Igal asjal on oma aeg

„Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all,” öeldakse Piiblis. Nende sõnade kirjutaja, vanaaja tark kuningas Saalomon ütles veel, et on aeg sündida ja aega surra, aeg üles ehitada ja aeg maha kiskuda, aeg armastada ja aeg vihata. Kõige lõpuks lausus ta: „Mis kasu on töötegijal sellest, mille kallal ta vaeva näeb?” (Koguja 3:1–9.)

NENDE sõnade põhjal järeldavad paljud inimesed, et Piibel tõepoolest õpetab, et kõik asjad on ette määratud. Teisisõnu nad arvavad, et Piibel toetab usku saatusesse. Aga kas see on ikka nii? Kas Piibel toetab arvamust, et kõike asju elus juhib saatus? Kuna „kõik Kiri on Jumala Vaimu poolt sisendatud”, peab see, mida me loeme Piibli ühest kohast, olema kooskõlas teiste kohtadega. Seepärast vaadelgem, mida ülejäänud Jumala Sõna Piibel selle küsimuse kohta ütleb. (2. Timoteosele 3:16.)

Aeg ja juhus

Saalomon kirjutas Koguja raamatus veel: „Taas nägin ma päikese all, et jooks ei olene kärmeist ega sõda sangareist; samuti ei olene leib tarkadest, rikkus mõistlikest ega menu osavaist.” Miks? Ta selgitas: „Aeg ja juhus tabab neid kõiki!” (Koguja 9:11, UM).

Saalomon ei öelnud, et kõik asjad meie elus on saatuse poolt ette määratud. Ta tõi hoopis välja mõtte, et inimesed ei suuda täpselt ette näha kõigi oma tegude tagajärgi, sest „aeg ja juhus tabab neid kõiki”. Sageli juhtub inimesega midagi lihtsalt seetõttu, et ta on valel ajal vales kohas, või siis läheb tal hästi, kuna ta on õigel ajal õiges kohas.

Mõelgem näiteks selles piiblisalmis olevale fraasile „jooks ei olene kärmeist”. Võib-olla oled kuulnud või lugenud kuulsast, ent samas ootamatu lõpuga 3000 meetri naistejooksust 1984. aasta Los Angelese olümpiamängudel. Kaks jooksjat, üks esindas Suurbritanniat ja teine Ameerika Ühendriike, lootsid mõlemad võita  kuldmedali. Poolel maal komistas üks neist teise jalgadesse, mistõttu ees jooksja kukkus ning katkestas; teine aga ei suutnud end enam kokku võtta ning lõpetas jooksu seitsmendana.

Kas see oli saatus, et asjade käik võttis sellise pöörde? Nii võivad mõned väita. Selge on aga see, et tegemist oli õnnetu juhusega, mida keegi ei osanud ette aimata ja mille tõttu mõlemad jooksuvõistluse kaotasid. Kas see oli siis saatus, et üks neist teisele otsa komistas? Jällegi võivad mõned väita, et nii see oli. Ent kommentaatorid ütlesid, et õnnetuse põhjustas pingeline esikohavõistlus kahe võimeka sportlase vahel, kes olid väga tasavägised. Piiblis öeldaksegi, et „aeg ja juhus tabab neid kõiki”. Ükskõik kui hästi inimene valmistunud ka poleks, võib alati tulla ette ootamatusi, mis mõjutavad tema tegude tagajärgi, ilma et sellel oleks mingit seost saatusega.

Mida siis mõeldakse Piiblis sõnade all „igale asjale on määratud aeg”? Kas me saame midagi teha, et mõjutada oma tulevikku?

Parim aeg igale teole

Piiblikirjutaja ei rääkinud iga üksikisiku saatusest ega sellest, milliseks tema elutee lõpuks kujuneb, vaid hoopis Jumala eesmärgist ja sellest, kuidas see mõjutab inimkonda. Kust me seda teame? See tuleb välja kontekstist. Pärast seda, kui Saalomon on maininud asju, millele on „määratud aeg”, kirjutab ta: „Ma olen näinud tööd, mida Jumal on andnud inimlastele, et nad sellega endid vaevaksid. Kõik on ta omal ajal hästi teinud” (Koguja 3:10, 11).

Jumal on andnud inimkonnale palju asju, mida teha, ja Saalomon mainis neist üsna mitmeid. Samas on Jumal andnud meile ka tahtevabaduse teha seda, mida me soovime. Ent igal tööl on oma aeg, et tulemused oleksid parimad. Mõelgem näiteks Saalomoni sõnadele „aeg istutada ja aeg istutatut kitkuda”, mille võib leida kirjakohast Koguja 3:2. Põllumehed teavad,  millal on õige aeg mingi seeme mulda pista. Mis juhtub aga siis, kui põllumees ignoreerib seda lihtsat fakti ja külvab seemet valel aastaajal? Kas ta saab süüdistada saatust selles, kui ta ei saa head saaki, kuigi ta oli kõvasti tööd teinud? Loomulikult mitte! Ta lihtsalt ei külvanud seemet õigel ajal. Põllumees oleks pidanud juhinduma looduses valitsevast korrast, mille on paika pannud meie Looja.

Järelikult pole Jumal kindlaks määranud iga inimese saatust ega kõikide sündmuste lõpptulemust, vaid hoopis kindlad põhimõtted, mis juhivad inimtegevust kooskõlas tema eesmärgiga. Aga et inimesi saadaks edu kõigis asjus, mida nad püüavad teha, peavad nad mõistma, mis on Jumala eesmärk ja milline on tema ajakava, ning toimima kooskõlas nendega. See, mis on ette määratud ja mida pole võimalik muuta, ei ole mitte üksikisikute saatus, vaid see, mis Jumalal on eesmärgiks teha. Jehoova kuulutas prohvet Jesaja kaudu: „Nõnda on ka minu sõnaga, mis lähtub mu suust: see ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin!” (Jesaja 55:11).

Mis siis on see Jumala „sõna” või tema seatud eesmärk maa ja inimkonna tuleviku suhtes, mis läheb kindlasti täide?

Mõista Jumala ajakava

Sellele viitas Saalomon. Pärast sõnu „Kõik on ta [Jumal] omal ajal hästi teinud”, ütles ta veel: „Ta on nende südamesse pannud ka igaviku, ometi ilma et inimene mõistaks Jumala tehtud tööd algusest lõpuni” (Koguja 3:11).

Need sõnad ütlevad palju. Lihtne tõsiasi on aga see, et me kõik oleme südamepõhjas ühel või teisel ajahetkel mõelnud elu mõtte ja enda tuleviku üle. Kogu inimajaloo jooksul on inimestel olnud raske leppida sellega, et elu on vaid kohustused ja rassimine ning ainult surm teeb sellele kõigele lõpu. Meie inimesed oleme ainulaadsed kõigi loodute hulgas selle poolest, et me ei mõtle mitte ainult praegusele elule, vaid ka tulevikule. Me isegi soovime, et võiksime elada igavesti. Miks? Nagu see kirjakoht selgitab, on Jumal inimeste „südamesse pannud ka igaviku”.

Et seda tugevat soovi rahuldada, on inimesed alati pead murdnud küsimuse üle, kas on olemas elu pärast surma. Mõned järeldavad, et kui me sureme, elab miski meist edasi. Teised usuvad reinkarnatsiooni, mille kohaselt inimene sünnib uuesti, ja nii lõputult. Kolmandad arvavad, et elu juhib saatus või selle on ette määranud Jumal, ning et meie ei saa sealjuures midagi ette võtta. Paraku pole aga ükski neist selgitustest olnud küllaldaselt hea. Nagu Piibel teada annab, on põhjus selles, et oma  pingutustega ’ei mõista inimene Jumala tehtud tööd algusest lõpuni’.

See sügavalt juurdunud vastuolu – ühest küljest soov leida vastust ja teisalt suutmatus seda teha – on painanud mõttetarku ja filosoofe juba sajandeid. Ent kuna tugeva soovi elada igavesti on meie südamesse istutanud Jumal, kas pole siis loogiline, et saame tema käest ka teada, mida on vaja selle soovi rahuldamiseks teha? Pealegi öeldakse Piiblis Jehoova kohta: „Sina avad oma käe ja täidad kõik, mis elab, hea meelega!” (Laul 145:16). Kui uurime Jumala Sõna Piiblit, leiame sealt rahuldustpakkuvad selgitused küsimustele, mis puudutavad elu ja surma, ning saame teada, milline on Jumala „igavene eesmärk” maa ja inimeste suhtes (Efeslastele 3:11, UM).

[Väljavõte lk 5]

„Jooks ei olene kärmeist.” (Koguja 9:11)

[Väljavõte lk 6]

Kui põllumees ei külvanud seemet õigel ajal, kas ta saab siis kehvas saagis süüdistada saatust?

[Väljavõte lk 7]

Me mõtleme elule ja surmale seetõttu, et Jumal on „pannud inimeste südamesse ka igaviku”