Kas nad on leidnud Noa laeva?

IKKA ja jälle paistavad Noa laeva otsingud avalikkuse huvi lõkkele puhuvat. Elevus on mõistetav. Sellest gigantsest veesõidukist, milles Noa oma perega aastatel 2370–2369 e.m.a veeuputuse üle elas, kujuneks kahtlemata tähelepanuväärne arheoloogiline leid. Ent hoolimata arvukatest ponnistustest otsitakse Noa laeva ikka veel. Mis on siis kõigi nende spekulatsioonide ja sensatsiooniliste teadaannete taustal tegelikult teada?

Piibel ütleb, et Noa laev „peatus ... Ararati mägede kohal” (1. Moosese 8:4). Ararati regioonis asub praegu Ararati mäeks kutsutav silmapaistev tipp Türgi idaosas, Armeenia ja Iraani piiri lähedal.

Arvukad sellesse piirkonda Noa laeva otsima suundunud ekspeditsioonid on väitnud nii mõndagi huvitavat, kuid pole esitanud kindlaid tõendeid. Huviäratavad aerofotod, tõrvatud puidutükkide leidmine ning teated vraki nähtavale ilmumistest on õhutanud inimestes soovi kindlamate tõendite järele. Paraku on otsingud osutunud raskeks. Üks võimalik laeva asupaik, mida tihti on mainitud, asub Ararati mäe nõlvadel umbes 4,5 kilomeetri kõrgusel. Lisaks pole piirkonnas valitsevate poliitiliste pingete tõttu sugugi mitte alati antud välismaa ekspeditsioonidele mäkketõusmiseks seaduslikku luba.

Sellegipoolest loodavad paljud Noa laeva entusiastid selles paigas rohkem ekspeditsioone näha. Nad usuvad, et laeva osad lebavad seniajani lumega kaetud Ararati mäel puutumatult, olles suurema osa aastast lume ja jää all peidus. Nende väitel on vaid sooja suvega aastatel lootust laeva märgata ja selleni jõuda.

Selliseid lootusi on õhutanud suur hulk teateid. Josephus, esimesel sajandil elanud juudi ajaloolane, viitas mitmele varasemale ajaloolasele, kes olid maininud, et laev on kõrgel Ararati mäeahelikul ikka veel nähtav. Väideti koguni, et inimesed olid võtnud laeva tõrvatud puidutükke suveniiriks kaasa. Teiste seas tsiteeris Josephus Berossost, Babüloonia kroonikakirjutajat kolmandast sajandist e.m.a.

Üks huviäratavamaid teateid tuli eelmisel sajandil armeenlaselt George Hagopjanilt. Ta jutustas, et käis poisikesena 20. sajandi algul koos onuga laeva juures ning sai koguni sellel ringi ronida. Hagopjan suri aastal 1972, kuid tema tunnistused tekitavad paljudes ikka veel elevust ja uudishimu.

Kas kindel alus uskumiseks?

Kas tegelikult on alust arvata, et uurijad on laeva leidnud või leiavad selle tulevikus? Võib-olla, kuid küllap ehk enamgi on sellise leiu asjus alust skeptitsismiks. Esmalt peaks meelde tuletama, et Piibel ei ütle, kuhu täpselt laev seisma jäi, kui uputusveed alanesid. Mainitakse vaid „Ararati mägesid”.

 On päris loomulik, et uurijad ja teoreetikud keskenduvad regiooni kõrgeimale mäetipule. Kuid Pühakiri ei räägi konkreetselt sellest, et laev jäi Jumala korraldusel seisma täpselt Ararati mäele, mille jäine ja kõrgustesse ulatuv tipp asub tänapäeval umbes viie kilomeetri kõrgusel merepinnast. * Tuletagem meelde, et Noa oma perega elas laevas pärast selle peatumist veel mitu kuud (1. Moosese 8:4, 5). Tundub ka ebatõenäoline, et neil ja arvukatel loomadel tuli pärast laevast väljumist kõrgest tipust otsekui mägironijatel alla laskuda. Ehk oli maastik tollal, mil laev seisma jäi, ligipääsetavam, kui mõningad nüüdisaja uurijad seda kujutlevad, ent siiski piisavalt kõrge, et sobida kirjakohas 1. Moosese 8:4, 5 tooduga. Ja kui laev mõnel muul tipul Ararati regioonis seisma jäigi, siis kas ei hävinenud see juba sajandeid tagasi pehkimise ja kõdunemise tõttu?

Pealegi võiks pidada küsitavaks väiteid, mida publitsistid ühenduses uurimisretkede usulise tähtsusega mõnikord toovad. Ühe ekspeditsiooni organiseerija väitis, et laeva leidmine „kinnitab miljonite inimeste usku ... ning miljonid tulevad usu juurde”. Ühel pressikonverentsil aastal 2004 sõnas ta, et laeva leidmisest võib kujuneda „suurejoonelisim sündmus pärast Kristuse ülesäratamist”. Hiljem otsustati tema uurimisretk ära jätta.

Kas Noa laeva leidmine tõesti kinnitaks või koguni ärataks usku? Piibel näitab, et tõeline usk ei olene objektidest, mida me saame näha või katsuda (2. Korintlastele 5:7). On inimesi, kes on sedavõrd skeptilised, et nende arvates saab mõningatesse piiblilugudesse uskuda vaid füüsiliste tõendite olemasolu korral. Kuid tõde on see, et olgu tõendeid kui palju – selliseid inimesi need usu juurde ei too. Jeesus ütles, et on inimesi, keda vaimsetes tõdedes ei saa veenda ka siis mitte, kui nad näevad kedagi surnuist üles tõusvat! (Luuka 16:31.)

Seevastu tõeline usk ei ole kergeusklikkus – see rajaneb kindlatel tõenditel (Heebrealastele 11:1). Kas on kindlaid tõendeid, mis aitavad mõtlevatel inimestel tänapäeval uskuda Piibli veeuputusloosse? Muidugi on. Jeesus Kristus ütles otsesõnu: „Noa läks laeva, ja tuli veeuputus” (Luuka 17:26, 27). See on parim tõendus, mis üldse olla võib. Miks?

Jeesus oli enne maa peale tulekut taevas (Johannese 8:58). Ta jälgis laeva ehitamist, ta nägi veeuputust. Milline tõendusmaterjal näib siis veenvamana? Kas sellise pealtnägija tunnistus, kes on näidanud, et ta on täiesti usaldusväärne, ning tõestanud, et ta on Jumala Poeg? Või kaduvväike võimalus, et uurijad leiavad külmunud mäetipult mõne igivana puidutüki? Sellelt seisukohalt vaadates on juba olemas vääramatud tõendid Noa laeva olemasolu kohta.

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 13]

Kas on olemas kindlaid tõendeid Piibli veeuputusloo paikapidavuse kohta?

[Väljavõte lk 14]

Jeesus Kristus ütles otsesõnu: „Noa läks laeva, ja tuli veeuputus”