Viis põhjust, miks karta Jumalat, aga mitte inimest

ÜKS noor mees sai meeldiva üllatuse osaliseks. Temaga oli juhtunud midagi täiesti ootamatut. Vestlus kahe Jehoova tunnistajaga avas ta silmad. Teda juba aastaid vaevanud küsimus, miks Jumal lubab kannatusi, sai nüüd Piiblist selge vastuse. Ta ei teadnud, et Piiblis on nii palju väärtuslikku ja südantsoojendavat informatsiooni.

Mõni minut pärast külaliste lahkumist tormas majaperenaine tema tuppa ning küsis vihaselt, kes need inimesed olid.

Mees ei saanud selle peale sõnagi suust.

Naine kisas: „Ma tean küll, kes need olid. Kui sa neid veel peaksid kuulama, siis kolid siit otsemaid välja ja otsid endale uue korteri!”

Seejärel lõi ta ukse pauguga kinni ning läks minema.

Kristuse tõelised järelkäijad on valmis vastupanuks

Selle noore mehega juhtunus pole midagi tavatut. Jumala Sõna Piibel ütleb: „Kõiki, kes tahavad elada jumalakartlikult Kristuses Jeesuses, kiusatakse taga.” (2. Timoteosele 3:12). Tõelised kristlased pole üldjuhul kunagi olnud populaarsed. Miks? Apostel Johannes ütles kaaskristlastele: „Me teame, et oleme Jumalast ja kõik maailm on tigeda võimuses.” Kurat Saatanat on kujutatud ka ’möirgaja lõukoerana, kes otsib, keda neelata’ (1. Johannese 5:19; 1. Peetruse 5:8).  Saatana üks tõhusamaid relvi on inimesekartus.

Isegi Jeesus Kristust naeruvääristati ja kiusati taga, kuigi ta tegi palju head ega patustanud kordagi. Ta ütles: „Nad on mind vihanud ilmaasjata” (Johannese 15:25). Ööl enne oma surma ütles Jeesus jüngritele, milleks nad peavad olema valmis: „Kui maailm teid vihkab, siis teadke, et ta mind on enne teid vihanud. Pidage meeles seda sõna, mis ma teile olen öelnud: ei ole ori suurem oma isandast! On nemad mind taga kiusanud, siis nad kiusavad teidki taga.” (Johannese 15:18, 20).

Selle hoiatuse tõttu olid paljud kahevahel, kas võtta seisukoht tõelise Jumala kummardamise poolel või mitte. Ühe juhtumi korral ütleb Piibel nende kohta, kes otsisid Jeesust: „Ükski ei rääkinud temast julgesti [„avalikult”, P 1997] hirmu pärast juutide ees.” (Johannese 7:13; 12:42). Tolle aja usujuhid ähvardasid sünagoogist välja heita igaühe, kes usub Kristusesse. Seega takistas just inimesekartus paljudel kristlaseks hakkamast (Apostlite teod 5:13).

Hiljem, kui kristlusele oli alus pandud, „algas suur Jeruusalemma koguduse tagakiusamine” (Apostlite teod 8:1). Tegelikult kannatasid tagakiusamise all kristlased kogu Rooma impeeriumis. Mõned Rooma silmapaistvad inimesed ütlesid apostel Paulusele: „Sellest väärusust on meil teada, et selle vastu igas paigas räägitakse” (Apostlite teod 28:22). Jah, tõelisi kristlasi kiusati taga laialdaselt.

Ka tänapäeval kasutab Saatan inimkartust relvana, et takistada paljudel saada Kristuse tõelisteks järelkäijateks. Siira südamega inimesed, kes uurivad Jehoova tunnistajatega Piiblit, kogevad vastupanu ja naeruvääristamist koolis, tööl, naabruskonnas ja sõprade ringis. Nad võivad karta, et kaotavad lugupidamise, sõbrad või materiaalse abi. Mõnes väiksemas kohas kardavad talumehed, et nende naabrid ei aita neil enam saaki koristada või nende kariloomi kaitsta. Sellistest kartustest hoolimata on otsustanud miljonid loota Jumala peale ja elada Jumala Sõna põhimõtete järgi, nagu seda tegi Jeesus Kristus. Jehoova on neid selle eest õnnistanud.

Miks karta Jumalat, aga mitte inimest

Piibel kutsub meid üles kartma Jumalat, mitte inimest. Seal öeldakse: „Jehoova kartus on tarkuse algus” (Laul 111:10). See pole mingi haiglane hirm, vaid kohane kartus valmistada meelepaha meie Eluandjale. See on tihedalt seotud armastusega. Aga miks me peaksime siis kartma Jumalat, aga mitte inimest? Vaadelgem viit põhjust.

1 Jehoova on Kõigekõrgem. Jehoova on kaugelt võimsam kui ükski inimene. Kartes Jumalat, võtame seisukoha selle poolel, kes on Kõikvõimas, kellele „rahvad on otsekui tilk ämbris” (Jesaja 40:15). Kuna Jumal on kõikvõimas, suudab ta teha kahjutuks iga „relva, mis valmistatakse” nende vastu, kes on talle ustavad (Jesaja 54:17). Ja kuna tema otsustab, kes väärib igavest elu, teeme targasti, kui me ei lase mitte millelgi takistada tema tundmaõppimist ja tema tahte täitmist (Ilmutuse 14:6, 7).

2 Jumal aitab ja kaitseb meid. „Inimeste kartmine paneb püüdepaela, aga kes loodab Jehoova peale, on kaitstud,” ütleb Piibel kirjakohas Õpetussõnad 29:25. Inimesekartus on lõks, kuna see võib takistada meil Jumalast tunnistust andmast. Jumal kinnitab meile, et tema võimuses on meid päästa: „Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen sind tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega!” (Jesaja 41:10).

3 Jumal armastab neid, kes tulevad tema ligi. Apostel Paulus kirjutas järgmised liigutavad sõnad: „Ma olen veendunud selles, et ei surm ega elu, ei inglid, ei vürstid, ei käesolev ega tulev, ei vägevad, ei kõrgus ega sügavus ega mingi muu loodu või  meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas” (Roomlastele 8:37–39). Kui õpime toetuma Jumalale ja kuuletuma talle, võime tunda rõõmu universumi Suverääni vääramatust armastusest. Milline au!

4 Me hindame kõike, mida Jumal on meie heaks teinud. Jehoova on meie Looja, kes tegi elu võimalikuks. Veelgi enam, ta pole andnud meile mitte ainult eluks hädavajalikku, vaid ka asju, mis teevad elu mõnusaks ja huvitavaks. Tõepoolest, ta on „kõige hea anni” allikas (Jakoobuse 1:17). Ustav mees Taavet hindas väga Jumala heldust. Ta kirjutas: „Palju oled sina, Jehoova, mu Jumal, teinud imetegusid ja mõelnud mõtteid meie kohta ... Neid [on] rohkem kui jõuab ära lugeda” (Laul 40:6).

5 Mõned vastupanijad võivad muutuda. Kui sa ei tee kompromissi, vaid hoiad kõvasti kinni jumalakartusest ja oma armastusest Jumala vastu, saad aidata neid, kes sulle vastupanu osutavad. Mõtle Jeesuse sugulaste peale. Alguses nad ei uskunud temasse, vaid ütlesid: „Ta on arust ära!” (Markuse 3:21; Johannese 7:5). Ent hiljem, pärast Jeesuse surma, said paljud neist usklikeks. Jeesuse poolvennad Jakoobus ja Juudas kirjutasid isegi osa Pühakirjast. Ja fanaatilisest tagakiusajast Saulusest sai apostel Paulus. Mõned, kes praegu meile raskusi tekitavad, võivad hiljem tänu meie põhimõttekindlusele mõista, et oleme Jeesuse tõelised järelkäijad (1. Timoteosele 1:13).

Näiteks Aafrikas elav naine Aberash palvetas palju selle pärast, et leida tõde. Kui ta hakkas Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima, koges ta oma pereliikmete ja religioonijuhtide ägedat vastupanu. Mõned tema sugulased, kes olid samuti uurimist alustanud, andsid inimesekartusele järele. Kuid Aberash palus Jumalalt jõudu ja vaprust, lasi end ristida ning temast sai Jehoova tunnistaja. Mis oli tulemus? Kaheksa tema sugulast said sellest julgust ja hakkasid uuesti Piiblit uurima. Nad edenevad vaimselt hästi.

Sa võid inimesekartusest saada üle

Selleks, et mitte langeda inimesekartuse ohvriks, anna endast parim, et tugevdada oma armastust Jumala vastu. Sa saad seda teha nii, et uurid Piiblit ja mõtiskled selliste piiblisalmide üle nagu Heebrealastele 13:6, kus öeldakse: „Issand on minu abimees, ei ma karda! Mis võib inimene mulle teha?” Ära unusta neid põhjuseid, miks on õige ja tark karta Jumalat, aga mitte inimest.

Pea ka meeles neid arvutuid õnnistusi, mida toob see, kui rakendad ellu Piiblist õpitut. Sa võid leida rahuldustpakkuvad vastused eluliselt tähtsatele küsimustele. Piiblist ammutad sa praktilist tarkust, mis aitab sul eluraskustega hakkama saada. Sul on silme ees ilmeline tulevikulootus, hoolimata praegustest keerulistest oludest. Ja lisaks võid sa igal ajal pöörduda palves kõikvõimsa Jumala poole.

Apostel Johannes kirjutas: „Maailm kaob ja tema himu; aga kes teeb Jumala tahtmist, püsib igavesti.” (1. Johannese 2:17). Nüüd on aeg jääda kindlaks ja käia jumalakartuses. Selle asemel et lasta inimesekartusel nõrgestada oma usku, võid sa vastata Jumala üleskutsele: „Ole tark, mu poeg, ja rõõmusta mu südant, et võiksin vastata sellele, kes mind teotab!” (Õpetussõnad 27:11). See on tõesti suur au!

Ära kunagi unusta, et ükski inimene ei suuda anda sulle seda, mida annab Jumal neile, kes teda kardavad. „Alandlikkuse ja Jehoova kartuse tasu on rikkus, au ja elu!” (Õpetussõnad 22:4.)

[Pilt lk 14]

Tänu Aberashi julgusele hakkasid kaheksa tema sugulast uuesti Piiblit uurima