Birma tsükloniohvrid said abi

BIRMAT tabas 2. mail 2008 hävitava jõuga tsüklon Nargis, mis sai rahvusvahelistes uudistes väga kiiresti esilooks. * Teatati, et ligi 140 000 inimest hukkus või jäi teadmata kadunuks, kui tugeva tormi tekitatud hiidlaine ujutas üle Irrawaddy jõe deltaala.

Selles piirkonnas elab ka palju Jehoova tunnistajaid, kuid neist ei saanud õnneks mitte keegi viga. Suures osas tänu sellele, et nad otsisid varju nende endi hästiehitatud kogunemispaikades, kuningriigisaalides. Ühes kohas istus 20 tunnistajat ja 80 külaelanikku üheksa tundi külg külje kõrval kuningriigisaali katusel, kuna uputusveed tõusid viis meetrit. Kõik jäid ellu. Kahju küll, aga 300 külaelanikku hukkus. Paljudes külades oli kuningriigisaal ainuke ehitis, mis püsti jäi.

Kaks päeva pärast tsüklonit saatis Yangonis asuv Jehoova tunnistajate harubüroo päästerühma delta suudmealale Bothingone’i küla kogudusse. Neil tuli reisida läbi tormi laastatud piirkonna, kus siin-seal vedelesid surnukehad, ja vältida kokkupuudet marodööridega, kuid neil õnnestus riisi, kuivatatud nuudlite, vee ja küünalde laadungiga Bothingone’i õnnelikult kohale jõuda. See oli üleüldse esimene päästemeeskond, kes sinna piirkonda saabus. Kui nad olid kohalikele tunnistajatele abisaadetise üle andnud, pidasid nad julgustavaid piibliainelisi kõnesid  ning jätsid neile ka Piibleid ning piiblilist kirjandust, kuna kõik nende asjad olid läinud.

Tunnistajatest tsükloniohvrite hoiak oli tõeliselt tähelepanuväärne. Üks neist, kes kuulus kannatada saanud Irrawaddy piirkonna ühte kogudusse, lausus: „Me jäime kõigest ilma. Meie majad on purustatud, saak hävinud, vesi joogikõlbmatu. Kuid õed ja vennad ei ole nii muserdatud kui teised. Nad usaldavad Jehoovat ja tema organisatsiooni. Me järgime juhtnööre, mida meile antakse, ükskõik siis, kas jääme siia või läheme kuhugi mujale.”

Üks 30-liikmeline tunnistajate rühm, kes samuti oli kaotanud kogu oma vara, laulis rõõmsalt kuningriigilaule, kui nad reisisid 10 tundi paika, kus päästemeeskonnad andsid neile toitu, riideid ja peavarju. Teel olles kuulsid nad, et naaberlinnas toimub Jehoova tunnistajate ringkonnakokkutulek. Nad otsustasid esmalt sinna minna, et saada kosutust Piiblist ja olla koos kaasusklikega.

Kogu katastroofipiirkonnas hävis 35 tunnistajate maja, 125 maja oli osaliselt kannatada saanud ning 8 kuningriigisaalil oli väiksemaid kahjustusi. Õnneks ei saanud harubüroohooned tõsist viga.

Tsüklon lõikas harubüroo muust maailmast mõneks ajaks ära, kuna suured puud olid langenud teedele ja blokeerinud need. Vaid mõni tund pärast tormi raugemist hakkas üle 30 harubüroo töötaja käsitsi puid teelt eemaldama. Inimesed vaatasid seda ammuli sui pealt. Õige pea tuli rühm õdesid, kaasas värskendavad joogid ja puuviljad nii töölistele kui ka naabritele, kes lihtsalt ei suutnud uskuda oma silmi. Kui üks ajakirjanik toimuvat nägi, küsis ta: „Kes need usinad töölised on?” Kui ta sai vastuse, lausus ta: „Soovin, et rohkemad inimesed oleksid sellise hoiakuga nagu Jehoova tunnistajad.”

Jehoova tunnistajad moodustasid päästetööde koordineerimiseks kiiresti kaks hädaabikomiteed riigi erinevas osas. Appi tulid sajad vabatahtlikud. Mõne päevaga ehitati kodu kaotanud tunnistajatele uued majad. Kui üks töörühm hakkas meie õele uut maja ehitama, vaatasid naabrid seda suurte silmadega pealt. Üks naaber lausus: „Sellele Jehoova tunnistajale ehitab tema kirik uue maja. Mitte ükski budistist sõber pole mulle appi tulnud. Oleksin ikkagi pidanud hakkama Jehoova tunnistajaks, kui naabrinaine mulle kuulutas.”

Kui ehitustöölised ja hädaabikomitee vaatas Thanlynis üle ühte maja, mis oli peaaegu täielikult purustatud, olid nad väga liigutatud, kui tunnistajate pere lausus neile: „Meie majal pole häda midagi. Me saame siin üsna hästi elada. Mõnel tunnistajal aga polegi enam kodu. Aidake kõigepealt neid!”

Ühes Yangoni linnaosas püüdsid inimesed leida varju kohalikus kirikus, kuid uks oli lukus ja keegi ei pääsenud sisse. Nad said väga vihaseks ja tahtsid kiriku ukse maha lõhkuda. Seevastu pakkusid Jehoova tunnistajad oma kuningriigisaalides tsükloni ajal varju paljudele inimestele. Näiteks lasi Dalas üks tunnistajatest abielupaar kuningriigisaali 20 meeleheitlikku naabrit, kes olid tulnud sinna varju otsima. Hommikul polnud neil enam kodu, kuhu minna, ja ka nälg näpistas. Vennal õnnestus leida keegi, kes müüs riisi, ja ta ostis seda nii palju, et kõik said söönuks.

Ühe Yangonis elava pere mõned liikmed on Jehoova tunnistajad, teised aga käivad muudes kirikutes. Pärast tsüklonit tuli terve pere kuningriigisaali koosolekule. Miks? Üks pereliige selgitas: „Meie kirikust  lubati, et pärast tormi tullakse meid vaatama, aga ei tuldud. Ainsad, kes tulid, olid Jehoova tunnistajad. Te andsite meile riisi ja vett. Te pole sellised nagu teised kirikud.” Pereliikmetele, kes pole Jehoova tunnistajad, meeldis „Vahitorni” artikli arutelu teemal „Jehoova kuuleb meie abipalveid” ja nad isegi vastasid.

Üks naine, kes uuris tunnistajatega Piiblit, tuli nädal pärast tormi koosolekule. Sel koosolekul loeti ette harubüroo kiri, kus selgitati, mida on tehtud usukaaslaste aitamiseks, ja jutustati kogemusi neist, kes tormi üle elasid. Kirja ettelugemise ajal hakkas naine nutma. Talle avaldas sügavat muljet see, et kõigi tunnistajate eest oli hoolt kantud ja et nendega oli kõik korras. Pärast koosolekut sai ta üht-teist hädavajalikku ning tema maja kõrvale pandi tema tarbeks üles telk. Ta ütles, et tunnistajad hoolitsevad ta eest väga hästi.

Jeesus lausus: „Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis” (Johannese 13:35). Ja jünger Jakoobus rõhutas, et tõelise usuga kaasnevad head teod (Jakoobuse 2:14–17). Jehoova tunnistajad võtavad neid sõnu väga tõsiselt ning nad püüavad osutada armastust nii, et aitavad ja toetavad abivajajaid.

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 11]

Piiblis öeldakse, et tõelise usuga kaasnevad head teod