatust,”  kõlab üks tark õpetussõna (Õpetussõnad 1:8). See piiblisalm näitab, et nii isal kui emal on õigus kehtestada oma laste üle autoriteet. Kuid isegi niisugusel juhul, kui mõlemal vanemal on sarnane perekondlik taust, võivad nad olla eri meelt selles, kuidas last tuleks distsiplineerida ja millised perereeglid konkreetses situatsioonis peaksid kehtima. Mida sellises olukorras teha?

Varem tsiteeritud John ütleb: „Minu arust on oluline mitte vaielda laste ees.” Samas ta tunnistab, et ühisrinnet moodustada on lihtsam öelda kui teha. „Lapsed on väga terased,” sõnab John. „Isegi kui me otsesõnu ei vaidle, tajub tütar emotsioone.”

Mida John ja Alison sellises olukorras teevad? Alison ütleb: „Kui ma pole nõus sellega, kuidas abikaasa tütart distsiplineerib, ootan, kuni tüdruk on kuuldekaugusest väljas, ning alles siis avaldan oma arvamust. Ma ei taha, et tütar arvaks, et ta võib „jaga ja valitse” strateegia abil meie eriarvamusi ära kasutada. Kui ta saab aru, et oleme eri meelt, ütlen talle, et kõik pereliikmed peavad järgima Jehoova seatud korda ja et mina olen valmis alluma isa juhtimisele, nii nagu tema peaks alluma meile kui oma vanematele.” (1. Korintlastele 11:3; Efeslastele 6:1–3.) John sõnab: „Kui terve perekond on koos, siis tavaliselt võtan mina tütarde distsiplineerimise enda peale. Aga kui Alison on olukorraga paremini kursis, teeb seda tema ja mina toetan teda. Kui ma pole mingis asjas temaga sama meelt, siis arutame seda hiljem omavahel.”

Kuidas vältida, et erimeelsused lastekasvatuse küsimustes ei põhjustaks sinu ja abikaasa vahel hõõrumisi ega õõnestaks seega sinu autoriteeti laste silmis?

Kahtlemata on lastekasvatamine tõsine töö. Vahel tundub, et see ülesanne võtab viimasegi jõu. Kuid varem või hiljem alustavad lapsed iseseisvat elu ning te olete abikaasaga jälle kahekesi. Kas lastekasvatamine tugevdab või nõrgendab teie abielusidet? Vastus sõltub sellest, kui hästi te rakendate kirjakohas Koguja 4:9, 10 öeldut: „Parem on olla kahekesi kui üksi, sest neil on oma vaevast hea palk: kui nad langevad, siis tõstab teine oma kaaslase üles!”

Kui vanemad tegutsevad käsikäes, on tulemused ilmselt väga head. Carol, keda varem tsiteeriti, räägib, mida tema tunneb: „Ma teadsin, et mu mehel on palju häid omadusi, kuid tänu sellele, et oleme üheskoos lapsi kasvatanud, olen näinud teda täiesti uuest küljest. Minu lugupidamine ja armastus tema vastu on kasvanud, nähes, kui armastavalt ta meie tütarde eest hoolitseb.” John ütleb Alisoni kohta: „See, et olen näinud, kuidas mu naisest on saanud hoolitsev ema, on pannud mind teda sügavamalt armastama ja hindama.”

Kui te võtate lapsekasvatusaastatel aega teineteise jaoks ning töötate koos kui üks meeskond, tugevneb teie abielu, samal ajal kui lapsed sirguvad. Kas pole see parim eeskuju, mida saate oma lastele anda?