Piibli kronoloogia ja ilmalik ajalugu

TIHTI arvatakse, et piiblijutustusi tuleb kokku sobitada või kooskõlastada vanaaja ilmalikes ülestähendustes leiduva kronoloogiaga. Kuna tõde on see, mis vastab faktidele või tegelikkusele, oleks niisugune kooskõlastamine mõistagi vajalik – kui oleks võimalik tõendada, et piiblivälised vanaaja ülestähendused on vähimagi kahtluseta täpsed ja eranditult usaldusväärsed ning et neid võib seega võtta täpsuse mõõdupuuks. Kuna kriitikud on tihti jätnud mulje, nagu oleks Piibli kronoloogia puudulikum kui paganarahvaste oma, tasub uurida mõningaid nende vanaaja rahvaste ülestähendusi, kelle elu ja tegevus oli seotud Piiblis mainitud inimeste ja sündmustega.

Piibel on ajalooline raamat, seda eriti muistsete kirjutiste hulgas. Vanaaja egiptlaste, assüürlaste, babüloonlaste, meedlaste, pärslaste ja teiste rahvaste ajalugu on enamasti fragmentaarne. Nende esiajalugu on kas hämar või siis ilmselgelt müütiline, nagu on näha nende endi ülestähendustest. Üks muistne dokument, Sumeri kuninganimistu, algab näiteks nõnda: „Kui kuningavõim oli taevast maa peale laskunud, oli kuningavõim (esmalt) Eridus. Eridus (sai) kuningaks Alulim ja ta valitses 28 800 aastat. Alalgar valitses 36 000 aastat. Kaks kuningat valitsesid (seega) 64 800 aastat. ... Badtibiras valitses Enmenlu-Anna 43 200 aastat; Enmengal-Anna valitses 28 800 aastat; jumal, karjane Dumuzi valitses 36 000 aastat. Kolm kuningat valitsesid (seega) 108 000 aastat.” („Ancient Near Eastern Texts”, toimetanud J. B. Pritchard.)

Ilmalikest allikatest saadud teadmised nende iidsete rahvaste kohta koosnevad suure vaevaga kokku pandud infokildudest, mis on hangitud monumentidelt ja mälestustahvlitelt või hilisemate vanakreeka ja -rooma ajaloolaste kirjatöödest. Ehkki arheoloogid on leidnud kümneid tuhandeid Assüüria-Babüloonia kiilkirjadega savitahvleid ning Egiptusest rohkelt papüürusrulle, on enamjaolt tegemist religioossete tekstide või äridokumentidega, nagu ostu-müügilepingud ning muud lepingud ja dokumendid. Märkimisväärselt vähem on paganarahvaste ajaloolisi kirjapanekuid. Need on säilinud kas raidkirjadena mälestustahvlitel, silindritel, steelidel või monumentidel ning sisaldavad peamiselt valitsejate ülistusi ja ülespuhutud jutustusi sõjakäikudest.

Seevastu Piibel annab erakordselt sidusa ja üksikasjaliku pildi umbes 4000 aasta pikkusest ajaloost – selles on märkimisväärse järjekindlusega kirjas sündmused alates inimese loomisest kuni maavalitseja Nehemja päevini 5. sajandil e.m.a ja lisaks käsitleb see Taanieli raamatu 11. peatükis toodud ennustuste kaudu üldjoontes ajaperioodi Nehemja ning Jeesuse ja tema apostlite päevade vahel. Piibel jutustab kujukalt ja tõetruult Iisraeli rahva sünnist ja edasisest ajast, räägib avameelselt selle tugevustest ja nõrkustest, kordaminekutest ja ebaõnnestumistest, õigest ja valest jumalateenimisest, õnnistustest ning ebasoodsatest kohtuotsustest ja hädadest. Ehkki seesugune ausus üksi ei ole veel kronoloogilise täpsuse tagatis, annab see hea aluse uskuda piiblikirjutajaid ja nende siirast soovi panna kirja tõde.

Ilmselt olid piiblikroonikute, näiteks 1. ja 2. Kuningate raamatu ning 1. ja 2. Ajaraamatu kirjutajate käsutuses põhjalikud ülestähendused. Seda võib näha sellest, et nad olid suutelised koostama pikki suguvõsanimekirju sadade nimedega. Lisanäide selle kohta on sidus ja faktiline aruanne iga Juuda ja Iisraeli kuninga valitsusajast ning nende suhetest omavahel ja teiste rahvastega. Ajaloolased pole siiani täiesti kindlad teatud Assüüria ja Babüloonia kuningate, isegi mõningate hilisemate dünastiate kuningate valitsemise järjekorras. Juuda ja Iisraeli kuningate valitsemise järjekorras pole aga mingisugust segadust.

Piiblis viidatakse „Jehoova sõdade raamatule”, „Iisraeli kuningate Ajaraamatule”, „Juuda kuningate Ajaraamatule”, „Saalomoni Tegude raamatule” ja veel paljudele samalaadsetele annaalidele või ametlikele dokumentidele, mida tsiteerisid Esra ja Nehemja (4. Moosese 21:14, 15; 1. Kuningate 11:41; 14:19; 15:23; 2. Kuningate 15:31; 24:5). See kinnitab, et Piiblisse kirjapandud info ei põhinenud pelgalt meenutustel või suulisel pärimusel, vaid hoolsal uurimistööl ja üksikasjalikel dokumentidel. Piiblikroonikud tsiteerisid ka teiste rahvaste ametlikke allikaid ja osa Piiblist kirjutati koguni väljaspool Iisraeli, näiteks Egiptuses, Babüloonias ja Pärsias.

 Täpsele ajaarvestusele aitas kahtlemata kaasa ka hingamis- ja juubeliaastate pidamine, seda muidugi nii kaua, kui iisraellased Moosese Seadusest ustavalt kinni pidasid. Nii oli võimalik jagada aeg 7- ja 50-aastasteks perioodideks (3. Moosese 25:2–5, 8–16, 25–31).

Peamiselt eristab Piibli ülestähendusi tolleaegsetest paganarahvaste kirjutistest see, kuidas selle lehekülgedel kajastatakse aega, peale mineviku ja oleviku ka tulevikku (Taaniel 2:28; 7:22; 8:18, 19; Markuse 1:15; Ilmutuse 22:10). Selline ainulaadne prohvetlik aspekt tegi kronoloogilise täpsuse iisraellastele palju olulisemaks kui see oli ühelegi paganarahvale, puudutasid ju prohvetiennustused tihtilugu konkreetseid ajaperioode. Jumala raamatuna rõhutab Piibel, kui täpselt ta oma sõna täide viib, ja näitab, et õiged prohvetiennustused tõendavad, et tema on tõeline Jumal (Jesaja 41:21–26; 48:3–7; Hesekiel 12:27, 28; Galaatlastele 4:4).

On tõsi, et mõned piiblivälised tekstid on mitusada aastat vanemad kui senileitud vanimad Piibli käsikirjalised koopiad. Mõned paganlike rahvaste muistsed tekstid võivad näida väga muljetavaldavad, kuna need on raiutud kivisse või kirjutatud savile, kuid see ei garanteeri nende täpsust või tõelevastavust. Kirjutusmaterjalist palju olulisem on kirjutaja, tema eesmärk, tõearmastus ja õigetest põhimõtetest juhindumine, sest just need tähtsad tegurid loovad hea aluse usaldamaks nii kronoloogiat kui kõike muud. Olgugi et mõned ilmalikud dokumendid on väga vanad, kaalub Piibel need kahtlemata üles, kui võrrelda Piibli sisu nende tunduvalt vähem kvaliteetsema sisuga. Kuna Piibli raamatud pandi kirja kergesti hävinevale materjalile, nagu papüürusele ja pärgamendile, need olid pidevas kasutuses ning Iisraeli kliima ei soosinud nende materjalide säilimist (erinevalt Egiptuse väga kuivast kliimast), siis on arusaadav, miks originaaltekste enam alles pole. Ent kuna Piibel on Jehoova inspireeritud raamat, on seda hoolikalt ümber kirjutatud, nii et see on tervenisti meie päevini säilinud (1. Peetruse 1:24, 25). See, et piiblikroonikud tegid ülestähendusi Jumala vaimu mõjutusel, garanteerib Piibli kronoloogia usaldusväärsuse (2. Peetruse 1:19–21).

Seda, miks ilmalikud ajalooallikad ei sobi täpsuse mõõdupuuks Piibli kronoloogia hindamisel, näitab hästi arheoloogiaraamatuid kirjutanud C. W. Cerami tsitaat ajaloosündmuste dateerimise kohta: „See, kes alles hakkab õppima vanaaega, kahtlemata imestab, millise kergusega dateerivad nüüdisajaloolased tuhandete aastate taguseid sündmusi. Õpingute jätkudes imestus aina kasvab, sest tollaste ajalooallikate lähemal uurimisel selgub, kui napid, ebatäpsed või lausvaled need ülestähendused olid juba nende kirjapaneku ajal. Ja kasinad nagu nad algselt olid, on nad meie päevini jõudes veelgi kasinamad: ajahambast pooleldi puretud või hoolimatu kasutamise tõttu peaaegu rikutud.” Edasi räägib ta kronoloogilise ajaloo karkassist kui täiesti hüpoteetilisest struktuurist, mis logiseb kõigist ühenduskohtadest ja ähvardab kokku kukkuda. („The Secret of the Hittites”.)

Niisugune hinnang võib näida äärmuslik, kuid ilmalike ülestähenduste puhul pole see sugugi alusetu. Seega pole mingit põhjust umbusaldada Piibli kronoloogia täpsust pelgalt seepärast, et mõned ilmalikud ülestähendused on sellega vastuolus. Vastupidi, vaid siis, kui piibliväline vanaaja kronoloogia on kooskõlas Piibli aruandega, võib seda võrdlemisi usaldusväärseks pidada. Kui vaadelda Iisraeli rahvaga kokku puutunud paganarahvaste tekste, tuleks meeles pidada, et mõned ilmsed vasturääkivused neis võivad olla tingitud lihtsalt sellest, et tänapäeva ajaloolased ei oska õigesti tõlgendada vanasti kasutusel olnud meetodeid, nii nagu nad ei oska seda teha piiblikroonikute kasutatud meetodite puhul. Igatahes näitavad paljud tõendid, et paganarahvaste kroonikud on olnud hooletud ja ebatäpsed või on mõnda fakti koguni sihilikult võltsinud.