Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Ta tegutses targalt

Ta tegutses targalt

Jäljenda nende usku

Ta tegutses targalt

ABIGAIL nägi noore mehe silmades paanikat. Too oli hirmul, ja oli ka põhjust, sest ähvardamas oli tõsine oht. Just sel hetkel oli teel 400-meheline rühm, kelle eesmärgiks oli tappa viimne kui üks mees Abigaili abikaasa Naabali kojast. Aga miks?

Kõik sai alguse Naabalist. Nagu alati, oli ta tegutsenud julmalt ja ülbelt. Sel korral oli ta aga solvanud valet meest – ustavate ja hea väljaõppe saanud sõjameeste rühma lugupeetud juhti. Nüüd tõttas üks Naabali noori töömehi, võib-olla karjus, Abigaili juurde lootuses, et ehk on tal mingi lahendus tekkinud olukorrale. Kuid mida suudab teha üks naine terve sõjaväe vastu?

Kõigepealt tutvugem lähemalt selle imetlusväärse naisega. Kes Abigail oli? Kuidas selline olukord üldse tekkis? Ja mida me võime õppida Abigaili usust?

„Hea mõistus ja ilus välimus”

Abigail ja Naabal polnud unistustepaar. Vaevalt, et Naabal oleks leidnud endale paremat naist, samas kui Abigail oli abielus mehega, kellest hullemat oleks olnud raske ette kujutada. Tõsi, sel mehel oli raha, mistõttu ta pidas end väga tähtsaks. Kuidas aga suhtusid temasse teised? Raske oleks leida Piiblist inimest, kellest räägitakse veelgi põlastavamalt. Juba tema nimi tähendab ’arutu’ või ’rumal’. Pole teada, kas vanemad andsid selle nime talle sündides või oli see tema hüüdnimi, mis talle hiljem külge jäi. Igal juhul elas ta oma nime vääriliselt. Ta oli „karm ja tegude poolest kuri”. Kuna ta oli riiukukk ja joomar, kardeti teda kõikjal ja ta ei meeldinud kellelegi (1. Saamueli 25:2, 3, 17, 21, 25).

Abigail oli aga hoopis teistsugune. Tema nimi tähendab ’minu isa on valmistanud endale rõõmu’. Paljud isad on uhked, kui neil on kaunis tütar, kuid tark isa on palju õnnelikum selle üle, kui märkab oma tütres sisemist ilu. Liigagi tihti on nii, et inimene, keda on õnnistatud välise iluga, ei tunne vajadust arendada selliseid omadusi nagu taktitunne, tarkus, julgus ja usk. See ei pidanud aga paika Abigaili puhul. Piiblis on öeldud, et tal oli „hea mõistus ja ilus välimus” (1. Saamueli 25:3).

Mõni võib tänapäeval imestada, et miks nii arukas naine abiellus sellise nurjatu mehega. Ei tohiks unustada, et Piibli aegadel olid paljud abielud vanemate korraldatud. Kui see polnud nii, siis oli vanemate nõusolek ikkagi väga tähtis. Kas Abigaili vanemad olid selle abieluga päri või isegi korraldasid selle, kuna neile võis avaldada muljet Naabali rikkus ja positsioon? Kas vaesus sundis neid takka? Igal juhul ei muutnud Naabali rikkus teda heaks abikaasaks.

Targad vanemad õpetavad hoolega oma lastele lugupidavat suhtumist abiellu. Nad ei käi lastele peale, et nad abielluksid raha pärast, ega avalda survet hakata käima kohtamas juba siis, kui nad on veel liiga noored võtmaks enda kanda täiskasvanu rolli ja vastutust (1. Korintlastele 7:36). Kuid Abigailil oli liiga hilja nende asjade peale mõelda. Ta oli Naabaliga abielus ja püüdis selles raskes olukorras oma parima teha.

„Tema kärkis nendega”

Naabali tõttu oli Abigail sattunud täbaramasse olukorda kui eales varem. Naabal oli solvanud ei kedagi muud kui Taavetit, Jehoova ustavat teenijat, kelle prohvet Saamuel oli Jumala valikul võidnud Saulist järgmiseks kuningaks (1. Saamueli 16:1, 2, 11–13). Kuna Taavet põgenes kiiva ja mõrtsukaliku kuninga Sauli eest, elas ta oma 600 ustava sõjamehega kõrbes.

Naabal elas Maonis, kuid töötas Karmeli * lähistel, kus ta ilmselt omas ka maad. Nendest linnadest pääses rohustele kõrgustikele, mis olid ideaalsed lammaste kasvatamiseks, keda Naabalil oli 3000. Ümberringi oli metsik loodus. Lõunas paiknes tohutu suur Paarani kõrb. Ida pool asus Soolameri, kuhu viiv tee kulges läbi tühermaa, mis oli täis kuristikke ja koopaid. Neis piirkondades püüdis Taavet oma meestega hinges püsida, mis tähendas seda, et neil tuli ise endale toitu küttida ja palju raskusi taluda. Tihtilugu kohtasid nad ka rikka Naabali noori karjuseid.

Kuidas kohtlesid neid karjuseid Taaveti sõjamehed, kelle elu polnud just kerge? Neil oleks olnud väga lihtne endale aeg-ajalt mõni lammas võtta, kuid nad ei teinud seda. Vastupidi, nad olid justkui kaitsev müür Naabali karja ja teenijate ümber (1. Saamueli 25:15, 16). Lambaid ja karjuseid ähvardasid mitmed ohud. Selles piirkonnas oli palju kiskjaid, ja kuna Iisraeli lõunapiir oli lähedal, olid tavalised võõramaalastest röövlite ja varaste rünnakud. *

Terve meestesalga toitmine kõrbes võis olla päris suur ettevõtmine. Niisiis saatis Taavet ühel päeval kümme käskjalga Naabali juurde abi paluma. Ta valis hetke väga targalt, sest oli lammaste niitmise aeg ning sel ajal oldi tavaliselt heldekäelised ja pidutseti. Samuti valis Taavet oma sõnu hoolikalt, kasutades viisakusväljendeid ja lugupidavat pöördumist. Ta isegi nimetas end Naabali pojaks, millega ta võis lugupidavalt tunnustada Naabali kõrgemat vanust. Kuidas aga Naabal sellele reageeris? (1. Saamueli 25:5–8.)

Ta läks marru! Ta „kärkis nendega”, nagu noor mees Abigailile rääkis. Ihne Naabal hädaldas kõva häälega oma väärtusliku leiva, vee ja tapetud loomade pärast. Ta alavääristas Taavetit ja võrdles teda ärajooksnud sulasega. Naabali suhtumine võis olla samasugune kui Saulil, kes vihkas Taavetit. Nad ei näinud asja Jehoova seisukohalt. Jehoova armastas Taavetit ja suhtus temasse kui tulevasse Iisraeli kuningasse, mitte kui mässumeelsesse orja (1. Saamueli 25:10, 11, 14).

Kui Taaveti saadetud mehed tagasi tulid ja talle juhtunust teatasid, sai Taavet maruvihaseks. „Pange igaüks oma mõõk vööle!” käskis ta. Teinud seda ka ise, asus ta 400 mehega rünnakule. Ta lubas hävitada iga mehe Naabali kojas (1. Saamueli 25:12, 13, 21, 22). Taaveti viha oli mõistetav, kuid viis seda väljendada oli vale. Piiblis öeldakse: „Mehe viha ei tekita õigust Jumala ees” (Jakoobuse 1:20). Kuidas õnnestus Abigailil päästa oma kodakond?

„Õnnistatud olgu su mõistus”

Mingis mõttes me juba oleme näinud Abigaili astumas esimest sammu, et seda kohutavat olukorda lahendada. Erinevalt oma mehest Naabalist oli tema valmis kuulama. Noor teenija lausus Naabali kohta: „Ta ise on ju paharetipoeg, tema enesega ei saa rääkida” (1. Saamueli 25:17). * Kurb küll aga Naabali eneseuhkus viis selleni, et ta polnud valmis kuulama. Selline ülbus on väga tavaline ka tänapäeval. Kuid noor teenija teadis, et Abigail on teistsugune, seetõttu ta tema poole selle probleemiga pöörduski.

Abigail mõtles järele ja tegutses kiiresti. Me võime lugeda tema kohta: „Siis Abigail ruttas.” Kogu jutustuse jooksul on Abigaili kohta kasutatud neli korda ruttamisega seotud sõna. Ta valmistas Taavetile ja ta meestele heldekäelise kingituse. Selle hulgas oli leiba, veini, lambaliha, kõrvetatud teri, rosina- ja viigimarjakakkusid. Abigail teadis hästi, mis tal kojas on, ja ta täitis majapidamisega seotud kohustusi korralikult, nii nagu tubli naine, kellest räägitakse hiljem Õpetussõnade raamatus (Õpetussõnad 31:10–31). Ta saatis toidumoona sulastega teele ja läks üksi järgi. „Aga oma mehele Naabalile ta sellest ei rääkinud” (1. Saamueli 25:18, 19).

Kas see tähendab, et ta hakkas vastu oma abikaasale kui perekonnapeale? Kindlasti mitte. Naabal oli käitunud kuritahtlikult Jehoova võitud teenijaga, mille tagajärjel oleks võinud Naabali kojas surma saada palju süütuid inimesi. Kas oleks Abigaililgi lasunud osaline süü, kui ta poleks sekkunud? Igal juhul tuli tal esmalt kuuletuda Jumalale ja seejärel oma mehele.

Peagi kohtus Abigail Taaveti ja ta meestega. Jällegi tegutses ta kiiresti, sel korral laskus ta kähku eesli seljast maha ja alandus Taaveti ees (1. Saamueli 25:20, 23). Seejärel valas ta Taaveti ees oma südame välja, anudes halastust oma mehe ja ka kodakondsete eest. Miks olid ta sõnad nii mõjusad?

Ta võttis vastutuse enda peale ja palus Taavetil talle isiklikult andestada. Ta tunnistas, et ta mees oli tegutsenud rumalalt – täpselt oma nime vääriliselt, võib-olla viidates sellele, et Taavetile oleks olnud alandav sellist meest karistada. Abigaili sõnadest oli näha, et ta usaldab Taavetit kui Jehoova esindajat ning mõistab, et Taavet „võitleb Jehoova võitlusi”. Sõnadega „Jehoova ... määrab sind Iisraelile vürstiks” kinnitas ta, et teab Jehoova tõotust Taaveti kuninga-ameti kohta. Samuti palus ta, et Taavet ei teeks midagi, mis võiks tuua ta peale veresüü või saada hiljem „südametunnistuse piinaks” (1. Saamueli 25:24–31). Kui lahked ja südantliigutavad sõnad!

Kuidas Taavet sellele reageeris? Ta võttis Abigaili kingituse vastu ja lausus: „Õnnistatud olgu Jehoova, Iisraeli Jumal, kes sellel päeval on sind mulle vastu läkitanud! Õnnistatud olgu su mõistus ja õnnistatud ole sa ise, et sa täna mind oled takistanud veresüüsse sattumast.” Taavet kiitis Abigaili selle eest, et ta oli julgelt rutanud talle vastu, ning ütles otse, et ta oli takistanud teda veresüüsse sattumast. „Mine rahuga koju!” ütles ta Abigailile ja lisas alandlikult: „Vaata, ma olen kuulnud su häält” (1. Saamueli 25:32–35).

„Su ümmardaja on valmis saama orjaks”

Kui nad lahku läksid, mõtles Abigail nende kohtumisele; talle ei jäänud märkamata, kui suur oli erinevus ustava ja lahke Taaveti ja selle jõhkra mehe vahel, kellega ta oli abiellunud. Kuid ta ei lasknud neil mõtetel end vallata. Jutustuses öeldakse: „Abigail tuli Naabali juurde.” Jah, ta naasis oma mehe juurde, olles kindlalt otsustanud täita oma rolli tema abikaasana nii hästi kui oskab. Ta pidi talle rääkima kingitusest, mis ta oli andnud Taavetile ja ta meestele. Oli ju mehel õigus seda teada. Samuti pidi ta rääkima, millise hädaohu suutis ta ära hoida, ja seda enne, kui Naabal oma häbiks seda kuskilt mujalt kuuleb. Kuid ta ei saanud seda teha kohe, kuna tema mees pidutses nagu kuningas ja oli täiesti purjus (1. Saamueli 25:36).

Olles jällegi julge ja arukas, ootas ta järgmise hommikuni, mil veini mõju on kahanenud ja Naabal piisavalt kaine, et juhtunust aru saada, kuid samas oma loomu tõttu Abigailile ohtlikum. Siiski läks Abigail ta juurde ja rääkis ära kogu loo. Tõenäoliselt oli ta valmis selleks, et Naabal plahvatab raevust ja muutub isegi vägivaldseks. Selle asemel aga jäi Naabal kivistunult istuma (1. Saamueli 25:37).

Mis tal viga oli? „Siis suri tal süda rinnus ja ta otsekui kivines.” Võib-olla sai ta mingit sorti insuldi. Kuid tema lõpp saabus kümne päeva pärast ja mitte üksnes tervislikel põhjustel. „Jehoova [lõi] Naabalit, nõnda et ta suri” (1. Saamueli 25:38). Selline õiglane kohtumõistmine lõpetas Abigaili abielu, mis oli olnud kui pikk õudusunenägu. Kuigi Jehoova ei sekku tänapäeval inimeste ellu nii, et karistab kedagi imeväel, tuletab see jutustus meelde, et perevägivald ei jää talle märkamata. Omal ajal seab ta alati õigluse jalule.

Lisaks sellele et Abigail vabanes kohutavast abielust, ootas teda ees veel midagi head. Kui Taavet kuulis Naabali surmast, saatis ta käskjalad Abigailile abieluettepanekut tegema. Abigail vastas: „Vaata, su ümmardaja on valmis saama orjaks, kes peseb oma isanda sulaste jalgu!” Taaveti abieluettepanek ei muutnud Abigaili; ta isegi pakkus end tema sulaste teenijaks. Jällegi võime lugeda, kuidas ta ruttas, sel korral end Taaveti juurde minekuks valmis seadma (1. Saamueli 25:39–42).

See ei olnud justkui õnneliku lõpuga muinasjutt, kuna Abigaili elu Taavetiga polnud mitte alati kerge. Taavet oli juba abielus Ahinoamiga ning mitmikabielus tekkisid ustavatel naistel omad probleemid. * Samuti polnud Taavet veel kuningas; enne kui ta selleks sai, tuli ületada takistusi ja raskusi. Kuna aga Abigail aitas ja toetas Taavetit kogu tema eluaja ning tõi talle lõpuks poja ilmale, tundis ta, et tal on abikaasa, kes hindab ja kaitseb teda. Ühel korral Taavet isegi päästis ta inimröövlite käest (1. Saamueli 30:1–19). Sellise hoiakuga jäljendas Taavet Jehoova Jumalat, kes armastab ja väärtustab tarku, taktitundelisi, julgeid ja ustavaid naisi.

[Allmärkused]

^ lõik 13 See polnud tuntud Karmeli mägi, mis asus kaugel põhjas, vaid linn lõunas asuva kõrbe äärel.

^ lõik 14 Ilmselt tundis Taavet, et kohalike maaomanike ja nende karja kaitsmine oli osa Jehoova Jumala teenimisest. Tol ajal oli Jehoova eesmärk, et sellel maal elaksid Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi järeltulijad. Seega, selle kaitsmine võõramaalastest sissetungijate ja röövjõukude eest oli püha teenistus.

^ lõik 19 Mõned piiblitõlked lisavad siin Naabali kohta, et ta „ei kuula kedagi”, ja lõpetavad salmi sõnadega „pole mõtet temaga rääkida”.

[Pilt lk 19]

Erinevalt oma abikaasast oli Abigail hea kuulaja

[Pilt lk 20]

Abigail oli Taavetiga rääkides alandlik, julge ja mõistlik