Lugejad küsivad

Kas meie elu on ette määratud?

Mõned ütlevad, et saatus on meie surmapäeva paika pannud. Teised on veendunud, et Jumal isiklikult otsustab, millal on kellelgi aeg elavate hulgast lahkuda. Lisaks suhtuvad sellised inimesed tähtsaimatesse elu sündmustesse kui millessegi möödapääsmatusse. Kas selline on ka sinu arvamus?

Võiksid endale esitada järgmised küsimused: Kui meie võimuses ei ole oma saatust muuta ning kui Jumal või saatus on juba meie tegude lõpptulemuse ette määranud, siis miks innustatakse meid palvetama? Ning kui meie saatus on ette määratud, siis miks muretseda oma turvalisuse pärast? Miks kinnitada autoga sõites turvavöö? Miks vältida purjus peaga sõitmist?

Piibel ei kiida sellist hoolimatut käitumist sugugi heaks. Selle asemel et jätta kõik saatuse hooleks, käskis Piibel iisraellastel hoolitseda turvalisuse eest. Näiteks kästi neil oma maja katusele ehitada käsipuu, et keegi kogemata katuselt alla ei kukuks. Miks peaks Jumal andma sellise käsu, kui inimese saatus on katuselt alla kukkumise teel surra? (5. Moosese 22:8.)

Mida aga öelda nende kohta, kes surevad loodusõnnetuste või traagiliste sündmuste tagajärjel, kus pole nende võimuses asjade käiku muuta? Kas neile on ette määratud „surmakuupäev”? Ei, Piibli kirjutaja kuningas Saalomon kinnitab meile, et „aeg ja juhus tabab ... kõiki”. (Koguja 9:11, UM.) Seega, ükskõik kui veidrad või ebatõenäolised poleks ka asjaolud, ei ole traagilised sündmused ette määratud.

Mõnele tundub, et eelmainitud ütlus on vastuolus Saalomoni varasema mõttega: „Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all: aeg sündida ja aeg surra” (Koguja 3:1, 2). Kas Saalomon tõesti toetas sellist fatalistlikku vaadet? Uurigem tema sõnu lähemalt.

Saalomon ei öelnud, et sünnid ja surmad on ette määratud. Pigem viitas ta sündide ja surmade lõputule tsüklile, nagu on elus ka paljude muude asjadega. Kahtlemata on elus nii tõuse kui mõõnu. Saalomon ütleb, et „on ... aeg nutta ja aeg naerda”. Selline korduv muster ja ettenägematud hädad on Saalomoni sõnul elus tavalised nii nagu „igal tegevusel taeva all” (Koguja 3:1–8; 9:11, 12). Seepärast innustab ta oma lõppsõnas meid pöörama tähelepanu Loojale, mitte aga üleliia keskenduma argitoimetustele (Koguja 12:1, 13).

Kuigi meie Looja mõistab täielikult elu ja surma olemust, ei määra ta meie elu ette. Piibel õpetab, et Jumal pakub meile kõigile võimalust igavesti elada. Kuid Jumal ei sunni meid seda pakkumist vastu võtma. Vastupidi, tema Sõna ütleb: „Kes tahab, võtku eluvett ilma hinnata!” (Ilmutuse 22:17.)

Tõepoolest, me peame tahtma ’eluvett võtta’. Seega ei ole meie tulevik saatuse poolt ette määratud. Meie endi otsused, suhtumine ja käitumine mõjutavad otseselt meie tulevikku.