Kiri Iirimaalt

Huvilist hoolega otsimas

OLI järjekordne sombune päev. Vihma tibutas ning vihmapiisad auto esiklaasil segasid vaadet ümbritsevale maastikule. Pärast seda, kui olin sõitnud maha 16 kilomeetrit, jõudsin mäele, kust avanes vaade Iirimaa läänerannikul asuvale väikesele Westporti linnale. Kui päike lõpuks udu hajutas, ilmusid lahesopis nähtavale kümned tillukesed hajali asuvad saared, mis särasid nagu smaragdid sinisel velvetil. Vaid üksikud saared on asustatud, kuid mitmel teisel karjatavad kohalikud oma kariloomi.

Edasi lääne pool palistasid rannikut mäed, mis kilpjalgade, turbasambla ja kanarbikuga kaetult hõõgusid pärastlõunases päikesepaistes nagu vask. Kõigist taamal kõrguvatest mägedest eraldus aga selgelt koonusekujuline Croagh Patrick, mida kohalikel on tavaks kutsuda Reekiks. Sõitsin läbi Westporti kitsaste ja rahvast pungil tänavate, möödusin Reekist ning suundusin asulasse, kus Jehoova tunnistajad on harva kuulutamas käinud.

Mehel, kelle pärast ma selle retke ette võtsin, polnud minu tulekust aimugi. Olin saanud kirja, kus öeldi, et ta on hiljaaegu siia kanti kolinud ning soovib jätkata Jehoova tunnistajatega piibliteemalisi arutelusid. Mõtlesin endamisi, kui vana ta võiks olla. Kas ta on poissmees või naisemees? Mille vastu ta huvi tunneb? Vaatasin korraks oma koti poole ja püüdsin meenutada, kas võtsin ikka Piibli ja piiblilised väljaanded kaasa. Mõtlesin ka sellele, millest mehega rääkida, et tema huvi Kuningriigi sõnumi vastu edasi kasvatada.

Nüüd jäi Reek juba seljataha. Nägin alla mereni ulatuvaid mosaiikseid põllulappe, mida ääristasid vanad kiviaiad. Paljud neist kiviaedadest ehitati 19. sajandil suure näljahäda ajal. Ülal taevas aga hõljus üksik kajakas. Nüüd jäid minu silmapiirile jändrikud viir- ja laukapuud, mis kössitasid nagu vanad mehed, selg tuule poole.

Siin maakohas pole ei majanumbreid aga tänavanimesid. Mehe aadress, mille olin saanud, koosnes vaid maja ning asumi [townland] nimest. * Minu esimene eesmärk oli leida selles asulas postiljon – inimene, kes teab kindla peale iga kohaliku elukohta. Poole tunni pärast leidsingi postkontori, mis asus ühes ridaelamuboksis. Ent postkontori uksel  rippus silt „Suletud”. Nüüd ei jäänud mul muud üle, kui küsida teed poepidajalt. Sain teada, et see maja ei asu kaugel.

Pärast seda, kui olin kaheksa kilomeetrit edasi sõitnud, leidsingi orientiiri, mida olin otsinud – järsk kurv paremale, kust keeras kitsas tee vasakule. Koputasin lähedalasuva maja uksele. Ukse avas vanaproua, kes teatas uhkelt, et on elanud siin kandis terve oma elu. Kuid peagi tuli tal kurvastusega tõdeda, et ei oska mind aidata. Ent ta lubas helistada ühele tuttavale ning kutsus mind edasi.

Samal ajal kui proua telefoniga rääkis, vaatas ta mitu korda vilksamisi minu poole. Tõenäoliselt mõtles ta, kes ma olen ja mida tahan. Märkasin ukse kõrval väikest neitsi Maarja kuju ja seinal suurt pilti Kristusest, köögilaual aga lebamas palvehelmeid. Et hajutada naise kahtlusi, ütlesin talle: „Mul on sellele mehele sõpradelt tähtis sõnum.”

Peagi astus tuppa ka naise abikaasa, kes hakkas jutustama selle kandi ajaloost. Kuna esimene telefonikõne osutus viljatuks, palus proua, et ootaksin viivu, kuni ta veel mõnda kohta helistab. Näis, et keegi ei tea siin ümbruskonnas midagi ei sellest mehest ega ka tema majast. Vaatasin kella. Päev oli vaikselt õhtusse veerenud. Pidin leppima sellega, et mul tuleb siia mingil muul ajal tagasi tulla. Tänasin vanaprouat ja tema abikaasat, istusin taas autosse ning asusin pikale koduteele.

Jätkasin oma otsinguid järgmisel nädalal. Seekord õnnestus mul saada kätte postiljon, kes andis mulle selged juhised. Veerand tunni pärast jõudsingi ristmikuni, millest postiljon oli rääkinud, pöörasin sealt vasakule ning sõitsin mööda kitsast maateed üles-alla, otsides samal ajal järgmist orientiiri – vana kivisilda. Kivisilda mul aga leida ei õnnestunud. Vaatamata sellele jõudsin lõpuks viimase orientiirini ning nägin ka mäe otsas asuvat maja, mida olin nii kaua otsinud.

Mõtlesin hetke, kuidas võiksin vestlust alustada. Ukse avas vana mees. „Te eksite, see maja, mida te otsite, on hoopis seal,” sõnas ta ja viitas käega puude varjus seisvale majale. Niisiis jalutasin ootusrikkalt järgmise majani ja koputasin uksele. Ukse taga oodates jäi mu pilk peatuma Atlandi ookeanil, mis laius vaid mõnesaja meetri kaugusel. Tuul oli tõusnud ning vahutavad lained veeresid mühinal pikale rannaribale. Tundus, et kedagi pole kodus ega ka mitte maja ümbruses.

Pidin sama teekonna veel kaks korda ette võtma, enne kui mul õnnestus sellest majast üks noormees kätte saada. „See on küll õige maja, aga eelmine üürnik, see mees, keda te otsite, kolis siit välja ja ma ei tea, kuhu,” ütles ta. Selgitasin noormehele oma tuleku põhjust ning selgus, et ta polnud kordagi varem Jehoova tunnistajatega rääkinud. Kuna ta oli langenud varem röövi ohvriks, oli ta mõelnud, miks Jumal laseb niisugustel hirmsatel asjadel juhtuda. Noormees võttis hea meelega vastu värske „Vahitorni” ja „Ärgake!” numbri, mis just seda teemat käsitlesid.

Pühakiri ütleb, et otsiksime siiraid tõearmastajaid inimesi hoolega. Mul on kahju, et ei leidnud meest, keda olin otsinud. Siiski ei pea ma oma pingutusi asjatuks. Iirimaal on palju inimesi, kes on Kuningriigi sõnumist huvitatud, ning ma loodan, et kord hakkavad Jehoova abiga need külvatud tõeseemned ka selles noormehes, kelle leidsin, idanema ja vilja kandma.

[Allmärkus]