Piibel muudab inimeste elu

Miks pühendab naine, kes oli kord kaotanud usu religiooni, nüüd suurema osa ajast selle peale, et aitab teistel Jumalat tundma õppida? Mis ajendas meest, kes armastas vägivaldset sporti, saama rahuarmastajaks? Kuidas õnnestus muuta oma elu mehel, kes kasutas narkootikume, liialdas alkoholiga ja osales tänavalahingutes? Lugegem, mida neil endil selle kohta öelda on.

LÜHIANDMED

NIMI: PENELOPE TOPLICESCU

VANUS: 40

SÜNNIMAA: AUSTRAALIA

VARASEM ELU: PETTUMINE RELIGIOONIS

MINU MINEVIK: Olen sündinud Sydneys Austraalias, kui ma olin kaheaastane, kolis meie pere Uus-Guineasse. Elasime peaaegu kaks aastat Rabaulis ja siis kaheksa aastat Bougainville’is. Noil päevil polnud kellelgi Uus-Guineas televiisorit, seepärast veetsime vennaga palju aega värskes õhus – ujusime, snorkeldasime või telkisime.

Umbes kümneaastaselt hakkasin huvituma religioonist. Kuna ema oli katoliiklane, soovitas ta mul võtta piiblitunde ühelt kohalikult nunnalt. Ma võtsin vastu katoliku usu ja mind ristiti kümneaastaselt.

Mõne aja pärast kolisime tagasi Austraaliasse, kus mul teismelisena tekkisid usu suhtes kahtlused. Keskkooli ajal õppisin muinasajalugu ning me vestlesime isaga pikalt religiooni päriolu üle ning – nagu meie seda arvasime –, müütide ja legendide üle, mida sisaldab Piibel. Asi lõppes sellega, et hülgasin katoliku õpetused.

Vanemad lahutasid, kui olin 16-aastane. Emal oli raske üksi hakkama saada ning nii läksingi lõpuks isa ja tema sõbranna juurde elama. Mu vend jäi aga ema juurde ning nad kolisid teise osariiki. Tundsin end sel ajal väga üksildaselt. Mul kulus kaks aastat, enne kui suutsin emaga head suhted taastada. Hakkasin alkoholi ja narkootikume tarbima ning pidudel käima. Ma tulin koolist ära ja läksin tööle ning raiskasin oma noorust ebamoraalset elu elades.

Minu huvi Piibli vastu tärkas uuesti, kui sain 25-aastaseks. Läksin uude kohta tööle  ja kohtusin seal toreda neiu Lienega, kes jäi alati viisakaks oma ülemuse vastu, kuigi too kohtles teda äärmiselt ebaviisakalt. Kui ma pärisin talt, miks ta ülemusele vastu ei nähva, selgitas ta, et uurib Jehoova tunnistajatega Piiblit ning püüab selle põhimõtete järgi elada. Liene pakkus välja, et ta võib koos minuga Piiblit uurida. Arusaamatuse tõttu järeldasin ta sõnadest, et võin temalt kõigile oma küsimustele Piibli kohta kõigest ühe tunni jooksul vastused saada. Tol õhtul olin kolm tundi Liene juures ning ta vastas mu küsimustele Piibli kohta. Mulle avaldas muljet, et ta tõi iga vastuse kinnituseks mingi kirjakoha.

Mäletan, et sõitsin tol õhtul pärast meie vestlust koju ning olin vihane Jumala peale, et ta polnud lasknud mul varem tõde kuulda. Teadsin, et Jehoova tunnistajad elavad moraalselt puhast elu, ning arvasin, et mul on liiga hilja oma eluviisi muuta. Mõtlesin samuti, et ma ei suudaks eales minna ukselt uksele kuulutama, nii nagu Jehoova tunnistajad seda teevad. Ma küll jätkasin piibliuurimist Jehoova tunnistajatega, kuid minu ajendiks oli leida nende õpetustes vigu, et võiksin puhta südametunnistusega lõpetada nendega läbikäimise. Ühel päeval aga mõistsin, et ma ei leia nende õpetustes mitte midagi valet.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU: Mida rohkem ma Piibli moraalinormide kohta teada sain, seda enam mind südametunnistus vaevas. Rahustamaks oma süümepiinu, lõpetasin narkootikumide tarvitamise. Siis aga kolisin mõneks ajaks välismaale ja hakkasin taas pidutsema ja alkoholi pruukima. Mulle tundus, et iga kord, kui püüan oma elu Piibli põhimõtetega kooskõlla viia, langen taas tagasi. Tundsin häbi ja palvetasin Jehoova poole, kuid mu enesetunne ei paranenud.

Mind aitas see, kui sain teada, mida kuningas Taavet ja Batseba olid korda saatnud ning kui halastavalt Jehoova neid oli kohelnud. Taavet oli julge ning tunnistas oma eksimust, kui sellele tähelepanu juhiti, ning ta ei püüdnud oma teguviisi õigustada. Ta võttis noomimise alandlikult vastu (2. Saamueli 12:1–13). Iga kord, kui taas valesti käitusin, mõtlesin selle loo peale ning mul oli lihtsam Jehoovalt andestust paluda. Siis aga otsustasin palvetada kohe, kui kiusatus on tekkinud, mitte pärast sellele järeleandmist, ning sellel oli väga positiivne mõju.

KUIDAS SEE ON MULLE KASUKS TULNUD: Olin halva iseloomuga. Kirjakohas Efeslastele 4:29–31 toodud sõnad aitasid mul näha, et ma pean hoiduma ’kibedusest ja äkilisest meelest ja vihast’. Kui õppisin end vaos hoidma, oli mul kergem ka oma keelt talitseda. Samuti aitas Jeesuse nõuanne „teie kõne olgu: jah, jah” mul otsusekindlamaks muutuda (Matteuse 5:37).

Ema, kes seisis algul selle vastu, et ma Jehoova tunnistajatega läbi käin, ütles mulle hiljem, et tunneb minu üle uhkust. Ta sõnas isegi: „Ma tean, et sinust ei ole saanud nii hea inimene tänu meie kasvatusele, vaid tänu sellele, mida sa Jehoova kohta oled teada saanud.” Mul oli nii hea meel seda kuulda.

Tunnen, et mu elul on nüüd eesmärk ja mõte. Oleme koos abikaasaga viimased üheksa aastat õpetanud teistele täisajaliselt Piiblit. Ma käin ukselt uksele kuulutamas ja leian, et see on rahuldustpakkuvaim töö, mida ma eales teinud olen.

 LÜHIANDMED

NIMI: DENIS BUSSÕGIN

VANUS: 30

SÜNNIMAA: VENEMAA

VARASEM ELU: KARATE-ENTUSIAST

MINU MINEVIK: Olen sündinud Permis, kuid kasvasin üles Ivanovo oblastis Furmanovis, mis on 40 000 elanikuga linn Venemaal. Furmanov on maaliline linn, kus kasvab palju kauneid puid, mis on sügiseti kollases ja punases leheehtes. 1980.–1990. aastatel kasvas linnas kuritegevus. Meie pere elas väga kasinalt väikesest sissetulekust. Elasin koos vanemate ja noorema vennaga ühetoalises korteris kitsastes tingimustes.

Seitsmeaastaselt hakkasin karatega tegelema. Armastasin seda spordiala, kogu mu elu keerles selle ümber. Veetsin iga vaba hetke spordisaalis ja kõik mu sõbrad olid sportlased. Viieteistaastaselt sain karates punase vöö ja aasta hiljem pruuni vöö. Kuulusin karatemeeskonda, mis osales Venemaa ja Euraasia meistrivõistlustel. Tulevik näis helge, kuni 17-aastaselt võttis mu elu uue pöörde.

Panin koos sõpradega toime kuriteo ja meid arreteeriti. Mind mõisteti kaheks aastaks vangi. Elu vanglas oli raske. Ent seal olles nägin esimest korda Piiblit. Lugesin läbi 1. Moosese raamatu, Laulud ja Uue Testamendi. Õppisin isegi pähe meieisapalve ning kordasin seda õhtuti enne magamaminekut, mõeldes, et see tuleb mulle kuidagi kasuks.

Vabanesin vanglast aastal 2000, kuid ma ei teadnud, mida oma eluga peale hakata, ning mul polnud mingit eesmärki. Hakkasin narkootikume tarbima. Umbes samal ajal suri ema. Ta oli mulle kõige kallim inimene olnud ja mul oli kaotusvaluga raske toime tulla. Suutsin aga narkootikumid maha jätta ja hakkasin jälle spordisaalis käima. Kolisin ka Ivanovo linna. Seal leidsin tööd toidupoes, kus vanemmüüja oli Jehoova tunnistaja. Ta selgitas mulle mõningaid Piibli põhitõdesid ja organiseeris mulle piibliuurimise ühe teise Jehoova tunnistajaga, kellega me regulaarselt kohtusime.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU: Piibliuurimise ajal puudutas mind sügavalt Jumala tõotus taastada maa peal paradiis ning ma tahtsin, et selline tulevik võiks mullegi osaks saada. Mõistsin peagi, et Jehoova Jumalal on kõrged mõõdupuud, mida ta soovib, et inimesed järgiksid. Olin harjunud mõtlema vaid iseendale. Kuid adusin, et Jehoova soovib, et mõtleksin ka teiste peale ning arendaksin endas omadusi, mida mul tollal polnud – lisaks muule ka lahkust ja rahuarmastust.

Kui mõtlesin järele, mida kõike Jehoova on minu heaks teinud – näiteks andnud oma Poja ohvriks minu pattude eest–, ajendas tänulikkus Jumala armastuse vastu mind oma elu muutma. Näiteks sain teada kirjakohast Laul 11:5, et Jehoova vihkab vägivalda. Niisiis ei vaadanud ma enam filme, mis ülistasid vägivalda ja viha. Suurte  pingutustega õnnestus mul jätta maha vägivaldne sport. Põhimõte kirjakohas 1. Korintlastele 15:33 aitas mul näha, et inimesed, kellega ma lävin, avaldavad mulle suurt mõju. Seda põhimõtet kinnitas tõsiasi, et olin varem sattunud vanglasse. Otsustasin katkestada sidemed inimestega, kelle elu keerles vägivaldse spordi ümber.

KUIDAS SEE ON MULLE KASUKS TULNUD: Jehoova tunnistajatega lävimine ja Piibli uurimine on aidanud mul saada ausaks inimeseks. Näiteks sain teada kirjakohast Heebrealastele 13:5, et mul tuleb õppida rahul olema ja võidelda rahaarmastuse vastu. Selle nõuande järgi elamine on aidanud mul hoiduda valetamisest ja varastamisest.

Olen alati pidanud sõprust tähtsaks. Varem olin näinud, kuidas ahnus või kartus hävitavad sõprussuhteid. Jehoova tunnistajad ei ole täiuslikud, kuid tean, et nad austavad Jumala mõõdupuid ja püüavad kogu hingest rakendada teistega suheldes ellu Jumala põhimõtteid. Olen nende hulgast leidnud endale tõelisi sõpru.

Mõnikord mõtlen, missugune küll oleks olnud mu elu, kui ma poleks õppinud elama Piibli mõõdupuude järgi. Oleksin ilmselt sattunud taas vanglasse või põhjustanud teistele valu ja kannatusi. Nüüd aga on mul armas abikaasa ja kaks poega ning perena meeldib meile väga õpetada teistelegi tõde Jumala kohta.

LÜHIANDMED

NIMI: JOSÉ CARLOS PEREIRA DA SILVA

VANUS: 31

SÜNNIMAA: BRASIILIA

VARASEM ELU: OSALES TÄNAVALAHINGUTES

MINU MINEVIK: Kasvasin üles São Paulo räpases Americana vaesteagulis. Meil ei olnud puhast joogivett ega korralikku kanalisatsiooni. Piirkonna mainet kujundas lokkav vägivald ja kuritegevus.

Minust kasvas vägivaldne ja agressiivne mees. Osalesin alatasa tänavalahingutes, nii et ümbruskonna inimesed kartsid mind. Minu riietus, välimus ja käitumine andis mõista, et olen karm mees. Pruukisin nii kõvasti alkoholi, et tihtipeale kaotasin teadvuse. Kasutasin oma vendade kombel narkootikume. Üks mu vend suri üledoosi tagajärjel.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU: Kohtasin Jehoova tunnistajaid ja nad näitasid mulle Piiblist, et Jumal muudab terve maa paradiisiks (Luuka 23:42, 43; Ilmutuse 21:3, 4). Samuti sain teada, et surnud on teadvuseta ja et Jumal ei karista halbu inimesi põrgutules (Koguja 9:5, 6). Milline kergendus! See, mida ma Jumala kohta teada sain, andis mulle tugeva ajendi oma elu muuta. Ent muudatused ei tulnud kergelt. Pidin lõpetama narkootikumide ja alkoholi tarbimise, tänavatel kaklemise ja mulle nii omaseks saanud ropendamise.

 Ent mind julgustasid väga apostel Pauluse sõnad kirjakohas 1. Korintlastele 6:9–11. Need salmid näitavad, et mõnel esimese sajandi kristlasel olid samasugused halvad harjumused nagu minul. Kuid seal öeldakse edasi: „Sellised olid teist mõningad; aga te olete puhtaks pestud, olete pühitsetud, olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus.” Need sõnad tekitasid minus lootust, et ka mina suudan endas vajalikke muudatusi teha ja elada Jumalale meelepärast elu.

Kui ma Jehoova tunnistajatega hakkasin läbi käima, olin kindel selles, et neil on õige religioon. Nad teadsid minu vägivaldset minevikku ja agressiivset loomust, kuid võtsid mind sellest hoolimata soojalt ja armastavalt vastu.

KUIDAS SEE ON MULLE KASUKS TULNUD: Kui ma poleks uurinud Piiblit ja muutnud oma eluviisi, oleksin ilmselt juba surnud. Selle asemel olen saanud aidata ühel oma vendadest Piiblit tundma õppida ja vabaneda narkootikumide köidikust, samuti olen innustanud teisi sugulasi Piiblit uurima. Olen tänulik, et olen saanud pühendunult teenida Jehoovat, kes hoolib meist nii väga!

[Väljavõte lk 24]

„Otsustasin palvetada kohe, kui kiusatus on tekkinud, mitte pärast sellele järeleandmist, ning sellel oli väga positiivne mõju”