PALJUDE arvates on kolmainsus „kristliku usu keskne õpetus”. Selle õpetuse kohaselt on Isa, Poeg ja püha vaim kolm isikut ühes Jumalas. Kardinal John O’Connor ütles kolmainsuse kohta: „See on väga keeruline müsteerium, mida me ei hakkagi mõistma.” Miks on kolmainsusest nii raske aru saada?

„The Illustrated Bible Dictionary” toob välja ühe põhjuse. Seal öeldakse kolmainsuse kohta: „See pole piibliline õpetus, sest Piiblis ei leidu teksti, mis seda selgitaks.” Kuigi kolmainsus pole „piibliline õpetus”, on selle pooldajad meeleheitlikult otsinud piiblitekste, ja isegi väänanud neid, et sellele õpetusele toetust leida.

Üks piiblitekst, mida vääriti tõlgitsetakse, on Johannese 1:1. See ütleb: „Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala [kreeka keeles ton the·onʹ] juures, ja Sõna oli Jumal [the·osʹ].” Selles salmis esineb kaks korda kreeka nimisõna the·osʹ (jumal). Esimesel korral eelneb sellele ton, kreekakeelse määrava artikli üks vorme, ja sel juhul viitab sõna the·onʹ Kõikvõimsale Jumalale. Teisel korral aga ei ole sõna the·osʹ ees määravat artiklit. Kas see jäi kogemata välja?

Johannese evangeelium kirjutati algselt koinees ehk kreeka ühiskeeles, milles on väga kindlad reeglid määrava artikli kasutamise kohta. Piibliõpetlane Archibald T. Robertson tunnistab, et kui nii aluse kui ka  öeldistäite ees on artikkel, „on need mõlemad määratud, identsed, samaväärsed, vahetatavad”. Näitena toob Robertson kirjakoha Matteuse 13:38: „Põld [kreeka keeles ho a·grosʹ] on maailm [kreeka keeles ho koʹsmos].” Grammatika põhjal võiks öelda ka, et maailm on põld.

Kuidas on aga lugu siis, kui aluse ees on määrav artikkel, öeldistäite ees aga mitte, nagu kirjakohas Johannese 1:1? Sellele salmile viidates rõhutab õpetlane James Allen Hewett: „Sellise konstruktsiooni korral ei ole alus ja öeldistäide samad, võrdsed, identsed ega midagi muud seesugust.”

Näiteks toob Hewett kirjakoha 1. Johannese 1:5, kus öeldakse: „Jumal on valgus.” Kreeka keeles on „Jumal” ho the·osʹ ja seega on ta ees määrav artikkel. Kuid „valgust” tähendava sõna phos ees mingit artiklit ei ole. Hewett märgib: „Jumala kohta võib alati öelda, et Teda iseloomustab valgus, kuid valguse kohta ei saa alati öelda, et see on Jumal.” Sarnaseid näiteid võib leida ka kirjakohtadest Johannese 4:24: „Jumal on Vaim” ja 1. Johannese 4:16: „Jumal on armastus.” Mõlemas salmis on aluse ees määrav artikkel, kuid öeldistäidete „Vaim” ja „armastus” ees mitte. Niisiis ei saa alust ja öeldistäidet omavahel ära vahetada. Need salmid ei tähenda, et „Vaim on Jumal” või „armastus on Jumal”.

Paljud kreeka keele õpetlased ja piiblitõlkijad on arvamusel, et kirjakoht Johannese 1:1 ei ütle, kes „Sõna” on, vaid milline ta on. Piiblitõlkija William Barclay lausub: „Kuna [apostel Johannes] ei kasutanud sõna theos ees määravat artiklit, siis on tegemist kirjeldusega ... Johannes ei samasta siin Sõna Jumalaga, teisisõnu ta ei ütle, et Jeesus on Jumal.” Õpetlane Jason David BeDuhn lausub sarnase mõtte: „Kui kreeka keeles jätta sellises lauses nagu Johannese 1:1c sõna theos eest määrav artikkel ära, siis järeldavad lugejad, et mõeldakse mistahes jumalat. ...Theos ilma artiklita ja ho theos määrava artikliga erinevad üksteisest väga palju.” BeDuhn ütleb veel: „Kirjakohas Johannese 1:1 pole Sõna üks ja ainus Jumal, vaid ta on jumal või siis jumalik olend.” Või kui kasutada õpetlase Joseph Henry Thayeri sõnu, kes töötas „American Standard Versioni” tõlkimise kallal: „Logos [või Sõna] oli jumalik, mitte Jumal ise.”

Kas Jumala olemus peab olema „väga keeruline müsteerium”? Jeesusele see nii ei tundunud. Jeesus tegi endal ja oma Isal selgelt vahet, kui lausus: „See on igavene elu, et nad tunneksid sind, ainust tõelist Jumalat ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud” (Johannese 17:3, meie kursiiv). Kui usume Jeesusesse ja mõistame Piibli selget õpetust, austame teda kui Jumala Poega, kes ta ju ongi. Ja me kummardame Jehoovat kui „ainust tõelist Jumalat”.