Puue ei takista mul olla õnnelik

Jutustab Paluette Gaspar

Kuigi ma kaalusin sündides tubli kolm kilo, mõistis arst, et minuga on midagi tõsiselt viltu. Sünnitusel olid mu luud murdunud. Õigupoolest on mul osteogenesis imperfecta ehk kaasasündinud luustumishäire. Mulle tehti küll kiire operatsioon, ent arstid ei andnud mulle kuigi palju elulootust. Nad arvasid, et suren ööpäeva jooksul.

SÜNDISIN 1972. aasta 14. juunil Austraalia pealinnas Canberras. Jäin oma esimesel elupäeval kõigest hoolimata ellu. Siis aga tabas mind kopsupõletik. Kuna arstid arvasid, et suren nagunii, ei andnud nad mulle mingisuguseid ravimeid ja lasid nii-öelda loodusel kulgeda omasoodu. Võiks öelda, et „loodus kulgeski omasoodu” ja ma jäin ellu.

Kujutan ette, kui raske võis sel ajal olla minu vanematel. Kuna mu elu rippus juuksekarva otsas, soovitasid heasoovlikud arstid neil minusse mitte liialt kiinduda. Tegelikult ei lubatud vanematel mind järgmise kolme kuu jooksul, mil ma haiglas olin, isegi mitte puutuda. Oht, et saan viga, oli liiga suur. Kui selgus, et jään siiski ellu, andsid arstid vanematele nõu, et nad paigutaksid mind erivajadustega laste hooldekodusse.

Siiski otsustasid vanemad mu koju viia. Asi oli nimelt selles, et ema oli äsja hakanud Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Ja see, mida ta oli teada saanud, kasvatas temas kohusetunnet minu eest hoolitseda. Samas usun, et tal polnud kerge minuga lähedaseks saada, sest kogu tema hingeline ja füüsiline jõud kulus minu eest hoolitsemisele, mida ma pidevalt vajasin. Mind viidi sageli haiglasse ravile. Minu luud võisid murduda kõige lihtsama tegevuse, näiteks vannitamise tõttu. Ka aevastamise tagajärjel võis luu murduda.

Vajun masendusse

Vanemaks saades pidin hakkama kasutama ratastooli. Kõndimaõppimine ei tulnud kõne allagi. Vaatamata raskustele hoolitsesid vanemad minu füüsiliste vajaduste eest erakordselt hästi.

Lisaks püüdis ema anda endast parima, et õpetada mulle Piibli lohutavat sõnumit. Näiteks õpetas ta, et tulevikus muudab Jumal maa paradiisiks, kus kõik inimesed tunnevad rõõmu täiuslikust vaimsest, intellektuaalsest ja füüsilisest tervisest. (Laul 37:10, 11; Jesaja 33:24.) Ometi tunnistas ema mulle  ausalt, et ta ei suuda kuidagi ette kujutada, et minu elukäik võiks meeldivaks kujuneda, enne kui see tõotatud aeg saabub.

Kõigepealt käisin erivajadustega laste koolis. Õpetajad ei arvanud, et ma oma elus midagi saavutan, ja ma ei seadnud endale ka ise mingeid sihte. Tegelikult oli juba koolis vastupidamine tõsine tuleproov. Paljud lapsed kohtlesid mind julmalt. Hiljem hakkasin käima tavalises koolis. Tajusin, et kõik minu füüsiline, hingeline ja intellektuaalne jõud kulus sellele, et õppida teistega läbi saama. Sellele vaatamata olin võtnud kindlaks nõuks käia keskkool lõpuni.

Eriti keskkooli ajal mõtlesin sellele, kui lootusetu ja tühi on minu kaasõpilaste elu. Samuti mõtisklesin selle üle, mida ema oli mulle Piiblist õpetanud. Mõistusega sain aru, et see, mida ta oli rääkinud, oli tõde. Ent Piibli õpetused ei puudutanud tollal veel minu südant. Otsustasin mõnda aega elada lõbusat elu, homsele mõtlemata.

18-aastaselt lahkusin kodust ja hakkasin elama koos inimestega, kel oli samuti mingi puue. See samm oli ühest küljest põnev, kuid teisalt ka heidutav. Vabadus, sõltumatus, sõbrad ja nendega seltsimine paistsid nii köitvad. Paljud mu sõbrannad abiellusid. Ka mina hakkasin unistama abikaasast ja armastusest. Minu tervisliku seisundi tõttu oli aga vähetõenäoline, et leian endale abikaasa. Selle mõistmine tegi mu meele kurvaks.

Ometi ei süüdistanud ma kunagi oma olukorra pärast Jumalat. Olin piisavalt Jumala kohta teada saanud ning mõistsin, et temast on kaugel teha midagi ülekohtuselt (Iiob 34:10). Kuigi püüdsin oma oludega leppida, haaras mind ränk masendus.

Järkjärguline taastumine

Õnneks sai ema mu olukorrast teada ja võttis ühendust ühe kogudusevanemaga, kes elas minu naabruses. Too helistas mulle ning kutsus kohalikku Jehoova tunnistajate kuningriigisaali kristlikele koosolekutele. Lisaks hakkas üks õde kogudusest minuga iga nädal Piiblit uurima.

Kui tuletasin meelde Piibli tõdesid, mida ema oli mulle aastaid tagasi õpetanud, hakkas mu ellusuhtumine paranema. Mulle meeldis väga kaaskristlastega läbi käia. Siiski olin õppinud oma tundeid maha suruma, sest kartsin haiget saada. Arvan, et seetõttu oligi mul raske tunda sügavat armastust Jumala vastu. Vaatamata sellele mõistsin, et on õige talle oma elu pühendada. Nii ma siis lasin end 1991. aasta detsembris pühendumise märgiks ristida.

Kolisin puuetega kaaslaste juurest ära ja hakkasin elama omaette. See elumuutus tõi endaga kaasa nii rõõme kui muresid. Näiteks valdas mind kohutav üksildustunne ja ma kartsin, et mõni mees tungib mu korterisse. Peagi vajusin uuesti musta masendusse. Kuigi püüdsin näida vapra ja õnnelikuna, polnud sugugi kõik nii hästi. Tundsin suurt vajadust kindla ja lähedase sõbra järele.

Jehoova Jumal andiski mulle just sellise sõbra. Kohalikud kogudusevanemad korraldasid lahkelt asjad nii, et abielus õde Suzie saaks jätkata minuga piibliuurimist. Suzie polnud lihtsalt minu õpetaja. Temast sai minu lähedane sõbranna, keda ma südamest armastasin.

Suzie õpetas mind rääkima teistele sellest, mida olin teada saanud, nii ukselt uksele teenistuses kui ka eraviisil. Tänu sellele hakkasin Jumala omadusi rohkem hindama. Sellest hoolimata – kuigi ma olin ristitud – polnud ma hakanud Jehoovat kogu südamest armastama. Ükskord tahtsin tema teenimisele isegi käega lüüa. Rääkisin Suziega  avameelselt ja ta aitas mul sellest kriisist üle saada.

Suzie aitas mul ka mõista, et minu õnnetus olekus on paljuski süüdi see, et käin läbi inimestega, kes ei armasta Jehoovat kõigest hingest. Seega hakkasin looma sõprussuhteid vaimselt küpsete inimestega, iseäranis eakatega. Ka minu suhted emaga polnud kõige paremad. Seepärast püüdsin head suhted taastada nii tema kui ka oma vennaga. Oma üllatuseks hakkasin tajuma sellist õnnetunnet, mida polnud varem kogenud. Vaimsetest õdedest ja vendadest, minu perest ja eriti Jehoovast oli mulle saanud suur rõõmu- ja jõuallikas (Laul 28:7).

Uus elutee

Pärast konventi, kus olin kuulnud kõnet, milles räägiti, kui suurt rõõmu kogevad teenistuses paljud täisajalised kristlased, mõtlesin endamisi, et miks mitte proovida. Muidugi sain ma aru, et see võib olla füüsiliselt väga raske. Kui olin asja üle palvemeeles järele mõelnud, otsustasin siiski täita avalduse, et hakata täisajaliseks piibliõpetajaks, ning 1998. aasta aprillis alustasingi pioneerteenistust.

Kuidas ma saan oma tervisliku seisundi juures kuulutustöös osaleda? Olen loomult küllaltki sõltumatu ja mulle ei meeldi olla teistele koormaks ning sõltuda nende transpordist ja muust abist. Seetõttu tegid Suzie ja tema abikaasa Michael mulle ettepaneku osta mopeed! Aga kuidas ma saan mopeediga sõita? Nagu juuresolevalt pildilt näha, on mu mopeed valmistatud täpselt minu vajadusi silmas pidades. Ma ei pea oma pisikest 19-kilogrammist keha isegi ratastoolist üles vinnama!

Suurema vabaduse tõttu saan külastada inimesi ja nendega nii mulle kui neile sobival ajal Piiblit uurida. Pean tunnistama, et mulle meeldib mopeediga sõita ja tunda, kuidas tuul kõrvus vihiseb – üks pisiasjadest, millest elus rõõmu tunda!

Mulle meeldib alustada vestlusi tänaval, kus inimesed on minu vastu üldiselt viisakad ja lugupidavad. Naudin seda, et saan aidata neil omandada teadmisi Piiblist. Mulle meenub üks tore juhtum, kui käisin majast majja kuulutustööl ühe pikemat kasvu kaaslasega. Ta tervitas korterivaldajat, kes jäi mulle ainiti otsa vaatama ja küsis siis mu kaaslaselt imestunult, kas mina ka rääkida suudan. Purskasime mõlemad laginal naerma. Kui olin selle naisega Piibli sõnumist rääkimise lõpetanud, polnud tal enam mingit kahtlust, et ma tõesti suudan rääkida!

Nüüd tunnen elust rõõmu ja olen õppinud Jehoova Jumalat armastama. Olen emale väga tänulik, et ta õpetas mulle Piibli tõde. Vaatan kindla veendumusega lähitulevikku, mil Jumal ’teeb kõik uueks’, kaasa arvatud minu hapra keha (Ilmutuse 21:4, 5).

[Väljavõte lk 30]

„Kuigi püüdsin oma oludega leppida, haaras mind ränk masendus”