Kas apostlikud isad olidki nii väga apostlikud?

MEIE ajaarvamise 2. sajandi hakul olid valeõpetused hakanud kristliku tõe selget vett sogastama. Läkski nii, nagu Jumala vaimust inspireeritud prohvetikuulutuses oli öeldud: pärast apostlite surma hülgasid mõned tõe ja pöördusid „tühjade juttude poole” (2. Timoteosele 4:3, 4). Meie ajaarvamise 98. aasta paiku hoiatas Johannes, viimane apostel, kes veel elus oli, niisuguste väärõpetuste ja inimeste eest, kes püüavad eksitada ustavaid kristlasi (1. Johannese 2:26; 4:1, 6).

Peagi ilmusid välja mehed, kes said tuntuks apostlike isadena. Millise seisukoha võtsid nemad usulise pettuse suhtes? Kas nad võtsid kuulda Jumala vaimu juhatusel kirja pandud hoiatust, mille oli andnud apostel Johannes?

 Kes nad olid?

Nimetus „apostlikud isad” käib usukirjutiste autorite kohta, kes võisid tunda kedagi Jeesuse apostlitest või keda oli õpetanud mõni apostli õpilane. Üldjoontes elasid need mehed ajavahemikus 1. sajandi lõpp kuni 2. sajandi keskpaik m.a.j. * Nende seas olid Clemens Roomast, Ignatius Antiookiast, Papias Hierapolisest ja Polykarpos Smürnast. Tollest ajaperioodist on pärit tundmatute autorite tööd, mis on praegu tuntud kui „Didache”, „Barnabase kiri”, „Polykarpose martüürium” ja Clemensi teine kiri.

Tänapäeval on raske öelda, mil määral olid apostlike isade õpetused kooskõlas Jeesuse õpetustega. Kahtlemata oli nende meeste sihiks säilitada või siis edendada teatud laadi kristlust. Nad mõistsid hukka ebajumalakummardamise ja kombelõdva elu. Nad uskusid, et Jeesus on Jumala Poeg ja et ta äratati üles. Ent apostlikud isad ei suutnud ärataganemisvoogudele vastu seista. Nii mõnigi hoopis paisutas neid.

Kas tegemist oli vaid tühiste muutustega?

Mõned varased „kristlikud” mõttevoolud kaldusid tegelikult kõrvale Kristuse ja tema apostlite õpetustest. Näiteks vastupidi sellele, kuidas Jeesus oli sisse seadnud Issanda õhtusöömaaja ehk püha õhtusöömaaja, soovitas „Didache” autor lasta kõigepealt veinil ringi käia, siis leival (Matteuse 26:26, 27). Samuti, kui polnud veekogu, kus inimest ristimiseks üleni vee alla kasta, oli tema sõnul täiesti piisav sellest, kui valada ristitava pea peale vett (Markuse 1:9, 10; Apostlite teod 8:36, 38). Samas kirjutises õhutati kristlasi pidama kinni sellistest kommetest nagu kohustuslik paastumine kaks korda nädalas ja meieisapalve lugemine kolm korda päevas (Matteuse 6:5–13; Luuka 18:12).

Ignatius õpetas, et kristlik kogudus peaks olema uutmoodi organiseeritud, eesistujaks üksainus piiskop „Jumala asemel”. Piiskopi võimu all oleksid siis paljud preestrid. Sellistele väärõpetustele järgnesid hiljem lainetena teisedki õpetused, mis ei sobinud kokku Pühakirjaga (Matteuse 23:8, 9).

Liialdused, märtrisurm ja jumaldamine

Mõned apostlikud isad lasid liialdustel end õigelt kursilt eemale triivida. Papias janunes tõe järele ja viitas Kristlikele Kreeka Kirjadele. Samal ajal uskus ta, et Kristuse tuhandeaastase valitsuse ajal, mille tulekut oli ennustatud, kasvatavad viinapuud 10 000 vääti, igal väädil on 10 000 külgharu, igal külgharul 10 000 võrset, igal võrsel 10 000 kobarat, igas kobaras 10 000 viinamarja ja igast viinamarjast saab 1000 liitrit veini.

 Polykarpos oli valmis meelsamini surema märtrisurma, kui ütlema lahti kristlikust usust. Väidetavalt olid tema õpetajateks olnud apostlid ja teised Jeesust tundnud inimesed. Ta tsiteeris Piiblit ning paistab, et ta püüdis elada kristlike põhimõtete järgi.

Kuid mõned inimesed hakkasid Polykarpost lausa jumaldama. „Polykarpose martüürium” ütleb, et pärast tema surma nõudsid „ustavad” agaralt endale tema säilmeid. Nende silmis olid tema luud „hinnalisemad kalliskividest ning väärtuslikumad kullast”. Nagu näha, olid valeõpetused tõusulainel.

Apokrüüfilised tekstid

Mõned apostlikud isad suhtusid piiblivälistesse tekstidesse otsekui inspireerituisse. Clemens Roomast tsiteeris selliseid apokrüüfilisi raamatuid nagu Saalomoni Tarkuseraamat ja Juudit. „Polykarpose kirja” autor viitab Toobitile, kinnitamaks mõtet, et almuste andmisega võib end surmast päästa.

2. sajandil m.a.j levisid valeevangeeliumite kaudu võltslood Jeesuse elust ning apostlikud isad võtsid neid tihtilugu tõe pähe. Näiteks Ignatius tsiteeris nõndanimetatud Heebrealaste evangeeliumit. Üks allikas ütleb Clemensi kohta: „Clemens paistab Kristust tundvat mittekanooniliste kirjutiste, mitte evangeeliumite kaudu.”

Eksiõpetuste tulv

Kuna apostlikud isad selgitasid kristlikku tõde müütide, müstiliste ideede ja filosoofia najal, pole ime, et see vallandas eksiõpetuste tulva. Clemens viitas näiteks mütoloogilisele fööniksiloole kui ülesäratamise tõendile. Legendaarset fööniksilindu, kes tõusvat iseenda tuhast, seostatakse Egiptuse mütoloogias päikesekultusega.

Veel üheks kirjameheks, kes väänas Piibli tõde, oli „Barnabase kirja” autor. Ta tõlgendas Moosese Seadust, otsekui oleks see pelgalt allegooria. Tema sõnul kujutasid puhtad loomad, kes mäletsevad mälu ja kellel on lõhestatud sõrad, inimesi, kes mõlgutavad mõttes Jumala Sõna. Lõhestatud sõrad sümboliseerisid tema meelest seda, et õige „kõnnib nii selles maailmas” kui ka ootab tulevast elu taevas. Need tõlgendused ei põhine Pühakirjal (3. Moosese 11:1–3).

Apostel Johannese tunnistus

Apostel Johannes hoiatas 1. sajandil: „Armsad, ärge uskuge igat vaimu, vaid katsuge vaimud läbi, kas nad on Jumalast; sest palju valeprohveteid on välja läinud maailma” (1. Johannese 4:1). Kui paikapidavad need sõnad küll olid!

1. sajandi lõpuks olid paljud nõndanimetatud kristlased juba jätnud maha Jeesuse ja tema apostlite õpetused. Selle asemel et ärataganemisvoogudele vastu seista, apostlikud isad hoopis paisutasid neid. Nad sogastasid tõde valeõpetustega. Apostel Johannes lausus niisuguste inimeste kohta: „Igaüks, kes astub Kristuse õpetusest üle ega jää selle sisse, sellel ei ole Jumalat” (2. Johannese 9). See Jumala vaimu juhatusel kirja pandud hoiatus on siirastele Pühakirja tõe otsijaile alati olnud kristallselge ja ka jääb selliseks.

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 29]

Mõned apostlikud isad, sealhulgas Clemens, viitasid oma kirjutistes müütidele, müstilistele ideedele ja filosoofiale

[Pilt lk 28]

Polykarpos oli valmis surema märtrisurma

[Allikaviide]

The Granger Collection, New York